20130709

kohtumisi saareloomadega

Kangaroo Islandil tuli väga tähelepanelikult liigelda - seal on loomi jalaga segada - ja seda tunnistasid kurvalt ka need paljud-paljud teeääres igavesti puhkavad loomad. Sõitsime hoolikalt ja ühegi tegelasega kokku ei põrganud. Aga kuna loodus meid tõmbab ja erinevad elukad ka (eriti need vabad elukad), siis olime eriti õnnelikud, kui juhuse tahtel me teed mõnega ristusid. 
Esimesel pildil on nokklooma kodu - ühes metsas olid sogaveelised tiigid, kus need veidramast veidramad pardinoka, saarma saba ja lestalaadsete jalgadega tegelased salaja toimetavad. Hoolimata meie kõige hiilivamast kõnnist ja hiirvaiksemast paigalpüsimisest seekord õnneks ei läinud - härrad püsisid oma urus varjus. Või oli tegu kohalike naljaga.
Kängurulaadseid tooteid oli samas kuhjade viisi - need siin alumisel pildil moodustavad arvatavasti ühe pisikese pere.  Tingituna aastatuhandeid väldanud isolatsioonist on siinsed hüppavad tegelased veidi teistsugusemad, kui nende suursaare vennad-õed. 
 Ühe õhtu veetsime mõnusas võsavahele peidetud karavanpargis, mis kuulus loomalembesuse poolest. Ja nii oligi - õhtuhämaruses täitus mets wallabidega, kes nägid välja nagu hiigelsuured hamstrid. Või noh, võtame känguru ja hiire ja lisame korraliku annuse kirelõõma ja ... pamparampaaaaaaaa: 
 Ühtesid loomasid tahtsime veel kangesti näha - koaalasid. Ma olin neist varem mööda sõitnud küll - kui eelmisel austraaliakorral matkamas käisin, olin poolteist tundi vihmas hääletanud ja ausõna, läbivettinud koaala nägemine ei olnud seda väärt, et teeääres järgmist lahket sohvrit ootama jääda. Seekord oli hea ja kuiv ja nii me siis ragistasime võsas, kaelad latvakiikamisest kanged. Ühte nägime - hästi kaugelt. Telgi juurde tagasi jõudes aga ootas üks meid kohe puu otsas - naabrite telgi kohal! Selline hästi armas ja täiesti tuim karupojalaadne laisk lojus, kes sarnaselt kängurule sünnitab alaarenenud pojad, kes siis aastaks ema kukrusse kasvama ronivad. Söövad ainult energiavaeseid eukalüpti lehti (männi otsast pole mõtet otsida), mistõttu ööpäevas 20 h tukuvad. Sama kuulus ikooniloom, kui känguru. 
 Järgmine päev oli tulusam, nägime koaalabeebit ja ka vanemaid isendeid, kes kahjuks taaskord kõrgustes magasid - meil on nüüd terve trobikond koaalapersepilte. Ehk siis,kui kraanat pole käepärast, tervitage avalisüli madalamatel okstel turnivaid tegelasi!
Päris ootamatu kohtumine kohaliku loodusega leidis aset selles kaldabasseinis, kuhu end kastsime.
 Sulistasime seal ringi, hea ja jahe on olla. Madalamas vees aga hakkasid jalad mõnusalt kihelema. Lähemal uurimisel leidsime pisikesed ja praktiliselt läbipaistvad veeputukad, kes arvatavasti mõne kreveti või vähitaolise lapsed olid. Täitsa julged ja näljased olid need naljakad tegelased :)
Aitäh!

20130705

Kõige kallim kraam

200 km kauguselt 
Panen ühe pikema lugemise ka, mis natuke teemaga seostub
Jooma ajab!

20130704

Sildibossid

Pisike kokkuvõte siltidest, mis meid teel olles kõnetanud on 
ülakomabossid
ühes farm/karavanpargis, pissuaari kohal
kellakeeramisbossid
jõulised müügibossid
siiani ei tea, et mismõõõttes
red bulli bossid
spordibossid
24. veebruari bossid
Aitäh!

