ilmateade

ookeanisool päevitab

Meil vaatab õues ringi sügis - tuuled iilitavad nii, et tahaks üha rohkem ja pikemalt sooja teki all keras olla; päike paistab endiselt, ent pealpool pilvi - pilvede all võib vaadelda sadat erinevat tooni tumesinisest helehallini; vihma kallab, nagu sügiseti ikka. Soojakraadid on stabiilselt alla 20-30 vahel. Võiks suisa öelda, et kätte on jõudnud eestimaine suvi - ainult selle vahega, et austraalias ükski kohalik enam eriti ei telgi ja ussid-maod-ämblikud sätivad end talveunne :)  Seljataha jäänud kuud kinkisid suursaarlaste ajalehtedele hulgim loodusteemalisi esikaanelugusid (muidu saab esikaanelt ikka lugeda, mida on Julia Gillard oma noka otsast poetanud või et kes on tublisti kriketit mänginud või et kes kedagi mõrvanud on) - ja olgem ausad, oli ka põhjust. Salvestatud ajaloo kuumim suvi (mis kuulu järgi jätkub Melbourne´i kandis), mis lõi igasuguseid rekordeid - nii kuum, et konditsioneerid lakkasid töötamast ja ning osades kohtades veetisd inimesed päevi vees, sest mujal ei olnud võimalik olla. Suve keskmine temperatuur oli 28,6 kraadi -päevad-ööd kokku! Kohalike sünoptikute sõnul oli ka ookean kuumem, kui eales varem - suve keskmine laine oli 23.4 kraadi soe. Kõige kuumematel päevadel olin ma puu all pikali ja oigasin nagu jääkaru, kes purjus peaga kuumale saunalavale magama on keeranud. Kere oli loid ja pea paks e. ütleme otse välja - nii ilgelt sitt kehv oli olla, et isegi võimlemisest polnud kasu. Kuna siinsed puud-põõsad eritavad kuumuse kasvades üha ohtramalt eeterlikke õlisid, siis pole ime, et nad mingil hetkel plahvatavad. Nii juhtuski - kuskil plahvatas õhk ja sellele järgnesid hiigelpõlengud - isegi Tasmaania, mille suvi eestilikult vesine pidavat olema, lõõmas kogu täiega. Üheskohas kohe niisuguse täiega, et inimesed jooksid paadisilla alla pakku, aga see süttis ka põlema.

 Ja sel ajal, kui paljud põlengute eest pakku püüdsid pääseda, hakkas Queenslandis vihma sadama -ja sadas nii palju, et kinkis kohalikele nii korraliku üleujutuse, et nt Bundabergis tuli 1500 inimest majade katustelt kopteritesse vinnata. (Siinkohal tervitused väikevennale, kes selle linna kuivemasse otsa oskas end sisse seada ;)). Samal ajal nähti merel sellist tormi, mis oma kurjakuulutava näoga ka kodumaisesse meediasse jõudis - päris mega adrelaks võib olla, kui seisad keset tühja merd sellise loodusjõuga silmitsi. vauvauvau!

Need suvised hullused ja orkaanid on nüüdseks vist maha rahunenud - maa ei põle enam ning temperatuurid langevad. Vihma kohta oskan vaid nii palju öelda, et see on väsimatu - Perthis kallas paar päeva tagasi kogu kuu normi 24h jooksul taevast alla. Vot sellised stiihiad meil siis - need muidugi kahvatuvad hiljutise tähelepaneku kõrval, et Eestis on lastel olnud lumi maas nii sügis-, tali- kui ka kevadvaheajal! Ei tea, mida suvi toob? :)

roads less travelled

Ühel päeval läksime koopaid uurima - suuremad on kõigile teada ja piletiga, väiksemad salajased ja üldiselt avalikkusele mitte soovitatavad e tasuta. Läksime meiegi tasuta koobast vaatama - meie kõrvallinnapoisist ekskolleeg teadis, kust kuhu minna. 

Sellised vinka-vonka rajad juhatasid sisse meie väikese matka tundmatu koopa poole - teel oli ka silt, mis teatas, et ohtlik võib olla ta. Ja umbes 10-15 minutit kividel hüppamist ja hakkaski paistma me sihtpunkt-  koobas (ma olen üha rohkem rahul Margaret Riveri piirkonnaga - loodus on siin ikka hästi-hästi äge!).

Tundub küll pisikese uruna, aga ülemise pildi lähemal vaatlemisel ehk märkate Nicole´i, kes lippas veidi ette, et mõõtkava paigas oleks. Mitte, et ma iga kord, kui kaamera kätte saan, meeletult aeglaseks muutuks :). Leidsite?

Kohale jõudes tõdes Wayne, kes seal varem korduvalt on käinud (no on alles mõnel lapsepõlverajad!), et oi näe, koopast on pool alles, et enne oli ikka kõvasti sügavam. Sellest see "Ohtlik koobas" märk siis. Aga sisse me läksime ja oma pool tundi me seal veetsime - mulle koopad meeldivad kohe kangesti! Siinkohal väike meenutus ülikooliajast, mil räägiti onu Freudi ja tema peenise-kadeduse teooriast, mis naisest naise teeb - alles sünnitades, kui sust beebisuurune peenis välja hüppab, oled valmis naine (väga vaba tõlgendus). Sellele teooriale tulistas fem-tädi Karen Horney vastu, et meest juhib emaka-igatsus -sellepärast me ehitamegi losse ja kindluseid ja mängime nurgas (ja siristame vastu posti; taaskord, väga vaba tõlgendus). Teadagi, mida Karenil mu koopa-innustuse peale öelda oleks. Ma ütleks talle vastu, et näe, vaat kus piraadid olid alles tõelised härrasmehed ja unistuste kavalerid, vedasid kõik kulla koopasse. 

