Suursaarel on paljudes baarides võimalus anda oma raha ära - siinmaal on selline suur TAB-nimeline kihlveoteenus. Baarides/kihlveourgastes (üleüldiselt on see üks hasartmängulembesemaid maid) on üleval ekraanid, kus 24 / 7 jooksevad hobused ja koerad üksteisega võidu ning ekraanide eest võib leida suitsuhallide silmade ja konikarva nahavärviga inimmassi, kes ootusärevalt ootavad. Siin on "mängimine" väga levinud ja keegi ei vaata viltu - mängid tonni maha ja nädalaga teenid tasa. Elavad, raisk. Suuremad kasiinod on pigem meelelahutuskompleksid, kus lisaks laudadele ja kolmekirsi-masinatele ka ööklubid-pubid ja miljonidollariliste käekellade poed on. Kasiinosse minnes lüüakse end korralikult üles ja antakse fesaris kõigile ikka teada ka, et rahabossiballile minek on. Üles lüüakse end ka siis, kui toimub Cup - meie mõistes hobuste suurvõiduajamine. Samas stiilis, nagu seal sudusel UK-saarel, kus daamid endale lillepotid pähe panevad ja hobuseid kiikama lähevad, toimub asi vist kogu Commonwealthis -ja siis panevad isegi need suitsute silmadega vennikesed puhta soni pähe ja kingad jalga. Suursaare tähtsaim sündmus on Melbourne Cup, mille auhinnafond on üüüüüratu ja Victoria osariigis on Cup´i päev nii mastaapne sündmus, et lapsed ei lähe kooli ja kõik peale kokkade/kelnerite/baarmanide pidutsevad. Sarnane lugu toimub igas osariigis - ja igas linnas. Broome´s töötasin Broome Cup´il ja imetlesin seda kaunist inimsugu, mis kahe tunniga end nii umbe tõmbas, et naiste minikleidikesed väädeks rullusid ja ülikonnastatud noorsandid puude otsas ahve mängisid. Nüüd oli Cairnsi aeg kätte jõudnud. See agentuur, mis mulle mu liigmetsikute juuste tõttu kuidagi kelneritööd ei saanud pakkuda, võttis lõpuks julguse kokku (no tegelikult on see lihtsalt nii suur pidu, et igasugused parmud võetakse sinna tööle :)). Minu töö oli lihtne - joota inimesi ja siis vaadata, et nad purjus poleks, sest see oleks seadusevastane.
Minu baar oli kohe ratsaraja kõrval, nii et mul oli täitsa priima vaade murule (hobuseid oli näha täpselt 1 sekund, jube kiiresti panid mööda!). Kuigi ma püüdsin inimesi enam-vähem püstisena hoida, juhtus nii, et minu baaris oli üks daame, kellele ei sobinud kehtiv süsteem, et jookide eest on kuni kella 1400-ni makstud ja edasi tuleb soetada pileteid, mida baaris joogi vastu saab vahetada. Vaeseke läks nii endast välja, et tervet veinipudelit ei saanud endale, et pidi rääkima juhatajaga ja siis veel korraldajaga jne. Oleks vist linnapead ka hakanud nõudma, aga andsin talle selle pudeli niisama - mul ei olnud vahet (kuidas on nii, et pudel oli kella kaheni hinna sees ja siis järsku hakkab 20 dollarit maksma, mina aru ei viitsinud saada- sama pudel ju?:)).
Daam igatahes sai piisavalt kaaskondsete tähelepanu - istus ja ulgus nuttes oma kurba elu kurta - "Mul on sama kleit juba teist korda avalikul üritusel seljas, mul ei ole aega poodides käiaaaaa!". Ja kõik kõrge EQ-ga "lilleneiud" ümberringi kooris, et "Oiiiiiiiii vaesekeeeeeeee!", millepeale purskas tädi hingepõhjast "Ja mulle isegi ei meeldi poodlemine, saate aru vääää!". Hoidsin end kõigiti tagasi, et esimese maailma murede peale naerust püksi ei teeks. Raske töö, see inimeste jootmine.
Õhtu saabudes saadeti mind kööki - meeletu kogus nõusid oli tarvis pesta. Kuna mulle tundus, et oleks hea mõte puhtad ja mustad nõud eraldi hoida ja muudki taolist, hakkasin aga kamaluga hüva nõu vasemale-paremale jagama (mingi loogika võiks ju tegevuste taga olla), sest kopp oli ees ja tahtsin ruttu koju.
 |
| bookies |
Umbes kuu aega hiljem oli Cairnsis veel suurem suksupiitustamine - Cairns Amateurs Cup. Kõik oli sama, aga kaks korda enam - rahvast rohkem, turvamehi rohkem, alkoholi rohkem, baare rohkem. Ja ohhhoooo! Minu ülesandeks oli olla bar supervisor ehk misasi see võikski olla- ülevaataja? Minu ülesanded? Jälgida, et kõik sujuks -jätkuks jääd ja jooki ja klaase. Et kõik saaksid õigel ajal puhkepausi. Et oleks puhtus ja kord. Et kõik peaksid RSA-st kinni. Rsa on siinmaal pühakiri, kus sätestatakse, mis ja kes ja kus ja kui palju tohib klaasi ja kurku kallata. Trahvid on hiiiiglaslikud ja asja kontrollivad politseinikud, erariides agendid, baarmanid, nende ülemused ja baaride ülevaatajad. Ja kui klient tõstab häält või hakkab argumenteerima - keeldud teenindusest / viskad välja -RSA :) Asi peabki karm olema - oleme maal, kus põliselanikud lähevad juues hulluks ja sisserännanute esivanemad oli kurjategijad. On näha :).
 |
| vasakulpool rada on "minu" baarid |
Päev enne sündmust oli meil suisa selline koosolek, kus olid esindatud erinevade eluvaldkondade esindajad - baaride supervisorid, managerid; Cup´i korraldajad; politseinikud; turvamehed ja meedikud. Istusime ja arutasime kõik üksipulgi üle, et oleks ikka selge, et kella neljani tohib inimene 4 joogiga baarist lahkuda, edasi aga ainult kahega; et kui tasuta joogi (e ettemakstud) aeg läbi saab, tuleb vältida "kuhjamist" -kui inimesed on mitu jooki lauale korjanud, tuleb need konfiskeerida (ma teadsin juba ette, kui populaarseks selle teoga saab). Ja nii edasi. Oodati umbes 20000 inimest, kes kõigi eelduste kohaselt teevad paar panust ja ülejäänud aja keskenduvad joomisele.
 |
| härrad räägivad RSA-st. ja sisimas kõik naeravad. |
 |
| elevushetk |
Mul oli 8 baari, mida valvata. Ja seekord ei olnud me omadega mitte ainult raja ääres, vaid suisa sees - hobused jooksid ümber meie! :) Melu oli uhke, pidu kõva, kostüümid...khm..olid ka. Kõik baarmanid-daamed said ilusti puhkusele, enamus kundesid ka oma joogi. Mina sain jooke konfiskeerida ja RSA-le viidata. Keegi trahvi ei saanudja ainult ühe telgitäie inimesi lasime välja visata. Äge on niimoodi, köögipoolelt, kohaliku kultuuriga sõbramaks saada!
 |
| töömesilased taru taga sumisemas |
Aitäh!
