whoah, portugal!

Täiesti hull, et reaalselt iga aasta saavad ja oskavad mõned vennad umbes 30-meetristel lainetel hullamas käia! Eriti täiesti uskumatult hull: 1:50-2.30.

päris lähen enam õue!

Suur Austraalia lagendike hüppav loom on känguru /kangaroo/. Känguru võib olla selline, noh mehemüraka mõõtu - paras kapp. Väike hüppav loom on wallabi. Kängurust natuke väiksem ehk nende vahepealne, on wallaroo. Esimest korda nägime me seda pilti, mida kohe jagan, aborigeenide elust pajatavas keskuses. Nüüd leidsin selle ka internetist üles. Madu-uss on kuus meetrit (oliiv)püütonit, wallaroo´d õngitsemas.

Oi, Emake Loodus, aitäh! 

How I survived Busselton Jetty Swim

suurem hulk amfiibinimesi - esimene laine on likku pandud ja stardipauku ootamas

Mida lähemale Jetty Swim tuli, seda suurem närv nahavahele puges. Registreerides panin kirja ulmeliselt optimistliku aja - 50 minutit. Esimesed korrad, kui me Ironmani eel Jeremyga ümber jetty ujusime, kulus aega 1.15 - seda siis kaugemas otsas väljaronimiste, venituste ja vettehüpetega. Kahtlus puges hinge, et kas tõesti hüppasime 25 minutit vette? Enne suurt ujumispäeva kogunesime kahel järjestikusel pühapäevahommikul kohalike ujujatega randa ja võtsime sõbralikult mõõtu-esimene kord tegime "kiire" pundiga aja 59 minutit. Umbes poolel teel tuli kramp jalga, aga kui seda ignoreerida, siis roomab ta mööda reit üles ja sukeldub teist jalgapidi alla :) Aga ujuda saab ka krampis jalgadega, eksju? Teisel korral oli meri sile ja mingil hetkel kaotasin ma kõik kaaskannatajad silmist -neil oli ilmselgelt parem minek. Sirutasin siis rahulikult ja rõõmustasin, kui kramp alles kolmveerandi läbimisel külla tuli - järelikult lihased harjuvad, eksole :) Komberdasin veest välja ja üks Ironmanidest, kelle elutöö tundubki erinevatesse liibuvatesse trenniriietesse higistamine olevat, teatas mu ajaks 58 minutit (ise ujus ta 52-ga - ma ei ütle enam ühtegi üleolevat sõna triatleetide ujumisoskuse kohta ). Mis viiekümnest me siin räägime? :D PAnin mõttes plaani paika - kui on lained, tahan ujuda umbes tunniga, ja olen rahul. Sileda vee ja tuuletu ilmaga tahan saada hakkama 55 minutiga, ja oleksin endaga ülimalt rahul. Kuna osavõtjaid oli sel aastal rekordarv - 1541 ujujat, siis seadsin endale sihiks vedada oma põhjala perse esikolmesaja sekka. Närv kasvas iga päevaga - seda enam, et enamus klientidest teadsid, et ma ujun, ning pärisid üha rohkem, et noh, kas vaim valmis? ("Ei"), või et, noh, oled piisavalt trenni teinud? ("Ei"). Mõtlesin vaikselt, et võiks tasa ja targu üldse jala välja väänata või sisse magada - sellised head adre-mõtted, mis tegelikkuses hoopis vaimu ette valmistavad - mida suurem närv, seda tublim eneseületus. Enne, kui pilte näitan ja räägin, kuidas läks, olgu veelkord öeldud, et mulle ei lähe tegelikult korda, mitmest kaaskannatajast ma parem olen - lõppudelõpuks taandub kõik ju sellele, et endale tuul alla teha ja natuke enam, kui endalt ootaks, välja pigistada suuta. Võit enda üle on kõikse magusam :)

