tööjuttu

siis, kui on igati okei

Seadusekuulekate work&holiday viisaomanikest maailmakodanikena oleme me praegu holiday-eelses seisus ehk rügame tööd teha. Seda muidugi kohalike silmis - meie jaoks tundub 50 tundi nädalas natuke vähe, võiks ju veel 10h kuskilt lisaks pigistada. Sest ega see hullult ju kaloreid ei põleta ega vaimu nürista - päev otsa kohvisid  ja krevette laudadesse tassida, pisijuhujuttu puhuda, kahvleid-pokaale poleerida ning laualappi välgutada on suht lihtne ning klientidele möla genereerimine hoiab vaimu värskena. Kuigi minust targemad arvavad, et me restoran -The Goose- asub ookeanist 10 m kaugusel, olen mina veendunud, et vesi on pigem 7 m kaugusel. Vaade on pidevalt selline, et noh, ma ei teadnudki, et sinisel nii palju erinevaid ilusaid toone on! Kuna mu tähelepanu on suht hajuv ja asjad, mis ei lange kohustuste alla, on alati ligitõmbavamad, on minus pead tõstnud pisike okeanoloog, kes kandikuga laveerimise kõrvalt pidevalt ookeaniseirega tegeleb. Teate mis? Ilus on! No ja seda olen ma ka aru saanud, et vee toon ei olene ainult põhjast (liiv- hele vesi, vetikad/muda - tume vesi) ja konsistensist (pärast tormi on nähtavus 1 m), vaid ka taevast. Sinine taevas toob sinise vee, pilvine tekitab erinevaid musti laike ning halli taevaga on ka vesi sombusem - seda teame me kõik, eksole. Aga siin on paaril õhtul selline roosa taevas olnud, et kogu ookean on ka roosaks muutunud! Roosa ookean, saate aru? Või noh, mis ookean, meri ikka, siin pole ju laineid :) Aga roosa!

siis, kui on lihtsalt okei

Kuna me restoran asub rannas, siis astub päris palju turiste sisse - ikka igast maailma otsast! Aga ka kohalikud hoiavad meid oma heldes embuses. Oh seda rõõmu ja pillerkaari, mis toimus näiteks Melbourne Cup´i ajal! Kogu kohalik seltsielundkond oli kohal - siinmail on see suur sündmus, kui hobused jooksevad! Victorias on näiteks riigipüha ja isegi lapsed on koolist vabad! Sest hobused jooksevad! Kuna need hobused jooksevad ainult minut-kaks, siis sisustatakse aega muu meelepärase tegevusega - nt iluisama kostüümi valimine. See käib siin nii, et karu sammub Gangham style´i taktis ees ja ülejäänud naeratades ta sabas. Singigängi lugu on muideks iga vähegi meeleolukama sündmuse paratamatu osa, mille järgi me oleme isegi väga, väga, väga vanu inimesi kepsutamas näinud. Ja improvisatsioonilist striptiisi nägime ka selle saatel - apteekrite jõulupeol. Ja pulmapaari, kes selle saatel saali sisenes, nägime ka. Kuigi poleks tahtnud näha. Muusikal on tõepoolest raviv toime! :)

iludusvõistlus

Mis mulle eriti meeldib, on võimalus töötada pidudel, mis toimuvad mujal - nt kuskil spas või jahtklubis või turismitalus. Hoiab eriti värskena, emotsioon on kuidagi eriti laes ja kõik on selline ...eriti tore, noh! Lisaks toidu serveerimisele leian end tihti baarist. Ja oi, kuidas mulle meeldib kallata! Muideks, viin jõhvikamahlaga on nende jaoks midagi väga eksootilist. Meie restorani  lähemat kirjeldust saab lugeda ühe ilusa tüdruku blogist, olen igati nõus :) See meeldib mulle ka, et me Nicole´ga koos saame töötada - ja et meil vahetused ka pahatihti kattuvad, on mõnus boonus! Eelmisel aastal töötasin ma koos prantslaste, sakslaste, inglaste, rootslaste, hollandlaste, iirlaste, itaallaste, albaanlaste ja türklastega ning olin täitsa mures, et kus see austraallane end peidab. Nüüd siis tean - austraallane elab Busseltonis, kes soovib näha, tulgu siia. Me töökohas on neid umbes pool - teine pool on kiivid ehk uusmeremaalased. Kes on austraallastest küll natuke teistsugusemad, ent kui võtta arvesse   fakti, et Austraalia liitriigi loomise ajal pakuti NZ-le võimalust saada seitsmendaks osariigiks, siis ainult natuke. Ja mul on väga hea meel, et ma lõpuks saan kohalikega suhelda - neil külas käia, nendega väljas jõlkuda jne. Sest see ongi ju üks mööda maailma elamise suurtest plussidest -  kohalike olude telgitagustest osa saamine!

