K.I ja Lee

Meil oli Busseltonis üks tore töökaaslane, kes veetis oma puhkuse kuskil kohas nimega  Kangaroo Island. Kus Sa, austraallane, ikka mujale puhkama lähed- minna oma suurelt, kängurusid pungil saarelt kuhugi väiksemale saarele, mis... nojah, mul oli nalja kui palju. Kuna saar asub Adelaide lähistel ja sinna meil ka suund oli ning juhtumisi tolle töökaaslase ämm seal saarel ühes majas elab ja kangesti külalisi ootas, siis nüüd võime öelda, et tehtud! 

praamile tuli tagurdada - Mitsu on ilma lisakriimudeta! :)

 Känguru Saar on Austraalia suuruselt kolmas saar (aga mis Tasmaania järel teisel kohal on?:)), mida aastas umbes 200 000 inimest külastab. Saarele saab lennukiga, ujudes ja praamiga. Kuna me elame koos Mitsuga, saime osta austraalia kõige kallima praamipileti - 45 minutit ülesõitu vabastab paarisajast dollarist. Ja seda siis, kui töökaaslase ämm meile odavama (saarlase) pileti sahkerdas.

Tüüpiline saaremaastik

 Saarel Disneylandi pole, ostuparadiisi ka mitte. Aga meiesugustele samblaemblejatele pakub see koht võrratult kauni looduse näol palju. Esimese asjana jäime Lee (kolleegi ämm) juurde kõvasti hiljaks, kuna pidime korduvalt kinni pidama, et teeääres ahhetada ja ühe mäe otsa tuli ka ronida. 

Meie kauge nõbu Lee

Lee on - üllatusüllatus - kasvatusteadlane - kahekordne doktor ja kahekordne magister, kes kogub suure innuga huvitavaid erinevaid kivimeid, maalib oma kuuris öösiti ooperit kuulates maale, peab lastehoiuettevõtet, ja kõigele lisaks on tal aias puuris haruldane must suur kakaduu, kelle pidamiseks andis valitsus talle eriloa, sest tal tekkis teda tohterdades side. Lisaks käib ta päeval lasteaias kasvatamas. Ja majutab enda juures maailmarändureid, kelledelt vastutasuks kaugetest ilmanurkadest kauneid postkaarte ootab - uuemaid ja huvitavamaid hoiab ta külmkapiuksel. Tihti pahvatab ta oma jutu lõppu hingestatult "Fascinating!". Temalt õppisime ka uue austraaliakeelse väljendi - pretty specky. Väga laia silmaringi, avatud südame ja elava natuuriga persoon, igatahes! :) Ööbisime ta juures paar ööd ja päeviti kihutasime mööda saart ringi. 

Selline vesi ja ilm tulevad otse Antarktikast

Kahel õhtul, mis me Kingscote´s - saare suurimas linnas - veetsime, sätitasime end ka loojangut vaatama. 

 Ja nagu näete, oli loojang nagu kogu ülejäänud Kangaroo Island ühes selle asukatega - pretty specky!
Aitäh!

trillallaatrullallaaa

Kallid käendajad ikka teavad, kui õppelaen Eesti konto vaikselt tühjaks on imenud ja pank sellest kohe valjuhäälselt kurtva kirja postkasti saadab. Ammu pole ei nemad ega ka mina neid kirju saanud, seega käisin Eesti kontot vaatamas, et huvitav, mis toimub. Ja ennäe imet - üks pangalaen on aegamööda, ent kindlalt end ühes intressidega mu kontolt nagu puuk või kaan täis imenud ja siis salaja, vihmase öö varjus, minema roomanud. Nagu pasunakooriga alustatud - suure kisaga peetud sõda, millest pärast kaotust keegi rääkida ei taha. Ei õnnitlevat kirja käendajatele - et hingake kergemalt, maja jääb seekord alles; ei kirja minule, et aeg oleks uus laenuussike ühes intressikonksukesega alla neelata. Ei mingeid lilli, ei miskit - pangaveebist ei leidnud ma isegi sellist trofeeriiulit, kus oleks tehtud teod ja makstud laenud ritta seatud. Aga pooleliolevad "projektid" - need laiutavad seal igal nurga peal.

