Tagasi võlumaal

Minu tõeline suursaare seiklus - selline valge ranna ja sinise vee ja lõputute ujumisretkedega seiklus - sai alguse Ningaloo riffi randadelt. Eelmine kord tulime korraks randa ja jäime mitmeks päevaks. Seekord tulime kuuks ajaks ja võtsime täiega kõik, mis võtta sai! Laura tahtis tööd teha - otsis ja ka leidis. Meie nii väga ei tahtnud, niiväga ei otsinud ja niiväga ka ei leidnud :) Igal võimalusel - praktiliselt igapäevaselt paigutasime end ühtedesse neindest randadest, kus korallid ja kalad paari meetri peal vastu tulid. "Ooooiiiiiiikurjakuimegasuper!!!!!!" on selle koha kohta väga leige hinnang. Enamuse ajast veetsin ma oma loomulikus keskkonnas - vees. Kalu taga ajades, sukeldudes, kaheksajalaga peitust mängides, kilpkonnadega võidu kihutades. Eluäge! Liivale ei kutsunud eriti miski, sest seekordne suve-aasta on suursaarel veidi vildakas - nii nägime tihti taevas vihmapilvi  ja tuul oli ikka täielik iilivärdi - külm ja vali. Ehk siis, vees oli soojem ja noh, liival lebamiseks on vaja veidi rahulikumat natuuri, kui mulle antud. Enamus kalu olid eelmisest korrast tuttavad, ent seda suurema üllatuse kinkisid uued sõbrad. Mõni üksik kaader toetamaks seda ülistuslaulu:

Peopesasuurune karvahari, mis mööda merepõhja kulges.

Nende liuglemine on nagu puhas graatsia. Ja nad on 1- 1,5m pikad.

Sinitäpiline Pipirai- neid märkab kõikidest raidest kõige tihedami

Peitusemäng - leia pildilt (vähemalt) kaks kala!

uimereiv - kalaparved on oma sünkroonsuses täiesti uskumatud!

Sebrad pidavat ka kokku hoidma, et kiskjad ei tajuks, kus ühe looma ots ja teise algus. Aga triibud on ikkagi kõigil erinevad. Kollektiivsed individuaalid :)

Mürgine, mürgine, mürgine... Aga kaunis nagu vanaegne hiina purjelaev

Särtsumillimallikad!

Kasskala - ujub mööda põhja ja kombib oma uimedega, et ehk leidub kuskil miskit suupärast.

üks paljudest kaunitest koralliaedadest

Kukuuuuu - iga kord, kui lähenesin, puges auku tagasi. Eemaldusin natuke, ja august puges piidlev silm välja.

Veel üks kaladest, kes teiste elusolendite seltsi just kõrgelt ei hinda ja selle tõestuseks oma mürgiseid seljaogasid turritab (pidavat olema suuteline neid ka lennutama)

Nendes polüüpides elab üks Hollywoodi filmistaar

Mahtusin küll :)

järjekordne peituseboss

külmast sinised põdrasarved

Niimoodi sain ma 32-aastaseks. Kink oli äge, aga pääses põgenema, sel korral! :)

Pime kana leidis tera - neid märkab ainult siis, kui  nina vastu põhja ujuda.

Ironman, wet edition

täielik ulme! Selle tegelase sai Nicole pildile. Minul kogunes ta ahtriuimest väike galerii. 

peitusemäng jätkus ...:)

ma arvan, et niimoodi sünnivad kallikivid

Suur korallipall hästi lähedalt. Kalamaimulabürint?

Kalade levinuim kaitsestrateegia näib olevat, et "Kui miskit on selja kohal, siis mind ei nähta".

Veel põdrasarvi

Merikurk, ookeanipõhja korrashoidja. Liiv ühest ostast sisse ja teisest välja. Nii iga päev, kogu aeg.