meil on kõige värskem kala

Võib öelda, et see working pool viisast tuleb meil täitsa hästi välja! Saab natuke kõrvale panna, et jogurtit ja sushit osta, saab inimestega suhelda, saab veevaatlusega tegeleda. Ma olen väga rahul - ja kas ma mainisin, kui lähedal meri on? Võite ise arvata, mis ma tavaliselt pärast tööd teen :) JAAAAA!

Vetikani ja Liivamaa piir 

Aitäh!

põgus tutvustus: suveidüllilinnake

 Ma olen kunagi varem ka Busseltonist kirjutanud - üle aasta tagasi, nagu kirkamatest kriitidest lugejad mäletada võivad. Ehk siis, kui ma Broome´i ujulas Barryga tutvusin - vana mees, hall habe ees, aga kuratlik säde silmis. Seesama, kes mind oma ellusuhtumisega üllatavalt palju inspireeris (ja kellepärast ma rohkem ujuma hakkasin). Seesama tüüp, kes hakkas iga hommik kell 5 jooksmas käima - 20 km, ja nii iga päev, et osaleda Ironmanil. Ta mainis ka Busselton Jetty Swim võistlust, mida ta korraldab. Mäletate? Igatahes juhtus nii, et kuna meil oli plaanis oma seekordset Austraaliarada tallama hakata Lääne-Austraalia surfi-ja veinimekast Margaret Riverist, siis otsisime kaardil regiooni suurimaid asulaid. Ja loomulikult kargas silma Busselton. Lihtne kuugeldus, ja leidsime ilusa restorani, mille kodulehel oli kirjas, et ou, tulge tööle. Paar kirja ja päeva hiljem olimegi Busseltonis ja vaatasime hosteli õues läbi telgi sääsevõrgu loojuvat päikest:

näete - loojub!

 Ja hommikuti, enne tööleminekut, vaatasime hoolega jalanõude sisse - siinkandis võib ootamatuid üürilisi leiduda:

 Linn ise on mõnus - peatänaval on isegi paar surfipoodi ja kõrgemad hooned on kahekordsed. Elanikke on ligi 20000, mis tähendab, et nad on oma madalate majadega valusalt suure maa-ala linnaks muutnud e. koguaeg on tunne, nagu oleks kuskil lõputus eeslinnas. Suurim atraktsioon - ei ole surfamine! Vesi on siin siledam, kui Kakumäel ja minu meeltes on selline sile õudus pigem meri, kui ookean. Lained ja maailmakuulsad surfirannad on 30 km kaugusel, neemenuki taga - sinna me veel hakkame jõudma! Suurim atraktsioon on hoopistükkis Busselton Jetty, ümber mille ma koos tuhande teise kodanikuga veebruaris võidu ujun (registreeritud!). Ehk siis 3,6 km. Ühe korra juba proovisin, ja see oli õudne - üksi ookeanis olles on ikka iga kala haikala ja neid mõlemaid jagub korralikult siia - lõdisesin poole peal päikse kätte soojenema ja siis solberdasin tagasi :) Mööda Jettyt sõidab rong- ja kõik reisijad lehvitavad ujujale -  ja üleüldse meenutab kõik natuke seda nimetut idüllilist väikelinna, kus Pipilota Viktuaalia, Tom ja Annika Elu ägedaks elasid. Ja kohalik veinitoodang on kohe kindlasti populaarsuselt teisel kohal. 