Hea tunne on, 

aitäh!

Erosioonibossid I

 Kui Austraalia peale põõsaste ja avaruste veel millegagi eriliselt silma torkab, siis on selleks erinevad kivimürakad. Tõeline kivipallurite ja -kuningate unistustemaa! Kivid on tavaliselt igivanad (üllatus, eksole), enamasti punaka tooniga ja kas siis graniidist või liivakivist. 

 Tänase postituse staarid - Murphy´s Hay Stacks e Murphy heinakuhjad - elavad Lõuna-Austraalias, 1,6 km kaugusel Flindersi maanteest ning on tõelised Looduse meistriteosed, mis tekkisid ca 1,5 miljardit aastat tagasi 7 kuni 10 km sügavusel maapõues ja valati ligikaudsesse vormi umbes 100 000 aastat tagasi, kui nad pinnale suvatsesid vupsata. Täiendav töö on sest ajast saati käinud - päris äge, mida tuul, päike, sademed ja paar keemilist protsessi, mida ma veel ei mõista, korda suudavad saata! Erosiooni üks tippteostest - seda kindlasti!

 Kohalik legend räägib, et kunagi ammusel ajal olla iirlasest põllumajandusspetsialist bussiga sealt lähedalt mööda sõitnud ja vaimustunult täheldanud, et ossa, kohalik põllumees on ikka korralikult maad harinud ja tänu sellele nii suured heinakuhjad suutnud toota. Põllumehe nimi oli Murphy ja sealt ka see nimi. Seda, kui palju iirlased pubides rallivad, teavad kõik - ja nii ei kahtle keegi, et just härjapõlvlase geenidega kodanik on suuteline kivimürakad heinakuhjadega sassi ajama. 

Andke aga aega, küll siis näete, mida tuul müürile teeb, eksole :)
Aitäh!

põõsasmaastikud

"Kes ütles, et kõrbes ainult liiv on? Kõrb on see, kui on liiv ja põõsad!". Sellest lausest tunneb ära korraliku suursaarlase, kelle muidu lagedat maailmapilti rikastavad siin-seal pinnasest väljasirutuvad põõsatutid, mis kohati võtavad hiigelbrokoli kuju ja mõõtme. Nad tunduvad natuke isegi riivatuna olevat meie sahhaarataolisest kõrbenägemusest. Ning miks ka mitte - nende kõrb on ju põõsaid täispikitud hiiglaslik aiamaa, kus kängurud ja jänesed võidu jooksevad, kena ja kuulus outback ikkagi! Võiksime siis natukenegi uurimustööd teha, enne kui nende maale tuiama tuleme. Jagan nähtud põõsatutte teiega ka:

täiesti maagiline ärkamine

kõrvaltee

põõsad ja kõrbelinn. kogu linn on pildile mahtunud!

põõsasiilid

iidne ooekanipõhi.  ja need on põõsad, mitte elevandid.

Suur Austraalia laht

Ehe suursaare kõrb. Kas autot näete?

Minu nägemuses muidugi laiub kuskil ikkagi tulipunane põõsavaene suur Sahhaara, aga millegipärast hoitakse seda kiivalt saladuses. Lootus jääb!

Aitäh!