Kusjuures, see on veider, kuidas koobas meid mõjutas - niipea, kui koopasse jõudsime, hakkasime kõik omaette nokitsema - kes istus kivil ja vaatas vett, kes keskendus teokarpidele, kes turnis ja uudistas laest tilkuvat vett. Mingi hetk ütles Wayne, et ok, lugu järgmine - kas tahate väikse tripi teha -et läheme üle kivide ja läbi vee Austraalia läänepoolseimasse nurka. Et umbes tunnine ring. Jaaaaaaa, muidugi!! Kui me viis ja pool tundi hiljem auto juurde tagasi jõudsime, olime näinud nii mõndagi - muidugi mitte läänepoolseimat nurka, kuna see on veidi kaugemal siit ja me oleme sealkandis aasta varem käinud, aga loodust -ooojaaaaa! Ja nüüd, kallis kirjasõber, jõuamegi tänase blogipostituse pealkirjani- roads less travelled e kuidas me vähemkäidud radadel kondasime. 

Eriti meeldis mulle nende "vähemkäidud radade" puhul see, et rada polnudki - ronisime-turnisime-kargasime-kõõlusime kivilt kivile nagu Tom ja Annika, kui Pipi juures maha-ei-tohi-astuda mängu mängisid. Ja loomi nägime ka - ohtralt! Karge põhjamaise suhtumisega reportaaž otse kauge saare kivistel kallastel kulgevalt  olematult rajalt jääb tänast postitust lõpetama, bliss-bliss!

Aitäh!

kauge külaline

Seda, et karvakanu Melbourne´i kandis ringi tatsab, on mulle teada. Aga leida mõni selline isend mitutuhat kilomeetrit kursist kõrvalekaldununa ajas silmad ikka suureks - härra (proua) karvakana seisis aga kaldal ja ei teinud meist väljagi. Olime rannas matkamas ja ilm oli sinna 30 ja enama poole kaldus. Tundus veidi kohtlane ja uimane, ei astunud sammugi ka siis, kui me lähemale hiilisime (siiamaani tundub jabur, et kuskil vabas looduses üleüldse saab pingviinile lähedale hiilida. PINGVIINILE!!).

Mulle tuli kohe mõttesse, et näe, Lolo on jäätükiga kodust eemale triivinud ja kurjade soojakraadide ja inimeste saarele sattunud. Alles siis, kui järgmine suurem laine kaldasse laksudes ta märjaks kastis, saime aru, miks ta end seal nii hästi ja kindlalt tundis. 

Kulme vaadates on muidugi aru saada, et mitte Lolo, vaid veidi korpulentne Vanaisa Piigo on seiklemas. Sellise kaitsekihiga võib vist tõesti jäävees kalal käia ja ringi supelda ilma, et huuled siniseks tõmbuksid. Tahaks tal kolestorooli mõõta :)
Aitäh!

an important update

liivapritsi rand

Kui ma esimest korda netis Austraalia popimate surfikohtade lainepilte nägin, mõtlesin, et ma vist küll kunagi vette ei lähe. Veemäekollid! Hästi ilusad, aga .. whouuuuuu, hiiglased! Kui ma aga randa läksin (paar korda on õnnestunud), siis .. olid kollid sellised taltsad, maksimaalselt kahe-kolmemeetrised. Ajapikku sai selgeks, miks kollilainepiltidel kõigil surfaritel kalipsod seljas on - suur laine viskab ja veab vastu põhjakive -koralle ja kasutab liiva, et nahale uut lihvi anda. Ja suur laine tuleb tavaliselt külla talvekuudel - külm tuul ja vesi panevad ookeani möirgama. Sügis piilub nurga tagant - ja ookean on muutunud. Pisikesed lained on endale suure jõu sisse saanud, ning tulevad korraliku vungiga otse kaldasse välja. Nii suure vungiga, et tagasi ookeani voolates rebivad kärutäite viisi liiva kaasa. Nii juhtuski, et läksime randa, ja avastasime, et ookean on endale augu kaevanud! Ja oi, kuidas ta üle auguääre liivalaineid sülitas! Võimas, äge, vahva! 

näege- ookean kutsub

uskuge mind, neid võibki vaatama jääda

Kalev tuleb koju

 Ikka ja jätkuvalt äge! Ootan juba talve :)
Aitäh!

uusi värve

fesarisinine

välek vibulane bumerangimaal

Eks inimesi on igat sorti - rahvusest olenemata. Seda saab nii kodus kui ka reisides näha. Kui ma poolteist aastat tagasi Perthis maandusin, veetsin esimese öö Perthis, teisel ööl jõudsin Carnarvoni. Kolmandal õhtul istusime farmis, kus tüdrukud ja nende kaaseestlastest maatöökolleegid, ja veetsime meeleolukalt aega. Ja mingi hetke sõitis hoovi auto, mille peale kõik tõsinesid ja oma mobiilid taskusse panid.
Pamparampaaaaaaa!