ikka jõuludes kinni

uusi taevakehi

Jõule pidasime ka ühes teiste rännulistega, kellega hostelist jagasime. Plaanisime juba pikalt, et võtame nurgatagant grilli ja surfilauad, poest õlled ja lihhid ning jätame seoses vabade päevadega hosteli kus see ja teine ning teeme nii, et juustes vähemalt pool kilo liiva oleks - siin raputatakse seda tuha asemel pähe. 

jõuluhommik. jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!

surfar puhkab varjus

Mul on siiralt hea meel, et me hommikul surfamas käisime, sest õhtul oli ookeanis jõulurahu - kõige rajumate lainetega rand - Injinup - oli sile nagu peegel! Uskumatu!!! Nii jäid meil tegemata päikseloojangu,- täiskuuöö - ja päiksetõususurf. Aga grillisime korralikult, sääski toitsime ka ja vaatasime, kuidas täiskuu vaimude tunniks lahe servalt täpselt meie ette, kesk peeglilahte tõusis ja üle vee, meie paljaste varvasteni, kutsuva valge vaiba laotas. Seekordne jõulukink oligi täiesti esimene skinny dipping Suure Saare ookeanis - ilma hai- ja mis antud olukorras veel hullem, krabihirmuta :)  

liha polnud kõige parem

 Kutsuv kutsuv tuluke :) Üldiselt oli meie punt nii, et meie, kaks sakslast, uusmeremaalane, belglane, korealane ja inglased lobisesime ja karjusime naerda nagu prügimäe kajakad. Ja ülejäänud sakslased lobisesid-podisesid paar meetrit eemal omas ringis oma võõramaa jutte. Ikka täitsa ujedad põhjamaalased, need sakslased :) Need ujedad sakslased läksid mingi hetk tagasi koju, sest neile meeldib voodi (ja toas on hämaram). Arumaisaa :) Meie pugesime oma jõuluroast punnis kõhtudega kell kaks öösel magamiskottidesse ja põgenesime kell 5 autodega minema, sest juhuslikult pidasid edela-austraalia sääsed seal samas rannas oma jõulupidu - ja palju ülbemalt, kui mistahes kajakad või koiotid või raisakotkad. Ja voodi oli päris hea :)

 

Veelkord - üleval pildil on näha üht tegelikkuses väga rajude lainetega surfiranda. Jõulurahu on peal lihtsalt :) 

Aitäh!

igatmoodi kellukesed

Teistmoodi aasta jätkub. Kui eelmisel aastal higistasime ja vaatasime suure imestusega, kui detsembri alguses isegi politseiautodele sarved ja punased ninad tekkisid, siis nüüd nagu juba natuke ootasime seda jaburdust. Kahtlusatn, et läänekallast pole see epideemia veel täielikult vallutanud, ainult üksikud saanid liikusid ringi. Aga erinev oli kindlasti nende majade rohkus, mis ohtrate, muusikataktis vilkuvate tulede ja tantsivate jõuluvanakujudega ehitud said. Keset suvekuuma sellisele totrusele peale koperdada on väga veider - vaatad vilkuvat maja ja leemendad :) Valgete jõulude maalt tulijale jääb ikka mujle, nagu oleks keegi eriti laisk viimati jõulude ajal ümber maja askeldanud. Pühad tulid suure tuhinaga ka restoranis, juba pikalt rippus seinal  leht, kuhu jõulupeole tulijad oma nimesid lisasid. Ja tulla võis oma kalli kaaslasega - aga mitte õe, venna, vanaema, nõbu, isa, ema või parima semuga. Kui Sa just naaberlinnast Nannupist ei ole, sest seal on ei välista üks teist :) Pidu ise oli meeleolukas, ohtra söögi ja joogiga trall. Seda siis kohalikus mõttes - ei mingeid mänge ega esinemisi, puhas mokalaat.

Ja kui jõuluvana tuli, siis kinkide lunastamine käis nii - vana hüüdis nime, läksid ette, istusid sülle, said kingi ja... siis pidid selle kõigi ees avama. Ja oligi kõik. Kuna meil olid loosipakid ja vanad olijad ning ülejäänud - uued tulijad, kes ka kohalikud, seda lunastamiseasja teadsid, leidsid oma tee kingipakkide sisse kondoomi- ja dildokuhjad, veidrad savist pardid, veinid ja muu taoline. Peakokk sai nahast soni ja piitsa. Ja mina - bumerangi. Ühesõnaga käis üks meeleolukas aasimine ja kõht kõveras naermine.