Regeneratsioonivõime ohver-  pisikesed armsad värvilised kalad "karjatavad" neid kiirelt taastuvaid meritähtesid. Näksivad ühe kiire (täht -järelikult kiir, mitte jalg, onju) ära, ja siis suunduvad järgmise kallale. Selleks ajaks, kui ring peal, on esimene jäse tagasi kasvanud. Ja pidu algab otsast peale. Igikestev sakuska!

Ja lõpetuseks - minu kõigekõige lemmikum kala :)

Ilus on! Ja nii hea on sellest osa saada!

Aitäh!

vaal! hai! vaalhai!

Vaalhaidega ujumist ootasin ma alates eelmisest Austraalia-käigust, kui me Exmouthi ja Ningaloo riffi avastasime. Siis oli vaalahooaeg natuke hiline ja rahakott liiga kõhnake, et paadiga neile külla minna. Seekord aga teadsime täpselt, et millal ja kui palju. 

sausagefest

Tedlased väidavad, et tegu on suurimate kaladega, kes meres ujuvad (tavaliselt 8-12m pikkused), aga minu silmis on tegu uskumatult kaunite olenditega! Kuna nad on vaalasuurused ja haikujulised, siis nimi on loogiline - vaalhai. Aga see majesteetlik rahu, mida nad endaga kaasas kannavad - see on muinasjutuline! Vau!

Lehtrikujuline suu, millesse nad vett ja planktonit imevad, läheb nii pärani lahti, et vahest kukub mõni uimerdavam snorgeldaja ka sinna. Aga kuna lehtri kitsam ots on ainult rusikasuurune, siis pole erilist hirmu allaneelatud saada - roni aga välja ja snorgelda edasi.

Protseduur ise on lihtne - meid viidi paadiga Ningaloo riffi välisküljele. Õhus tiirutas lennuk, mille piloot vaalhaide asukoha laevakaptenile ütles. Kui olime enamvähem kohal, hüppas grupijuht vette ja andis käemärkudega teada, millal turistid vette saavad hüpata (meie laeva meeskond oli erakordselt rõõmsameelne ja vahva punt, kellel vaieldamatult oli võimalus tegeleda millegi uskumatult ägedaga! Mul on nende üle äärmiselt hea meel, et nad oskasid seda hinnata! Ja kade olen ka :)). 

need väiksed raketid on imurkalad, kes end oma pealaega vaalashai külge imevad - tasuta sõit ja eine. kriipi.

Ühel korral juhtus nii, et kaks vaalhaid ujusid suht koos, aga paat teadis ainult ühest. Niisiis eeldasime kõik, et hüppame vette ja ootame, kuniks see va imeloom meist rahulikult mööda liugleb, et siis ta külje all kaasa ujuda. Hüppasin vette, ja maandusin, kollaste uimede loperdades, sellele teisele praktiliselt näkku. Chuck Norris oleks uhke. Saan aru küll, et Elu võib ootmatuid pöördeid teha, aga  laevapardalt vaalakõrri on ikka väga üllatuslik! Tegin paar pilti, ujusin pinnale ja andsin teistele ka oma leiust teada. Ise olen väga õnnelik - hunnik reegleid, mis takistavad neile malbetele hiiglastele pähe ronimast ja sabalaksu saamast, määravad "näopildi" saamise võimaluse nullilähedaseks - vees peab ootama, kuni ta on möödunud; ujuda tohib 3m küljepeal, silmast tagapool; sabast tuleb 4 m kaugusele hoida. Ja kui tal villand saab ning ninaga põhjapoole suundub, ei tohi järgi sukelduda. 

selle pildi üle on mul kohe eriti hea meel!

ja nii nad sukelduvad - lihtsalt imenduvad sinavasse tumedusse!

Kokku ujusime 6-7 vaalhaiga, ja see oli tõesti üks neist paljudest kordadest, kui ma tundsin, et ossaraks, nii äge on! Hästi hea meel oli, et terve eelneva aasta vaalahääli olin harjutanud - tasus kuhjaga ära! 

Nicole to the rescue!

