Enne, kui ma siiamaile tulin, oli mul tänu netipiltidele-blogidele mulje, et kõigile Austraaliassetulijatele antakse piiril kaasa päris oma isiklik asiaat. See tundus ainiti loogiline, sest reisisihtpunktis on teadupärast ainult heledate lokkis juustega päevitunud surfimühkamid ja -tšikid. Ja aborigeenid ka, aga see on juba teine teema.
Kohalejõudnuna nägin üha enam asiaate - kuna saareriik on aru saanud, et oma väikse rahvaarvuga pikal piiril pikka pidu pole ja raketisemu USA nõnda kaugel asub, siis viljeldakse siin täiel rinnal Australaasia kultuuri-ja majandusruumi suunda. Ühed asiaadid on juba elamisloaga (nt. Melbourne´i 5 st miljonist elanikust on iga viies asiaat) ja teised on packerid, nagu minagi, aga natuke teisiti - paljud neist tulevad siia, töötavad kaks aastat 70-80 h nädalas, valmistavad isklikes riisikeetjates imemaitsvat riisi, keedavad sojakastmes mune pruuniks ja tööviisa lõppedes lähevad tagasi koju. Ehk siis toetavad peresid.
Mooropna tööhostelis oli neid ka hästi palju. Ja kõik hästi sõbralikud! Nii sain peagi aru, et nad kõik ei olegi ühte nägu. Siis hakkas kõrv juba eristama, kui keegi räägib hiina või jaapani või korea keelt. Esimesed kaks on väga lihtsasti eristatavad -hiina keel on nagu tuline piiiiiiiik tulemadu, mis vormeli häält tehes läbi riisipõldude tuhisedes külatänavatel kõrguvate majade ülespoole piiluvates räästanurkades tuule ja putukad laulma paneb. Umbes nagu: "Nasatazaoooooooooooouuuuua minaaaaatzaouzungheeeeeee niiheaaaa!". Kui aga jaapanlased suu avavad, siis ilmutab end järskude rõhkude ja lühikeste silpide armee, mis keiserliku taktikepi juhtimisel üle iga mäe ja kiltmaa marsib - ja seda kõike ainult selleks, et kohale jõudes kilbialt õrn paberluik võtta ja sellega peegelsiledat järvevett paitada. Nii karm, et võib endale õrnolemist lubada. "Na tsa hoa tsa hik, hõm õrõmzõpõm otza hik, pai!". Kui korealased suu avavad, siis ei saa ma halligi aru. Ei lohet ega vormelit ega taktikeppi. Eriti rõõmustasid mind see hetk, kui ma hakkasin välimuse järgi aimama, kes kust riigist pärineb (aasias on rohkem riike, kui loetlesin, ma tean. Neil lihtsalt ei ole töö-puhkeviisadiili. Ja vietnamlased näevad omakorda veel hoopis teistsugusemad välja.) Samas ei tasu ka väga kindel endas olla - näiteks ajasin mõne minuti paari Taiwani tüdrukuga poes juttu ja kui küsisin, et kus nad siis nüüd töötavad, tuli välja, et me töötame koos. Saa siis nüüd aru maisaaa :)
Neist igati südmalikest, soojadest, vahvatest hommikumaa lastest kirjutan veel - see postitus on nagu, noh, suusoojaks või sissejuhatuseks või nii. Sest vajab ju selgitamist, kuidas nad ikkagi kõigi reisisellide blogidesse-internettidesse satuvad ja mida põnevat nad seal teevad. Video on kuidagi selle teemaga seotud. Või kui pole, siis tervitame lihtsalt kõiki, kes Hollandist lugu oskavad pidada. waitwhat.
Aitäh!
Nagu näete, meeldib mulle pildistada pildistamist. Muideks, see kahe näpuga võidumärgi näitamine. Ma olen tükk aega arvanud, et nad väljendavad niimoodi rõõmu ja ütlevad juurde "Kadziiiiiiiiiiiiiiiiiii!". Aga ei. Kurvastusega tuleb tõdeda, et vähemalt Taiwanis öeldakse rõõmu väljendamiseks lihtsalt ... "Jeee!". Ühest küljest, täitsa nähhsiis, aga samas - minu variant meeldis neile piisavalt, et kui me koos pildistasime, pakkusid nad ise välja, et võiks nüüd küll "Kadziiiiiiii" öelda. Jeeeeee! :) Ja teate, mis eesmärki täidab see, kui mõlema käega põskede ees "V" tehakse? Nii paistab nägu väiksem! Või et neile meeldivad Hello Kitty vurrud! Või veel midagi, ma ka ei tea täpselt :)