20130701

pärapõrgu usuhullud

Tee viis läbi põõsakõrbe - olime lähimast asustatud punktist sadade kilomeetrite kaugusel. Silmanurgast nägime, et möödavilksanud puu oli veidi teistsugune. Pidasime kinni- ning selgus, et enne meid oli keski  haamri, naelte ja siltidega usuhull seal kinni pidanud. Keset eikusagit!
Umbes tuhatkond kilomeetrit hiljem nägime selliseid silte veel. Ikka keset eikusagit. Huvitav on see me  planeet ja selle asukad. 

20130622

erosioonibossid III

"On üks tee, mis viib salajasse randa "
 Alguses arvasime, et olemegi leidnud salajase, eriti põneva ranna, ja kehitasime õlgu. Et ahah, see siis ongi - no olgu edasi. Aga siis nägime taamal kutsuvaid silte, ja asusime teele. Teekond ise oli nagu otseühendus Lapsepõlve, sinna kõige põnevamasse maailma. Tulge kaasa!
 Tee oli käänuline ja muutus üha kitsamaks - seiklesime mööda seda tublid 5 minutit (selle ajaga kõnniks Viru Keskusest Jaani kiriku burksiputkani ja jõuaks veel järtsis ka seista), ent sellises maagilisena mõjuvas paigas tundus Aeg seisvat. Mida edasi, seda enam pidime end kokku võtma - meil ka ju tuletas vanasti tare ise meelde, kui sisenedes austuse märgiks kummardada unustasid.
Vaikselt hakkab see erosiooni-jutt siin maal ebausutavana tunduma. Pigem on lugu ikka nii, nagu mõned teadjamad väidavad, et kivid elavad. Lihtsalt võtavad elamiseks kõvasti rohkem aega, kui meie. Kuidas muidu kõik need asjad välja on voolitud ja ritta seatud - näiteks järjest kitsenevad kivikäigud? Varsti tuleb veel erosioonibosside postitusi, siis hakkate ise ka kahtlema :) Või siis olen ma omadega kõik-on-võimalik-maale jõudnud :)
 Tadaaaa, äge ja ilus! Tore, et kaasa tulite!
Aitäh!

20130621

mesijuttu kah

Kes Känguru saarele minna soovib, peab mee mandrile jätma- niimoodi kaitstakse kohalikku mesilaskogukonda, mis tänu saare isoleeritusele on jäänud puutumata muid mumme tabanud tõbedest ja muredest. Kohalik mesi on kuulus ja antud saare üks tublimaid kaubaartikleid. Kohalikus meejaamas saab pilgu peale heita nende sigiv-sagivale tegevusele - näidistaru on klaasist seintega. 
Kõikse tähtsam mesilane
 Mett ei tohi üle piiri viia ka näiteks suunal Põhjaterritoorium - Lääne Austraalia, piiripunktis tuleb sellest väärtuslikust kraamist vabaneda. Tore, et mesilasi kaitstakse - ja on, mida kaitsta. Üle maailma tuleb teateid, et mesilased surevad massiliselt välja - nähtuse nimeks on CCD e Colony Collapse Disorder ja süüdlasteks arvatakse keskkonna reostatust, kliimasoojenemist, pestitsiidide kasutamist, elektro- ja magnetväljasid ning GMO. Mitmes valdkonnas taiplikuse poolest tuntud Einstein ütles kunagi, et ilma mesilasteta saab meil söök 5 aastaga otsa. Praegu saame me umbes 90% erinevatest saakidest tänu tolmlemisele.
Kaugel unistustemaal, mis rämpsukülvamises pikimat kogemust omab, on kadunud väga suur mesilaste populatsioonist - sama on juhtunud ka paljudes Euroopa maades. (Euroopas vaadatakse üha kurjemalt sakslaste Bayer CropScience poole, kelle toodetavad neonicotinoidide gruppi kuuluvad pestitsiidid sisaldavad Imidacloprid´i - poest saab seda osta Gaucho, Admire, Merit, Advantage, Confidor, Providor ja Winner´i nimeliste toodetena). See omakorda on viinud selleni, et nt Usas on mesilaste rentimine päris kõva äri, mis lisab saagi lõpphinnale u 20 %. Mesilasi veetakse rekkadega ühest riigi otsast teise, kuhu aga tellitakse (arvatakse, et stress on üks lisapõhjustest, miks asjad allamäge lähevad; samuti on metsik putukas etem tolmleja). Kui aga omad mesilased surevad, siis tuleb neid ju kuskilt sisse tuua... näiteks Austraaliast!
 Mingist hetkest muutub see tootlikuse tõstmise jurajada, et võtame taimed - viskame väetist - kasvatame suuremad - lisame veel miskit, et saaks kahjuritest lahti - saame suuremad kahjurid - lisame miskit tugevamat - muudame geene -  ja iga sammuga tõstame  hinda ning kaotame toiteväärtust - maoks, mis oma saba sööb.   Selline mulje jääb, nagu võtaks me Loodust kui miskit iseenesestmõistetavat - umbes nii, et oh, äge ja töötav asi, aga timmiks veits tuure juurde - paneme tuvile propelleri selga, siis saame kotka. Soovitan vaadata viimasest National Geographicust pilti meest, mille mesilased korjasid M&M´s tehase lähedalt.  Ja heita pilk peale siia, saab asjast selgema ja vähemlahmiva ülevaate.