Aitäh! 

erosioonibossid IV e tasakaalumeistrid

See tükk austraalianimelist kivi keset ookeani üllatab jätkuvalt. Seekordne kivireportaaz tuleb Karlu-Karlu rahvuspargist, kus.. ise ka ei usuks, kui poleks näinud!

Selgituseks ikka see sama vana hea tuule-vihma-külmajutt. Ei usu! :)
 Aitäh!  

üks ilus jooks

Põhjaterritooriumil on koht nimega Banka Banka, kus me üheks ööseks puhkama jäime. Kui üldine teelolemise rutiin näeb ette, et püüame võimalikult kaugele jõuda ja viimase valgusega telgi üles saada, siis sinna jõudsime natuke varem - nii et tundus, et saan suisa jooksma minna - paari km kaugusel olevat veeauk, kuhu märgistatud rada viib. Dressid üll ja punuma - pidevalt autos istudes ja midagi näksides koguneb kriitiline mass energiat, mida pole kuskile panna. Jesss!

Päike käis päevakaare viimaseid samme, mis muutis muidu korraliku ja kena heinamaa täiesti maaliliseks. Ma ei tea, mis hein see on, aga päeva alguses ja lõpus särab ta kogu võimalikus ilus. Jah, nii ütlengi - ilus hein! :)

Rada oli märgitud küll - iga natukese aja tagant oli kiviklibusele okaspõõsasmaastikule laotud kuhi kive - kes otsib, see leiab! Mõnes kohas oli lihtsalt kive täis pang.

Niimoodi sikk-sakitades ja värvidemängus kivikuhjadega peitust mängides jõudsin arusaamale, et jooksen üht vägavägaväga ilusat rada - ja väga metsikut ka. Maduusse ja ämblikke ei kartnud, kuna eeldasin, et nad kuulevad kaugelt, kuida muri müdinal ligineb. 

Veeauku nägin ka - mäe otsast. Ja hästi natuke, kuna silm ei seletanud enam, et alla laskuda, ujumisest rääkimata.

Tagasitee oli paras seiklus, kuna suunda ma teadsin, aga rada ei näinud enam (ja kivihunnikud ei helendagi!). Tähed-särgid-värgid ja vahepeal ka fotoka välk, mida taskulambina saab kasutada. Koju jõudsin hästi õnnelikuna - energia võrra vaesem, mõnusa elamuse võrra rikkam.

Täiega aitäh! 

alzheimers....

.... you don´t know what you´re missing
:)
Avastasime eile, et 8 aasta pärast olen 40. Äge!
Aitäh!

Kata, Juta ja Olga

Austraalia nimevärk on üldiselt selline, et tsivilisatsioonisttulnu jaoks pole siin mingit loogikat. 40 000 aastat on siin ringi käinud abod ja pannud kohtadele omakeelseid nimesid. Paarsada aastat on nende jälgedes tulnud valged "maadeavastajad", kes on pannud kohtadele täiesti lambiseid nimesid - näiteks Uluru sai tollase Lõuna-Austraalia peasekretäri Sir Henry Ayers´i järgi nimeks Ayers Rock. Sadakond aastat edasi, ja kasutusele tuli Ayers Rock / Uluru. Veel paar vaaditäit viskit sai valmis, ja nimi muutus veel - Uluru / Ayers Rock. Samasuguse nimesegaduse leiame 25km kauguselt, kus laiub Uluru vähemtuntud, kuid mõnusalt kurvikam õde Kata-Tjuta / Mount Olga ehk The Olgas. Yumyumyum.

täiega mäenägu ju! ja kaks inimest ka, näete?

vallatud? ikka!

Wikipedia ütleb, et nende kurvide kõige kõrgem tipp sai Parun Ferdinand von Muelleri käsul Tsaar Nikolai I tütre, Venemaa Suurparuness Olga - selleks ajaks juba Württenbergi kuninganna Olga - auks nimeks Mt. Olga. Aasta varem oli Fedinand tänu Olgale ja tema mehele, kes oli Württenbergi kuningas Charles I, paruniks saanud ja see oli tema viis vastata komplimendile komplimendiga. Ferdinand ikka oskas olla von Mueller! Ülejäänud on juba mitte ajalugu, vaid kirju reaalsus, mis meile siltidelt nagu "Kata-Tjuta / Mount Olga" vastu vaatab. 