Nullarbori tasandik

 Kui Lääne Austraaliast mööda maad itta suunduda, juhtub varsti nii, et maantee muutub kitsamaks, rekkad pikemaks ja kurvid olematuks. Meie teele jäi ette Nullabori tasandik - maailma suurim liivakivitükk. Kuskil mujal ei ole 200 000 ruutkilomeetri suurust liivakivitükki, isegi Piusa koobastes mitte. Meie mõistes on see tasandik üks lame, luideteta kõrb - kui paar suurte põõsaste vööndit välja arvata, ulatus vaade 360 kraadi nii kaugele, kui silm ulatus  - horisondini. Ja me läbisime seda tasandikku mitu päeva - kuulasime "Halloo Kosmost!", et meeled veel avanenumad oleksd ja ahhetasime pärani silmi, kui suur ning lage see ilm ja maa on. Nii lame, et mongolitel oleks siin kindlasti hea ja kodune olla, lööks aga jurta püsti, lüpsaks hobust ja teeskleks, et stepis on igikestev katkematu kuuma tuulega suvi. Tavalise jänese kombel õhtuti peitupugemiseks madalat oksa otsiva metsainimesena võib selline lõputu kõrge taevas ikka mingil hetkel rusuvaks muutuda  - jookse, kui palju tahad, ikka pole kuskile peitu pugeda - ei vihma, ei tuule, ei kolli, ei noole eest! 

Tee on pikk ja üksik- see seob juba alateadlikult kõik teelised ühte. Kui keegi vastu tuleb, siis ikka rehmatakse käega. Kui keegi mööda sõidab, siis noogutatakse takka. Kaardil on märgitud erinevad asulad - ja need on kaartidele täitsa linnadena märgitud! Iga paarisaja kilomeetri tagant saabki neid külastada - tuleb külastada (kui just sajaliitrise paagiga ringi ei paarutata). Ja hoolimata uhketest linnasiltidest oli tõde igal pool sama - ees ootas tanklapood, motell-karavanpark ja mõnel pool ka restoran (khmm). Ja vets. Kõik. Ehk siis rekkajuhtidele paradiis ja pühapäevareisijatele põnev ning veider reaalsus, kus veelkord sai kogeda ühteseotust - inimesed olid tankurite juures kohe eriliselt jutualtid. Jutuvada ulatus alatihti tee- ja ilmaoludest elatud linnade, mahasõidetud kilomeetrite ja muu põnevani. Nagu üks suur ja sõbralik pedaalipere. 

linn paistab

linn

linn

Enne minekut öeldi meile,et võtke kõvasti vett kaasa. Ja ärge magama jääge, et nii igav on. Vett võtsime hulgim kaasa ja jõime tublisti. Aga igav? Mitte kordagi! - mis ühele mehele viljatu lagendik, see teisele lõputult rikkalik mänguväli, kus tuul mõttega võidu jookseb. Kõrbes jalgrattureist mööda sõita on üks väga virgutavaid kogemusi, mis paneb pikalt reaalsustajus kahtlema :)  Ja kui me veel avastasime, et oleme jõudnud saare allaotsa, kus tee ookeaniga kõrvuti kulgeb - ohsassaaa ja hopsassaaa! Ookeani seda osa, mis jääb Austraalia ja Antarktika vahele, kutsutakse siinmail The Southern Ocean ehk Lõunaookeaniks. Meie ütleksime Lõuna-Jäämeri e hästi raevukas ja kuri lainemass, mis Lõuna-Austraalia rannikut järjepidevalt tuule, soolalainete, pingviinde ja vaaladega hambuliseks raamib. Ilus ka!

Aitäh!

super pit

Lääne-Austraalias on üks veider linn, mis asub kõigest mõistlikust ja elavast väga-väga kaugel, umbes 700 km sisemaal, keset kiviklibu ja veel rohkemat kiviklibu. Kalgoorlie tekkepõhjuse leiab sellestsamast kiviklibusest maapõuest - siin on lademetes kulda. Kui korraks endale ette kujutada asulat, mis on kullapalaviku sünnitatud, siis näevad arvatavasti paljud oma vaimusilmas kõledat linna, mis rajatud madalatele instinktidele ja ahnusele, kus pole inimlikkusele erilist ruumi. Sellist pilti toetasid tuttavate jutud aborigeenidest, kes sissesõitvate autode röövimiseks beebisid maanteele asetavad või sellest, kuidas kõik hiigelpalgad kõrist alla loputatakse / maha mängitakse / ära röövitakse ning kuidas pimeduse saabudes tähtede asemel noad välguvad. Ehk siis, üks suhteliselt tülgastav koht, mis pealtnäha just eriline turistiatraktsioon pole. Meie ikkagi läksime - autol uksed lukus ja jooksutossud jalas - et näha, kuidas inimkond endale väärilist auku kaevab ehk teisisõnu - heitsime pilgu Austraalia suurimale avatud kaevandusele.