Ei teagi, kas antud mure on tekitanud hirm 7 miljardi näljase suu pärast (zombie filmid), Operaator Kõps ja tema harivad teosed või fakt, et kodu ligidal Mesila tänav asub, aga mure on täitsa olemas - raha ei kõlba süüa ja toidu pärast nagu ei taha sõtta ka minna, aga mis variandid veel lauale jäävad? 

Et asjale natuke kaalu lisada, panen juurde paar mee-teemalist vanasõna, sest juba vanarahvas teadis, mis väärtasjaga tegu on, ptüikurat:
  • Ku mesi um lõpnu, sis lõpkõ vaha kah
  • Mesilane korjab ühe päeva, elab üheksa päeva, laisk ja pillaja teenib üheksa päeva, elab ühe päeva
  • Mesilane tööjõud, sitasõnn teejõud
  • Kõik ei ole mesi, mis magus on
  • Kui maamesilane välles, siis on suur räim meres (minu vaieldamatu lemmik :))
  • Uni on magusam kui mesi
  • Ku sitasitiguga lääde, saad sita sisse, mesilasiga lääde, saad mii sisse
  • Niikavva minni hää, kui mesileibä om
  • Oma mesi kõige magusam, oma kali kõige kangem
  • Ku' juvva tahat, om vesi ka mesi
Oijah. Aitäh.

erosioonibossid II

Kangaroo Islandi üheks suuremaks vaatamisväärsuseks on Remarkable Rocks - Austraaliale väga omaselt on tegu silmapaistvate kividega, antud juhul graniidiga, mis on ilmale valla olnud viimased 500 miljonit aastat. Päris pikk viiv, mille kõrval meie tähtsad teod ja mõtted päris tibatillukeseks muutuvad. Selle hommiku tähtsaim tegu oli varakult telk kokku panna, et päikesetõusuks kohal olla. Olime ainsad varajased linnukesed, mis andis hea võimaluse need Looduse meistriteosed parima valguse ja ringiuitavate kaaskaadrissejalutajateta  pildile püüda. 
 Kive vormiv tuul on iiliti nii vali, et vahest pühib ettevaatamatuid seiklejaid merre. Viimati (paar aastat tagasi) juhtus nii, et vettekukkunu tuli küll välja, aga kaks teda päästma läinut enam tagasi ei tulnud. Kukkuda on sealt paras maa, ja tuul oli tõesti tugev.
Kiviaja peegeldused
 Ülaloleval pildil olevat kivi peetakse üldiselt kotka noka sarnaseks - aga viimasel ajal on hakanud inimesed (eriti Eesti päritolu) väitma, et tegu on pigem elevandilaadse kivimiga. Ma kaldun kotkaleeri.
Või vormib neid kive hoopis Väike Müü?
Kui selliste kaunite kivimite läheduses elada, võib juhtuda küll, et hakkad vaimustunult erinevaid kivimeid korjama. Onju? Äge igatahes!
Aitäh!