 Rajale lasti meid lainetena - iga laine vahel kaks minutit, ning jala ümber oli kiip, mis aja fikseeris. Selleks, et kiip täpset tööd teeks, tuli starti minna, ümber jetty ujuda - umbes 3.6 km - ja siis veest välja ja üle ajavõtumati joosta. See paarimeetrine jooks tundus juba pärast esimest prooviujumist kõige suurem väljakutse olevat - jalad töötavad ainult niipalju, et püsti õnnestub küll tõusta- et siis koheselt, nägu ees, vette pikali prantsatada. Kuna ma registreerusin ülioptimistliku ajaplaaniga, sain au asuda joonele raudmeeste, olümpialaste ja muude amfiibinimestega - kõikide puhul ilmselgelt tegu kiirpaatide kaugete sugulastega. Stardijoonel tasub hoida kaugemasse äärde, et vältida kaasujujate ja jetty vahele lõksu jäämist - seega leiab tähelepanelik lugeja mu pildi paremalt äärelt. 

Vees oli iseenesest tore. Tuul oli korralik ja idasuunast - mis tähendas, et kui paremalt käelt püüdsin hingata, tuli soolalaine kurku. See, mis piltidel tundub pinnavirvendusena, oli tegelikult selline poole- kuni meetrine lainetus, mis kaugemal, avavee juures nii korralikuks kasvas, et laineaugus ei olnud isegi poisid näha, mille järgi suunda seada. Ja poid olid paarimeetrised! Nii siis hoidsingi ligi ühele minuga enam-vähem samas tempos liikuvale grupile. Kuna minu arvates ei saa iial teada, kui tubli tulemuse ise oled teinud, kui kellegi   "tuules" ujud või ujuvust lisavat wet-suit´i kannad, siis ujusin grupi kõrval. Hea tunne oli - eriti siis, kui keegi mu sabasolijaist kogemata kanda krabas. Mingil hetkel kaotasin grupi silmist, laine oli lihtsalt selline, et paar korda lükkas, ja olidki kursist 10 meetrit eemal. Nii ma siis spurtisin seal uhkes üksinduses, kuni sain aru, et olen unelema jäänud. Teate seda tunnet, kui sõidate maanteel umbes 10 km/h lubatust kiiremini, arvates, et olete maailma parim ja kavalaim rallisõitja? Ja kui siis järsku, täiesti eikuskilt, ilmub Su kõrvale ja hakkab kindlalt, ilmselgelt suuremat kiirust arendades, buss või hiigelsuur rekka möödasõitu tegema. Teebki, ja siis vajub kaugusesse, jättes Su õhku ahmima? Nii juhtus minuga ka- mingil hetkel tuli oranzi mütsiga (see oli siis meist järgmine laine, meil olid kollased) rekka mu kõrvale, ja juba ta läinud oligi! Respekt! Sain sellest piisavalt utsitust, et oma esialgne sama-tempo-grupp kätte saada. Viimane kilomeeter oli juba paras huumor, sest alates suurest roosast boist, mis kilomeeter enne kallast ilutses, hakkasid kõik sprintima. Ausõna, vees olid nende ujuate mullid veel pinnale tõusmas, kes sealt jalgade-käte pekseldes pool minutit varem läbi olid tuhisenud! Iseensest hea, ei pidanud pead tõstma, suunda sai ka, molu vees, seada. Viimane kolmsada meetrit meenutas mõne ujumisvõistluse 50m distantsi - no kõik, mis veel tallel oli, pandi lauale! Kesk seda suurt vahupidu otsustasid mu jalad nii korralikult krampi minna, et pidin korraks seal mullivannis venitusi tegema. Ja vat see ajas hinge täis - karjusin vee all ja sumasin kätega, kuis suutsin - ise vihane, et jalus veel oli natuke jõudu, mida kasutada ei saanud. Sumasin nii korralikult, et panin paari meetriga finišist mööda! :)

 Siin pildil näete, kuidas juba järjestikku kolmanda võidu võtab Travis Nederpelt. Eelmisel aastal sai ta kirja rajarekordi, 40.04, sel aastal, tänu lainetele ja superhüperspordist loobumisele, tuli esikoht 45.29-ga. Tubli poiss, pole midagist öelda :) Minust kiiremini ujus ta kohe kindlasti ja korralikult, aga eks ta ole must kaks korda enam olümpial ka käinud :)

Siin pildil on näha, kuidas üks eriline indiviid oma piinatud kere üle finišijoone veab. Elevus on ju suur, kindel maa jalge all! Ja ma ei hüppa seal rõõmust, oh ei, lihtsalt...krampis jalgadega saabki ainult jalatugedega Forrest Gumpi moodi joosta. Oh seda rõõmu!