Kui kell 9 sai, oli väljas juba pime ja suundusime järelpeole, mis oli selline mõnus aialabrakas - kesvamärjuke voolas, muusika tümpsus, jalake tatsus. Johhaidii.

Teistmoodi jõulud, juba kolmandat aastat järjest - üleeelmisel aastal jalutasime kahekesi -20 kraadises inimtühjas Stockholmis, eelmisel aastal grillisime 37 kraadises Mooroopnas kängurut ja olime ohtralt ümbritsetud erinevatest (pilusilmsetest) rahvustest. Ehk siis, Single Bells. Sel aastal siis niimoodi - kuuma, nagu eelmiselgi aastal, aga suure peo ja tralliga, austraallaste ja kiividega. Ja Moritziga, kes on Saksamaalt. Ehk siis, Jingle Bells.

Aitäh!

internet on inimõigus

Ma kasutan internetti ilmselgelt vääral viisil. Sest kuidas muidu komistasin ma alles nüüd - poolteist aastat hiljem - videole, mida on üle 90 miljoni korra vaadatud. Seda on ikka päris palju, onju. Kassivideod on tõesti populaarsed. Selle video kohta on isegi wikipedias artikkel olemas. Täitsa põnev kohe!

Täiesti, totaalselt valesti elatud Elu :)

smashing news

Tulime ujumast, jätsime auto maja ette ning lippasime kümneks minutiks sisse, et enne tööleminekut riideid vahetada. Mingid kohalikud noored lehvitasid nurga pealt. Istusime autosse, ja tahavaatepeeglisse vaadates nägime, et @#>&!!@£#!

Esiti olin päris kindel, et kui ma need pärdikud kätte saan, siis mängin neile käeluuprõksupilli. Ja palju muudki. Paar päeva hiljem suutsin rahuneda, ja mõtlesin, et võtan neilt lihtsalt rulad-trikikad-iphone´id ära - kurat, uus aken maksab umbes 700$! Ja värvin ainult paar silma siniseks. Ja siis mõtlesin juba, et noh, äkki oli see hoopis karma, sest noh, eks me kõik ole teismeeas erinevaid idiootsuse tippe vallutanud. Või et äkki mõni nagadest tahtis grupi alfaisaseks tõusta või mõne nooremase soosingusse tõusta. Aga pingutas veidi kivivindiga üle ja nüüd on küll hing raske, aga siiski õnnelik - kael ju maasikatest marraskil. 

Nüüd kuulsin, et tüübid olid üht me sõpradest, kes töölt koju tuli, kividega loopinud. Lihtsalt niisama. Sest neil on suur suvi ja kõigest suva ja lõvigeenid pulbitsevad. 

Ai-ai, ma saan varsti endale iphone´i. Suisa mitu.

Aitäh!

kalaralli

Muidugi käisime me sukeldumas ka päevasel ajal! (Mitmes järjestikune veeteemaline postitus see juba on?). Igatahes! Nähtavus oli võrdlemisi hea, nii et saime näha oma ninaotsast kaugemale - eemal tuuritavaid kalaparvu, sinasse kaduvaid koralliposte, teisi tuukreid ja muudki põnevat! Lisaks uudistamisele ja maski sisse ahhetamisele keskendusime ka hõljuvuse parandamisele, mis on väga oluline - eriti esimese 10 m peal, mil sügavuse suunas peab võitlema. Pluss on see hädavajalik kitsastest kohtadest läbiujumisel ja veealusel pildistamisel - muidu on nii, et hingad kopsud õhku täis ja oled hetke pärast meeter kõrgemal. Ja meeter kõrgemal on juba vestis olev õhk väiksema rõhu all ja võtab enda alla suurema ruumi. Ja see tähendab, et vest saavutab suurema tõstejõu ja veel paar hetke ja oledki mitu meetrit kõrgemal, jälle allapoole võitlemas. Püüa Sa niimoodi hõljudes midagi kaadrisse saada või millelegi teravustada! Saime päris hästi üleasannetega hakkama ja tuuritasime rõõmsalt ringi - kalu oli, nähtavust oli, kalamöllu oli ka - kui kalamehed ülalt sadamakailt pooliku kalaraipe alla viskasid ja meeletu parv kalu seda nokkima tormas. 

Vahepeal saabunud uue aasta tevitused lisame ka siia - nagu näete, on meiega kõik kõige paremas korras, käed-jalad otsas ja meel rõõmus. Raju ja ägedat uut aastat kõigile!