Nicole ja Kata, Juta ja Olga. Ja päike.

Kata Tjuta on äge - minu silmis isegi ägedam, kui Uluru! Kõrgeim tipp kõrgub 546 m ümbritsevast tasandikust ja lisaks kõige kõrgemale on seal veel 35 tippu ja mügarikku (ei tea, mitmekurviline oli Nikolai tütar :)?). 

Panime aga tossud jalga ja kärbsevõrgud pähe ja asusime Kata, Juta ja Olga kurvide vahel tiirutama. Muideks, maailma suurimad kärbsevarud asuvad Austraalia kõnnumaal, kui kedagi peaks huvitama. Nad harjutavad suure hoole ja innuga kuhjakesi silma-suhuronimist ja on selles väga osavad. Lisaks kärbestele nägime palju kaasteelisi - üks vanem mees jäi näiteks seisma ja teatas, et heeeeeeei, eesti keelt räägite! Tegu oli väliseestlasega, kelle vanaema Nõmmel elas. Ägeägeäge, pikalt ajasime juttu (äkki olime naabrid?)!

Visa Vanapaar ja Laura

Rada läks pärast esimest vaatepunkti raskemaks ja kiviklibusemaks, seega jäi kaasmatkajaid kõvasti vähemaks. Higistasime ja puhkisime võidu ühe vanapaariga, kes matkakaikalt tuge otsides ikka edasi ja edasi tudisesid. Igas vaatepunktis said nad meid kätte! Vaat, mis värske õhk inimesega teeb! Silmad on siiani imetlust täis, ausõna!

Väärt puhkehetk

Kiviseinad, mis koosnevad graniidist, basaldist ja liivakivist (ehk siis, koostis ei ole sama, mis Ulurul), hõõguvad päeva jooksul väga erinevates punasetoonides. Väga eriline ja teistmoodi kogemus- ei mingeid rohelusse mattunud mäenõlvu, puha punapunapuna! Hästi palju erinevates toonides puna. 

Siin isegi ei saanud enam aru, et mis maa tunne on

Lõpetuseks - lilled lugejale! :)

Kindlasti on maamärkidel hea teada, et neid igasugused erinevad rahvusgrupid ja rassid nimevääriliseks peavad - heal lapsel mitu nime :) Ise tundsime, et pikk nimi oli veidi liiga pikk ja see abokeelne palju suupärasem. 

Aitäh!

Run around Uluru during sunrise - check!

Esimesed asjad, mis mulle seoses Suursaarega lapsepõlvest / maateaduse tundidest meenuvad? Suur Vallrahu ja Uluru. Esimene laiub kaldast 80 km kaugusel ning sinna ma veel jõuan ja teine kõrgub sadu, sadu, saaaaduuuuuu kilomeetreid kõigest mõistlikust eemal ja sinna me juba jõudsime. Uluru, mis iseenesest on maapinnast mõõtes 348 m kõrgune liivakivist mäesaar keset kõrbe, seisab minu kujutluses kui selle saare suur hõõguvpunane süda. Busseltonis sai mulle mingil hetkel selgeks, et minu ilusaim viis teha austav kummardus kõigele, mis siin saarel  kõnnib-sigib-hingab, oleks päiksetõusul ümber selle südame joosta. Pealegi, tundus olevat üks neist asjadest, mida Elu jooksul teha (hea kunagi lapselastele eputada).

Seda ma vist olen juba jaganud, et siinsed inimesed ei saa aru, kui öelda "Uluuru". Nemad hääldavad seda "Uluruuuu" ja üldiselt eelistavad mäe valget nime - Ayers Rock (mäe ametlik nimi on Uluru / Ayers Rock), mida tuleb hääldada (kraaksatada) austraaliapäraselt, et nad sellest aru saaksid - "Äie´!Ro!". Või siis lihtsalt, "The Rock". 