Loomisel on hai-ja meduusivaba ujumisturvaala

Torm tuleb

Kivid ja Jetty

Seda, kuidas me siin elame ja oma päevi õhtusse saadame, kirjeldan varsti pikemalt - aega on, me plaanime siia kuni aprillini jääda - tulge külla! Ja kohe kindlasti luban, et need jettypildid ei jää viimaseks, mul on neid veel. Ahjaa - see ironman. Ehk siis triatleetide proovikivi - 3.6 ujumist, 180 ratast ja maratonijagu jooksu - toimub juba sel pühapäeval. Ma vaatasin järgi, Barry sel aastal ei osale - mõistus tuli vist koju. :) Mul aga poleks midagi selle vastu, et ühel heal päeval seesama asi läbi teha - vähemalt 2 päevaga peaks hakkama saama :)

Näege, tarka juttu kah :) 

Aitäh!

it's all in the hips!

Mina ja mu puusad täname! :)

peaaegu 40, peaaegu neitsi

Hosteli vastuvõtulaual oli kiri - male models needed. Etteruttavalt pean jagama soovitust - ärge kunagi abivalmidust ja ego sassis ajage. Mina ajasin ja nii ma ilma särgita, vannimüts peas, Perthi Ilukooli katseruumis kesk kümmet tulevast ilutädi lõpetasingi. Alguses oli jah naljakas - mul ei ole eriline ahvi selg, pigem meenutavad siin-seal väljaturritavad harvad karvatuustid mõna vana marutõbist rebast, seega hullu valu ei olnud. Ihh-ihh-hii jne. Korraga harjutasid mu peal kaks tüdrukut - üks, kes pärit Uus-Meremaalt, tundus suht vilunud olevat ja teadis, kuidas operatiivselt tegutseda. Teine, nooruke suursaarlane, seevastu värises närveerides ja tekitas mus sügavat hirmu - tuleb välja, et ainult entusiasmist ei piisa, vahest on ka natuke teadmistele tuginevat kindlustunnet tarvis :)

veel ma naeratan

Kui selg puhastatud, tõusin istukile. Ja kogenum küsis, et kas ma soovin veel, - neil vaha küllaga. Ja siis see kogenematum kiljatas, et issand, kui kaunis rind, et kas tohib. Vapralt kogelesin, et raiugu pealegi. Sest eespool pole tegu rebasega, vaid pigem sellega, millel gorilla istub. Aju aimas halba, aga ego trumpas jälle üle - kuidas Sa ikka niimoodi hirmu välja näitad! Eksole. Umbes 3 minutit hiljem suutsin ainult pobiseda, et palun jätke mulle mu nibud alles. Kuradi jobu ego rsk.

PALUUUN

oht pole veel möödas

naer on kaitsereaktsioon

Ära tulin ma sealt kõvasti, kõvasti pisemana. Nagu puudel, kes on jõkke visatud - pisike niru, noh! Tegelikult ka, muidu hästiistuv särk loperdas nukralt mu õlul nagu säästukast ostetud sinimustvalge bemmi tagaaknal. Tegelt ka, käi kanni, ego! :) Ent - igast asjast tõuseb miskit head! Üks ilus tüdruk, kes alguses oli antud ettevõtmise suhtes ääääretult skeptiline, oli rõõmust sillas, nähes seda vahapidu nii lähedalt pealt. Ja nibud jäid ka alles, jeeei! Väike video ka:

Aitäh!