 Siin näete, et lestadega on täitsa võimalik koralliladvas turnida! Sealsamas oli toitumas ka üks kala, kes toitus nii, et tuhnis oma ninaga seakombel mudas - ja pistis siis hõljuvad osakesed nahka. Triibuline oli ta ka, täpselt nagu põrsas! Näete teda? Alumisel pildil --->

 Ja niimoodi käivad kalad raipega maiustamas - mitte pillapalla, vaid tulid kõik ühte joont pidi sööma ja läksid täiskõhuga teist joont pidi minema.

Lähemalt nägi see välja nii (mind nad ei tahtnud süüa):

Meie instruktor oli väga julge iga kala ja muud mereelukat näppima - ja see tundus esiti üpris veider. Ent see võõrastus läks üle, kui nägime, et ta ei kahjustanud neid. Kuigi ma kaldun "take nothing but photos, leave nothing but footprints" mõttemalliilma, pooldan ma ise ka ju esmalt puu otsa ronimist ja alles siis, ladvast, pildi tegemist :) Niisiis saime lehte lugeda, meritähte paitada ja taaskord oma uut lemmikajaviidet - kerakalapalli mängida. Nähähähhääää.

Atlantise Hääl

 Ma sain (jälle) aru, miks eelmisel aastal Vietnamis meie sukeldumiskooli nimi Rainbow Divers oli. Vee all on kõik kuidagi rohekas-sinakas, eksole. Alguses, pinna lähedal, on kõik värvid olemas, aga hakkavad järkjärgult tuhmuma - nagu vikerkaar - esmalt läheb punane, seejärel oranz, siis kollane. Roheline ja lilla hakkavad kaduma 20-30 vahepeal ja siis oledki sinises maailmas. Ja siis juba hallis vist :)

täis

pooltäis

tühi / kalapere

 See oli ainus kala, mille peale instruktor näppu viibutas. Neid ogasid näete ta seljal? Need käivad kala küljest ära, sukelduja käe / teise kala sisse. Aiai. Ehk siis, Klaabu ja Tige kala!

Vee all on ikka sajaga äge! See lendamist meenutav hõljumine üle maastiku, ümber ja läbi asjade! Ja veel meeldib mulle, et kalad on pildistamiseks hästi tänuväärsed objektid - nad ei lase kohe jalga, nagu jänes või karu või tiiger. Istuvad hoopis rahulikult. Ise pean hoopis kohal püsima, mitte kopsutaktis üles-alla pendeldama. Ja ujuvad rahulikult - kui äkilisi liigutusi ei tee, siis saab neile päris lähedale!

Mulle meeldib!

Aitäh!

pime, märg ja imeline

 Lisaks suurtes sügavustes kondamisele võtsime balloonid selga ja kastsime lestad märjaks ka turvalisemates vetes.  Panime dive shop´is kalipsod selga, ladusime asjad kärudesse ja sammusime oma koormatega jetty lõppu, loojuv päike vasakut põske paitamas (väike kodune ülesanne ka - mis ilmakaarte suunas jetty ehitatud on? :)).

 Ees ootas öösukeldumine - vette läksime siis, kui päevakalad magama sätivad ja silm veel üht-teist selgitab ning ööelukad liiva alt nina välja pistavad. Kuna jetty lõpus on suurim sügavus 8 m (kui edasi ookeanisse minna, läheb loomulikult sügavamaks, daaa), jätkus õhku kauaks - saime veealusel maailmal kolmveerand tundi külas olla! 

silm veel seletab

Nägime, kuidas see niisamagi üliäge korallisambamets vaikselt pimedusse sukeldudes üha müstilisemad mõõtmed omandas ja lõpuks ei kumanud ülalt veepinnalt mingitki helki, mis aidanuks silmal veidikenegi seletada. Ainsateks valgusallikateks olid meie taskulambid, millede kitsad vihud ümbritseva endasse mässinud pimedusekangast natukenegi nähtavale tõstsid - tabades üksikuid kalu, kaastuukreid, sadamakai poste. Tuukreid aitas tabada ka väike tuluke, mis meil kõigil ballooni küljes oli. 

