Putukatemaailma ühed kõige tänuväärsemad tegelased on ämblikud! Kui polaaralad välja jätta, pidavat asjad niimoodi olema, et ämblik ei ole meist kunagi kaugemal, kui 3 meetrit. Ja see saab ju ainult hea olla - nad söövad kambakesi ära rohkem sääski ja muud vereimejaid, kui linnud ning nahkhiired kokku! Tänuväärsed on nad ka oma julge loomuse poolest, mistõttu on neid algajal väga hea pildistada - isegi kui esimesed 9 korda mööda mõõdan, ootavad nad rahulikult ka kümnendat korda.
Natuke (minu jaoks) põnevaid fakte ka ehk "Aga kas seda teadsite et.." rubriik.
Kaheksa silma; enamusel ämblikel - neil, kes jahivad võrguga- on niivõrd kehva nägemine, et nad ühtedega tajuvad vaid seda, kui valgus muutub heledamaks / tumedamaks ja teistega suudavad mingisugusied kontuurpilte moodustada. Pigem tajuvad nad ümbritsevat maailma keha katvate karvakeste kaudu, mis annavad aimu vibratsioonist, õhukeeristest, vibratsioonist, lõhnast ja maitsest (tegelikult ka, neil on karvade otsas keemilised sensorid). Samas need ämblikud, kes peavad aktiivselt jahti - näiteks hüppavad ämblikud - võivad uhkustada väga hea nägemisega. Meie silmad on vaid 5 korda teravamad, nii et nad näevad täitsa hästi - hea teada ju, kuhu järgmiseks kargad.
Kaheksa jalga -ja need töötavad kohe eriti vahvalt. Sisemist luustikku neil pole, keha ise on eksoskelett, eksole. Jalalihased kinnituvad selle eksoskeleti siseküljele ja töötavad ainult ühes suunas - tõmbavad koibi kokku. Kui ämblik jalgu tahab sirutada, pumpab ta verd oma jalgadesse ja toimubki pöiasirutus - ehk siis on tegu hüdraulikabossidega. See on ka põhjuseks, miks ämblikel jalad kägarasse tõmbuvad, kui süda pumpamise lõpetab.
Ämblik suudab toota kuni kuute erinevat sorti siidi, mida kasutatakse erinevates kohtades ja erinevatel puhkudel. Ämblikuvõrk on üks kõige tugevamaid aineid, mida siin ilmas leida võib ja helgemad pead alles nuputavad, kuidas miskit sarnast meie suudaksime luua. Ämblikud aga koovad võrku, mässivad emastele kärbseid kingitusteks, teevad lassosid, sukelduvad, lendavad ringi ja hüppavad benjit.
Võrku koovad nad nii, et esmalt lasevad juhtniidi lendu ning loodavad, et see tuulega kuhugile tagerduks. Kui see on sümdinud, tõmbab siidiniidi pingule, kinnitab otsa, ja hakkab teisele poole astuma, endal sabast uus niit tolknemas. Tolknev niit on lõdvem, kui esimene - nii et nüüd oleks nagu vibu kahe puu vahel. Läheb selle keskmise keskele, ja laskub alla. Nüüd näeb võrk välja nagu martiiniklaas. Selle ja kahe esimese punkti vahel traageldab ta nüüd mitumitumitu korda edasi-tagasi, kuniks martiiniklaasist on võrk saanud. Nüüd jalutab ta vilet lastes keskele, ja teeb tsentrist välja ühe mittekleepuva spiraali, midamööda hakkab väljast sissepoole tagasi tulema. Ja tuleb nii, et ajab eest seda mittekleepuvat spiraali sisse ja tagant kleepuvat spiraali välja. See spiraal on ainus kleepuv osa võrgust. Nüüd läheb ämblik oma kohale ja hakkab ootama. Kui miski võrku takerdub, tunnetab ta seda oma kehaga. Ämblik tajub ära, kust suunast vibratsioon tuleb; samuti saab ta aru, kas tegu on putukaga või langes võrku leht. Ja isegi sellest saavad aru, kui võrku on herilane sattunud.
Osad ämblikud elavad ja jahivad vee all - sukeldudes viivad nad õhu oma kõhu all pessa ehk sukeldumiskella, mis on tehtud võrgust ja peab õhumulli endas kinni. Seal nad siis elavad ja mängivad, käies väljas vaid selleks, et jahtida väiksemaid kalu ja putukaid, kes nende mulli või selle ankrunööride lähedusse on sattunud. Vahel harva käivad "õues" ka.
 |
| kui jalad koos hoida, siis putukad ei oska kaheksajalga karta ja tulevad ligi |
Ühed toredad ämblikud koovad võrgu oma esijalgade vahele - ja kui saaki näevad, hüppavad ettepoole ja püüavad talle "kotti pähe tõmmata". Teised aga, olles sama toredad, lennutavad putukatele võrgu tiibadesse nagu ladina-ameerika kauboid härgasid püüdes
bolasid kasutavad.
Pisikesed ämblikud - vanuse mõttes ja vahest lihtsalt kasvu mõttes- lasevad lendu pika niidi, ja ootavad, et tuul selle kaasa võtaks. Ja siis lendavad uutesse põnevatesse kohtadesse, sest nad hoiavad teisest otsast ise kinni.
Nagu tublid turnijad, on ämblikel alati olemas ohutusköis - nii saab ohu korral turvalisemasse kaugusse laskuda. Sama lugu on hüppavatel ämblikel - juhuks, kui hüpe lühikeseks jääb.
Seda põnevat põnevat põnevat maailma kirjeldan varsti edasi, tänaseks aitab küll.
Aitäh!