Teistmoodi tulemine

kevadesina

Tagasi Suurele Saarele tulles oli kõik nii, nagu ma siit lahkudes jätsin - naeratavad kaaskodanikud ja nende heatahtlikult pinnapealsed "Kuidas lähevad"; selgitava sildi ees seisev tädi, kes selgitab, mida silt selgitab; hommikune piimakohvi, mis poe külmikus pooleliitrisesse tetrapakki pakituna Sind ootamas; ääretult populaarne kõnepost ja sõnumid, mis peale piiksu tegelikult ka sinna jäetakse; vestlused võhivõõrastega - näiteks sellest, kui suur kellegi palk on. Kõik see, mis mus mu eelmisel saabumisel niipalju võõristust ja uudistust tekitas, oli kohal - aga kõik oli kuidagi tuttavlik ja turvaline. Rõõmuga ostsin kuuma kohvi asemel (mis siinmail on espressopauk + lörakas piimavahtu) paki külma piimakohvi ja luristasin selle pooleliitrise olluse teatava koduse kindlustundega näost sisse. Hostelitoas, mis oli esimesed paar päeva meestekas, olid vestlused pahatihti ülesehitatud selliselt: - nimi -> riik -> kus oled reisinud-> kaua Austraalias oled olnud -> mis tööd teed-> palju palka saad -> kus paremat palka oled saanud -> muu argine jutuvada (kaaselukate kombed ei muutunud ka pärast Nicole´i lisandumist, lugege ta blogist, kuidas modernne metroseksuaal end lantimiskõlbulikuna hoiab). 

alles in ordnung

 Üks meie esimesi plaane oli otsida endale töö. Kuna olime Perthis, siis pöördusime esmalt sealsete tööbüroode poole. Ühes öeldi kohe, et hmm, te olete vist eestlased. Olime jah ja selgus, et enne meid oli sealt kõvasti kaaspuukallistajaid läbi käinud ja pole ka ime, et kohtasin sõpra, kellega paar aastat tagasi Läänemerel purjematkal käisin, sealsamas tööbüroo järjekorras! Nädalakese jooksul, mis me Perthis veetsime, kuulsime mitmel-setmel korral eesti keelt. See eelmise korra sundreaktsioon - suu kinni ja eemaldu, kuna oled ju välismaad nautima tulnud ega soovi koduvõrku langeda - on endiselt alles, aga vähemal määral. Nüüd läheb suu ikka lukku, aga kõrvad lahti - ja kui kuuldavas jutus on natukenegi nokitavaid teri, astume ligi, et vennastuda. Tavapärase pealtkuulamispraktika tulemuste kokkuvõttena tuleb tõdeda, et eestlane on ikka liialt vaene, et pagasimaksu maksta. Ja terad on ju rasked. :)

estonets bõl zdes 

 Sel ajal, kui meile tööbüroost püüti sobivat ametit leida (paarisrakendeid kardetakse veidi, kuna ühe hobuse loobumisel kappab ka teine nelja tuule poole), tegelesin mina oma ammuse unistusega. Nimelt on siin ju pilvelõhkujad ja keegi õnnelik peab hoolt kandma, et need klaaskattega betoonjurakad kevadpäikses sillerdaksid. Ja mu ammune unistus on see õnnelik olla. Eelmisel aastal ei sattunud ma eriti linnadesse, kus ühekordsetest majadest kõrgemaid oleks leidunud. Aga Perth - ullallaaaa! Marssisin, pea kuklas, ringi ja vesistasin. Lõpuks mõtlesin, et mida siin ikka vesitada, ja astusin ühte pilvelõhkujasse sisse ja ütlesin all vastuvõtulauas, endal süda ärevusest pekslemas, et jou, ma tahan siin aknaid pesta, soovitavalt kõrgel ja väljastpoolt, eksole. Et kellega ma rääkima pean. Juhtumisi oli valvelauaonuga juttu ajamas hoone haldusonu, kes andis mulle aknapesufirmaonu kontakti. Sellest veel väärtuslikumaks pean ma neid infokilde, mis ma ta jutust meelde jätsin - näiteks, et see korv, milles aknapesija kõlgub, kannab nimetust BMU ehk Building Maintenance Unit. Hiljem kuugeldasin ja juutuubitasin end juba päris meistriks selle korvi juhtimises ja leidsin ka portsu firmasid, kuhu oma töösoovist kirjutasin. Ühte ka helistasin ja uskuge või mitte, ma värisesin rõõmust, kui mulle tagasi helistati! Sest et ma polnud sellele tööle kunagi nii lähedal olnud! 

vesistan

Otseloomulikult rääksin ma, kuidas ma lasteaedade ja koolide akendest olen aastaid välja turninud, hari ühes ja lapp teises käes; loomulikult ütlesin ma, kui väga mind kõrgustesse kisub; loomulikult ütlesin ma, et vanaema elas majas, kus kõik elanikud oli vanad (siin öeldakse elukogenud) ja kehalt liialt nõdrad, mistõttu ma aegade algusest alatesTallinna kesklinnas üürimaja aknaid küürinud olen. Ühesõnaga, rääkisin puhast tõde, aga kuubis. :) Ja nad kuulasid!

näete? näete neid seal? aaaaaaaa!