tuukrituluke ja valgusvihuke

Seda, et kuskil ookeanis haid on, teame me kõik. Ümbruskaudsetes vetes on neid viimasel ajal üha tihedamini kohatud, ja kõik need kohtingud on olnud õnneliku lõpuga - mõned haide, mõned inimeste jaoks. Selleks, et rahus sukelduda saaks, on väljatöötatud elektrooniline haipeletaja, mis saadab mingit hai retseptorites ebamugavust tekitvaat signaali välja. Skeptikud ütlevad, et see pigem loob olukorra, kus haid  tulevad uurima, et mis kuramuse asi seal piniseb :) Meie sukeldumise ajal oli rahu majas ning näha saime midagi palu uhkemat ja ägedamat, kui haid! Nimelt! Needsamad pisikesed meduusid, kes oma kombitsatega ujujaid kõrvetavad, muutuvad öö saabudes veealuse maailma säravateks tähtedeks! Täpselt nii, nagu ma  süvaveedokumentaalides olen näinud, et meduuside keha läbivad nähtavad elektriimpulsid - ikka trrrt ja trrt! Ja järsku nad olidki meie ees, üldse mitte sügavas vees - hõljuvad, ja oligi nii - keha läbib sabast vuntsideni  valgusmäng! Üks ilusamaid ja muinasjutulisemaid kohtumisi Loodusega, võiks suisa öelda, et puhas imede-ime! VAU! :) Vaadake ka:

Onju nii, et me elame ikka valusas Narnias? Tasub ikka täitsa uhke ja rahul olla - mul on ilus planeet! Meil kõigil on! :) Sellised vaatepildid, mis panevad niimoodi kõike argist unustama, et meeltes on ainult puhas imetlus, leidub ju tegelikult igal sammul ja lestalöögil! Mulle meeldib!

Kuigi me teadsime täitsa hästi, mis suunas ujuda, üllatusin ma südamest, kui me täpselt sama redeli juures välja tulime, kust sisse hüppasime. Kuidas, jääb mulle vähemalt praegu veel mõistatuseks. Ööseukeldumine rokkis igatahes sajaga! :)

Aitäh!

30m allpool

Veealune maailm oma üllatuste ja kogu imelisusega tervitab! Meie pisikese linnakese ainus sukeldumispood pakkus võimalust teha viis sukeldumist korraga - nii, et meie teadmised ja kogemustepagas vastaks AOWD-le. Kui me enne olime avaveesukeldujad ja võisime vaid 18 m sügavusele solberdada, siis nüüd on asjad veidi teised. Iga meie sukeldumine tõi kaasa mõne osaoskuse treenimise- näiteks navigeerimine või paadisukeldumine või öösukeldumine. Või süvasukeldumine või vrakisukeldumine! Need kaks viimast olid minujaoks eriti tähtsad, kuna kuskil vrakis või koopas ringikondamine, kalad ümberringi ja sinav valgus väljapääsu näitamas, on üks põnevamaid asju, mida teha saab! Ja sügavale tuleb sukelduda päris tihti, sest keegi ei kipu oma laeva madalikul uputama. Busseltoni sadamast 40 minutise paadisõidu kaugusel on üks  vana sõjalaev põhja lastud- selle ülaosa pole veepinnalt aimatagi, ent ilmub nagu sinisest ulmast järkjärgult nähtavale, kui allapoole vajuda. Esimesed antennikolakad tervitavad sukeldujat 8m sügavusel ning ookeanipõhi tuli meile vastu 32 meetri sügavusel. Ja sinna vahepeale jäi terve suur sõjalaev! Sukeldusime kahel korral sinna - kolasime mööda koridore ja torpeedoruume; imetlesime koralle, mis wc-potiääred on vallutanud; vajusime, pea ees, luukidest-avaustest alla ja küljepealt välja. Saime kogeda, kui kiirest langeb nähtavus täieliku nullini - piisab vaid mõnest lestalöögist mudase põhjaga ruumis ja paariks minutiks näed ainult mulle oma maski ees! Kriiipi! Olgu siinkohal mainitud, et põhirõhk sukeldumise puhul on ohutusel, mitte trilla-laa-trulla-laaa- olen kuskil kinni-ja-pole-miskit hingataa´l - 30m sügavusel on õhk nii kokku surutud, et ühe hingetõmbega kulub 4 korda rohkem õhku. Ehk siis, ega aega pole palju - eriti siis, kui kasutad minu kopse, mis on suured ja lotendavad nagu kosmosemuttide tissid - tuleb ettevaatlikult minna ja mõelda, nautida ja lõbutseda ning elu ja tervisega tagasi tulla. See tunne, kui sisened veealusesse suurde ruumi, näed erinevaid masinaid ja mööblitükke, mille ookean on vallutanud, ja siis keerad ümber ja avastad, et teistpoolt sellest ruumist täidab ainiti Sind jälgiv suuuuuuuur kalaparv, on vapustav! Vau! Oosum! Pilte mul sellest elamusest veel ei ole, kuna veesurve 30 m sügavusel on 4 atmosfääri - ja minu kaamera teeb vigureid juba 6 m peal :) Sinna laeva sukeldume kindlasti uuesti! Ja siis tulevad loodetavasti ka pildid! 

Aitäh!