ühe külje pealt on Uluru täiesti rõugearmine

Kuna mägi asub telklast paraja autosõidu kaugusel, siis ajasime end enne kukke-koitu autosse, kärutasime kohale, tegime paar venitust ja hakkasime pihta. Üksi ma ei jooksnud - üks ilus tüdruk tuli ka kaasa, et oleks, mida koos meenutada. Vabatahtlikult, varahommikul ja 10 km, ausõna ma ei sundinud teda. Aitäh ka Loorale, kes mäevaimudega üksi suhtlema jäi :)

Nicole sätib mõõtkava paika

Algus oli ikka valusalt külm - kõrbevärk, noh. Ütleks suisa, et õhk oli meie hilisügiseselt karge. Tuul oli väga vali - mõne külje peal oli ta iiliti nii tugev, et kippus liikumist takistama. Sellesama tuule tõttu oli  ka mäele ronimine suletud - keset lagedat välja asuva kivi otsas võib sellise ilmaga täitsa torm olla, ja aegade jooksul on umbes 30 inimest Ulurule ronimise oma viimase seiklusena kirja saanud (kohtasime paari kodanikku, kelle suureks unistuseks oli Ulurule ronimine -see oli neil nii suur unistus, et nad olid seal juba mitmendat korda, ootamas, et millal mägi avatakse). 

 Algselt mõtlesin, et tuleb läbi võsa ise rada sisse raiuda, aga nagu näete, jõudis keegi must ette. 

Uluru on kohalikule Pitjantjatjara aborahvale püha ja nad eelistavad, et inimesed seal ei roniks. No me ei roninud. Nad eelistavad ka, et Ulurust mõne nurga pealt pilti ei tehtaks - mõned kohad on meeste rituaalide kohad, mida ei tohiks naised näha ja vastupidi ka. Isegi pildilt. No me ei pildistanud. Ja kui Uluru rahvuspargist kivi kaasa võtta, siis hakkab riburadapidi kohutavaid asju juhtuma, kuniks kivi tagasi on saadetud (suur ja paks vabandusteraamat oli lehitsemiseks, mis koosnes kirjadest, mida kohutavat häda ja kannatust kogenud inimesed olid saatnud :)). Nii et nad eelistavad, et kiviklibu kaasa ei võetaks. No me siis ei võtud, sest ... no mida Sa tassid kivikolakat määda kõrbe ringi. Ilgelt palju eelistavad, need kivikuningad. Ja mäkke oleks tegelikult hea meelega roninud, kui rada oleks lahti olnud. Aga keelatud kohas pilti ei teinud, ausõna.

Vanad ja targad teavad rääkida, et Päike pidavat tõusma iga päev, täiesti tasuta.

Uluru on vast kõige kuulsam oma värvimuutva omaduse tõttu - loojangul ja tõusul ta hõõgub nagu hiiglaslik söetükk, vihmaga värvub lillaks, päeval on punane ja värv muutub ka sõltuvalt aastaajast (mida siinseil kohalikel on muideks 5). Sel ajal, kui me jooksime, tundus ta igal sammul värvi vahetavat - olenevalt päikese nurgast taevapiiril ja sellest, millise nurga all mingi mäekülg oli. 

Minu ekspertarvamus on, et suure tõenäosusega on tegu punase hiigelufoga.

Oma ringil kohtasime veel kahte paari, kes samamoodi mälestusi lõid. See oli kahel põhjusel tore - esiteks, meie tegevus on vähemalt paarile inimesele arusaadav; teiseks - kuna päeval on liiga palav ja õhtul liiga pime, siis inimeste arv, kes seda teevad, on kõvasti väiksem, kui kaamlikaelaskiikujate hulk. Ehk siis - kohe erilisem ja isetehtum tunne! Pealegi, ilgelt mõnus on öelda, et ma olen päikesetõusul ümber Uluru jooksnud. jesjess! :)

SO MUCH WIN! :)

Aitäh!