Ainus asi, mis hinge närima jäi, oli tunne, et mul jäi umbes 10% "kütust" alles. Aga muidu - aeg 55.32, ja seda lainetega. Ja üldarvestuses 36. koht. Võin vist rahule jääda. Suur kummardus kõigil, eks veel tunde hiljem kalda poole rassisid ja ka neile, kes torpeedogeenidega sündisid! Ja eriti suur aitäh Nicole´le, kes kõik need ägedad pildid tegi!

Mis tunne on? Jalad olid veel jägmisel päeval krampis, aga hammas on verel ja tahaks veel - äkki järgmisel aastal näeb! :) Ehk nagu ma pärast klientidele rahulolevalt sain ohata - "I survived!".

Aitäh!

uusi sõnu

Inglise keelt õpetades teadsin küll, et selles keeles on veel mõningaid sõnu, mida ma pole arvatavasti kuulnudki, aga vaadke-vaadake, täitsa tavalisi ja igapäevaseid leide tuleb siin taldrikuid tassides päevavalgele. Tutvustan mõnda minujaoks uut sõna/väljendit:

• ramekin / ramequin - pisike keraamiline kausike, kuhu saab panna jäätisepalli, tüki võid ehk törtsu kastet. Kui mult esimest korda paluti, et ma ramekiini ulataksin, arvasin, et kohapeal mõeldi mingi uus sõna välja, et rumala immigrandi üle veidi nalja heita.
• bin liner - prügikoti mõistes 
• wake - meie mõistes peied
• swell - ookeani ja surfi mõistes
• ay = hey - saab kasutada, kui kellegi nime ei tea ja tasub ka küsilause lõppu lisada, et öeldut (küsitut) rõhutada. Damn, it´s hot today, ay?
• pram - titekäru

Lähtudes keeleõppe soovituslikust "7 +- 2 uut sõna päevas" reeglist lõpetan selle sissekande ja lisan väikse  meeldetuletuse, et iga keel on kingitus - ent universaalseim neist kõigist võimalikest on kehakeel. Õpingud jätkuvad :)

jes-jes!

must ja valge

Vahel tasub Elu must-valgelt vaadata.
Parimaid viise - sisestage google´i pildiotsingusse nimi
Sebastião Salgado.
Ilusilus!

üle aasta juba

Aeg lendab seda kiiremini, mida rohkem ajule ja kehale tegevust anda. Alles see oli, kui ma esimest korda "Kodus ja võõrsil" nägin. Sally oli pisike plika- ja ma olen üsna kindel, et me vaatasime seda Kadriorus, Mammu juures. Vahepeal kasvas Sally suureks ja läks sarjast ära, reisima. Me vaatasime, kui sattusime pärast sööki koos telku ette istuma, sarja edasi - minul nina rammestunult ajalehes tukkumas, ja mõhõh ühmamas, kui miskit sellist näidati, et vanainimese kommenteerima prahvatas. Kasvasin minagi ja võtsin pauna selga. Mammu kasvas ka, lõpetas oma siinmail reisimise ja läks sinna, kus arvatavsti nüüd parem ja parajam olla on. Vist on tegusad ajad olnud - Mammu on mul nii tihti mõtetes seltsiliseks - küll teineteisel unes külas käies; kalmistul juttu ajades; küll mina tema akna taga vaatamas, kas ikka on samad kardinad veel samamoodi ees (viimati ilmsi olid jah ja viimati unes oli juba keegi veidi imeliku metallist põrandalambiga neiu korterile uut hingamist andmas); küll tema õpetused, et parim nohuvastane tegevus on külma dushi all kolm korda vett ninna tõmmata - et ma ei saanud arugi, et juba on aasta möödas. Ja pole olnud kordagi tunnet ega aimdust, et ta mälestus või kohalolek tuhmuks - ikka sama soe,  käre ja äge, nagu alati! Selline tunne on, et tahaks kohe helistada ja kohalikku kõmuuudist edastada - Sally tuleb sarja tagasi! :) 

Mul on ikka megapalju vedanud!