Auk, mis maasse on kaevatud, kannab nime Super Pit ja on ühest küljest täiesti tülgastavalt rõve. See, mida me oma planeediga ahnusest kannustatuna teeme, on silmale valus vaadata! Kui palju paremaks on elu muutunud neist väärismetalli sisaldavatest, aasta-aastalt väljavahetatavatest mobiilidest ja kaelariputatavatest kilinatest-kulinatest? 

Teisest küljest jällegi on täiesti vaimustav näha, milliseks kolossaalseks inseneri-ja hävitustööks me võimelised oleme! In your face, Emake Loodus! Auk on nii suur, et alguses on selle sügavust ja mõõtmeid raske hoomata. Hiigelsuured kallurid, mis tööpevas 360 L diislit joovad ja korraga väikese mäe paigast tarivad, näivad augu sisekülgedel looklevatel teedel imepisikeste mudelautodena! Alguses ei pane neid tähelegi, kui nad kuskil kaugel all teokombel vaikselt, aga järjekindlalt  toimetavad. Tegelikkuses on nende masinate juures asi vaikusest kaugel, ent kõrgele augu äärele ei kostu miskit. Olles näinud neid kallureid lähedalt - kui neid kahe rekkaga transporditakse, siis paneb politsei maantee kinni - loksub tegelik mõõtkava paika. Lähemal vaatlusel silma hakkavad nüansid, keerukus, kellegi plaan, mis kuskile on joonistatud, mis kõike seda suunab - imetlusväärne. 

 Kohalikust külastusteabekeskusest saab teada, mis kell ülepäeviti lõhkamised toimuvad -  see on vajalik info, sest kõik, mis laual, on hetk hiljem põrandal kildudeks. Kõmakas on nii vägev, et maa värisemist tajuvad 800 km eemal Perthis olevad seismagraafid. Kui selle kõige saaks kuidagi headuse nimel töösse rakendada, oleks ehk tõesti Miss Universumite soovidel suurem tõenäosus täituda. 

Vaatasin seda auku, ja hinges segunesid imetlus ja äng. Äng võitis ning võimsaim mõte, mis mul selle auguga seostub, on et "Stop f´%&(#!ng with my planet!". Oli jah super see pit, ja ikka ei olnud ka.

Aitäh. Vist.

kuu aega levita

Busseltonist, mis nüüdseks on meil seljataha jäänud, saime poole aasta jooksul korraliku koguse Austraalia-kogemust. Piiluda mõne teise riigi, rahva kardina taha ja saada osa nende Elu tegelikust köögipoolest- see on üks põnev uudisretk ja õnnestumine ning üks neid põhjuseid, miks üleüldse loetud kogust t-särke, trussikuid ja sokke koondavat seljakotti oma kallimaks ja suurimaks varaks pidama hakata. Mõnus on niimoodi tundmatusse kultuurivette sukelduda. Aitäh selle eest!

Asusime umbes kuu aega tagasi teele - järelejäänud viite kuud püüame sisustada sõelale jäänud kohti külastades ning vajadusel ka tööd tehes - ning arvata võib, et varsti hakkab vajadus end ilmutama.

Viimase kuu jooksul oleme me hästi pika maa maha kütnud - ja uskuge või mitte, levi pole eriti kohanud! Lihtsalt hea ja puhas tunne- kui siit-sealt on ikka kuulda olnud, kuidas linna ja linnnalähedase põllu õhk on erinevatest kurjadest lainetest pungil, siis meid tabanud laine-paast on mobiiliekraanilt  antennipulgad ja radiost kõik kanalid pühkinud. 

Mismoodi hullult äge on olnud, jagan varsti ja aegamööda.

Kuramuse suur saar on!