 Kuulasid ja kuulasid ja siis uurisid, et kas mul oma auto ja load on ja niimoodi ma siianmaani pilvelõhkujaaknapesijatööst unistan. :) Ja oi kurja, kui hea tunne mul oli - ma seisin sellele niiväga lähedal! Pluss see supertunne, et ma niisama kanakombel munadel ei istunud, vaid reaalselt püüdsin selles suunas, et sinna korvi saada, miskit ära teha.  Hea!

Niisiis - olen taaskord siia kohale jõudnud, aga hoopis teisiti. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Kõik, mis eelmisel korral oli uus, on nüüd kuidagi teada-tuttav ja üldse mitte niipalju peadvangutamapanev. Ehk siis, igasse kohta saab saabuda ainult üks kord - sest iga kord on erinev. Pole midagi parata, tänu me tajudele pidevas muutuses olev Aegruum sunnib igat antud hetke tervitama ja nautima :).  Tore on teada, et veel arenen :)

Aitäh!

lilled õitele

Mu peres on kaks kallist inimest, keda on alati ümbritsenud lilled. Sellised lilled, mis kasvavad potis, õitsevad ilusates värvides, ronivad mööda seinu ja muudavad ruumi miskiks botaanikaaia ja võlumaa vahepeal olevaks. Ja kui aus olla, siis eks nad ole ise ka ühed parajad õied, kes mind terve Elu on saatnud - seda kõige paremas mõttes! Õde pidas sünnipäeva vahetult pärast seda, kui me taas rännutee jalgealla võtsime. Ja vanaema oleks tähistanud nüüd, paar päeva tagasi, oma pidupäeva. Pooleteist kuu jooksul olen ma noppinud neile mõlemale suure kimbu lõhnavaid, värvikirevaid õisi - ja nüüd on aeg küps, et lilled ühes õnnesoovide ja tänuga üle anda. 

Aitäh!

hõõgub...

Hingedepäeval sai konimäng kolme aastaseks. Palju õnne, Sa väike tahmane põnn! Kolm aastat olen ma oma alateadvuses (arvatavasti igavesti) hõõguva koniga malet, peitust, paintballi, netiporri ja Hannibal Lecterit mänginud. Üha uuesti leian ma end mõtlemast, et mhmmm, kui vahva ikka oli, pulk näost ripnemas, ringi tuiata või siis kuskil nurga taga maailmaasju arutada - pulgaga on ju palju targem nägu ja ega ilma selle asjata nurgataha nigu polnudki mõtet minna - aga nurga taga toimub alati midagi põnevamat, kui nurga ees! Ning see esimese mahvi aroom, mis siiani vahest ninna tungib, kui keegi tänaval suitsu on alustanud - tahtmatult ja samas mõnuga ajan lõuad pärani ja hingan sügavalt sisse! Ja vahest kangastub sigaret läbi minevikuvine kohe eriti võimsa kangelasena - Ülemseierina. Paned ta aga vaikselt otsast tiksuma, ja näe - Aeg peatub. Või siis hoopis lendab minema, jättes seljataha vaikses varahommikus ärkava maailma. Äge tegelane, see koni! Ja siis on veel triumfihetked, mil ma mõtlen, et mida ma kunagi üldse suitsetamises nägin? Ja et nii hea, et tobitamise järgi mingisugust vajadust ei tunne. Riputan endale mõttes järjekordse ordeni rinda ja olen oma tõrvavaba kopsu ääreni uhkust täis. Ise siiralt uskudes, et jess, plats on puhas, jeee, minu võit! Täiesti siiralt, järgmise korrani :) Ikka tarvilik on meeles pidada, et ma iseenda parim sõber ja suurim vaenlane olen - sõber vaenlase pingutama sundivas ja vaenlane sõbra uinutavas kuues.

Aitäh!