Kõige suurem ja soojem aitäh Sulle!

Arvo, Crissy, Muzza ja Ta

Kui mõni suursaarlane mu keeleoskust kiidab, siis ei saa ma seda mitte tõsiselt võtta - nad on endiselt mu silmis olendid, kes laiskuse kreatiivsuse maski on rüütanud ja selle uhkusega kõrgustesse tõstnud. Australian language ehk aussie lingo, mille kallal ma alguses kõvasti pead murdsin ja valutasin, on lauimas igal pool. See kannab endas sellist muretut No worries (ingl. k why bother, e.k oh ei muresida, trillallaa-trullallaa, küll aasal on kena kepsella - toim.) suhtumist, mis oma näilises keerukusest vabastamises sunnib hoopis kõike, mis huulilt lendu pudeneb, lühendama. Öeldu kaotab küll oma pikkuses, aga mitte spartalikus mõistes, ehk siis - nad siin kõike muud, kui lakoonilised. Jutule saadakse esimesel pilgul ja seda aetakse palju. 

Väike vahelepõige, jagan ühte lihtsat avastust teiega. Kuna oma tavalisel tööpäeval vestlen ma umbes sajakonna erineva inimesega, siis olen jõudnud arusaamale, et väga lihtsalt saab eristada, kellel veel eluvaim sees on. Seesama uudishimu, mis meid kunagi puuotsast alla tõi, seesama, tänu millele väike laps käe vastu pliiti paneb ja mis meid salamisi üle aia kiikama ja avastuste teele sammuma sunnib, ongi üks Elu indikaatoritest. Kuna vähemalt pooled me klientidest kuuluvad vaieldamatult elavate elavate leeri, siis tabab mind päevast päeva küsimuste rahe. Minusugune pläraläraleemet tunneb end neis laudades kordi paremini, kui elavate surnute manu - lihtne toidutellimine, mis kirvekombel saunaaknasse raksatab (no mida võrdlus, eksole). Vahelepõike lõpp. 

Nii juhtubki, et jaanuari popim küsimus oli muretult pillatud "So, how was Chrissy?" ja päris popid on ka kolleegidevahelised pärastlõunateemalised arutelud, et "What´s up this arvo?", "Are you working tomorrow arvo?" jne. Nähes mu nimesilti, uurivad uudishimulikud lühendamiskunstnikud, et mida lühendades on saadud Muzza - see on mu nimi juba paar viimast kuud. Sain selle nii, et esimesed pool tundi püüti mu nime selgeks õppida, aga pärast kergemaid traumasid ja keelenikastusi võeti Murile lähima kõlaga Murray - ja nii, nagu Michael on Mike ja Phillip on Phil, sai Murray´st Muzza. Paar esimest nädalat arvasin, et ohsaaaa, mul oleks nagu mõne Star Warsi tegelase nimi! Aga siis tuli Melbourne Cup ja üks purjus neiu teatas südamest MUZZA.....FUCKAAAAA :) Nii ma olengi klientidele Muzza, kolleegidele-ülemustele Muzza Fakka, ja kui ma oleksin staar pornotööstuse peegellaega taevas, siis oleksin ma Muzzaconda.

ilmselgelt minu kohvi

Muzza sai lehte ka! Ja nüüd näete pildil ka lõpuks ära selle kurikuulsa Barry, kes mulle eelmisel aastal Broome´is, kui me alatasa koos ujuma sattusime, Busseltonist ja Jetty Swim´ist ja Ironmanist rääkis, mind pikemalt ujuma inspireeris ja tänu kellele me Margaret Riveri piirkonda suundudes kaardilt tuttava linna leidsime. Olen tast vist paaril korral kirjutanud, eksole - seal ta on, habemega :)

Igati aitäh - või siis, nagu suursaarlased beebikombel ütlevad - "ta!"