Austraalia ülemine - troopiline - vöönd on koduks mu absoluutsetele lemmikloomadele - otsetõlkes rohesipelgad ehk kudujasipelgad (green ant/ weaver ant; Oecophylla Smaragdina). Esimest korda nägin ma neid Broome´is postkaardil ja see tundus täiesti ulme elukas - sipelgas nagu sipelgas ikka, aga erkrohelise tagumikuga! Väga eksootiline! Uuesti kohtusime me pool aastat tagasi, kui oma pikematsorti roadtripiga soojematele laiuskraadidele saabusime ja veekanistril uitav tegelane lähedalasuvast pesast aimu andis. Kerime aega paar kuud edasi ja leiame eest Cairnsi karavanpargi, kus neid pisikesi rohepepusid lademetes leidus. Minule tähendas see suuremat sorti pidu! :)
Sipelgatele kohaselt on nad sotsiaalsed olendid, mis tähendas tihti seda, et ühte pildistades olid viis teist mööda säärt uudisretke sooritamas. Huvitaval kombel ei saanud mulle osaks ühtegi hammustust ega pealepissimist!
Küll aga sain ilusti aru, kui pesakaitsjad mulle märku andsid, et ou, tõmba uttu, siin on meie maailm. Uttu ma muidugi ei tõmmanud, pigem püsisin imetlusest ammuli suuga paigal ja püüdsin fookusesse saada väikest rohetagumikku, kes põdrapulli kombel esijalgu õhus viibutas. Kindlasti jäeti mind paljuski seetõttu rahule, et ma püüdsin kogu oma vaese vaimuväega neile mõttes rahusõnumit saata :) (hipiiiiiiiiiiii :))
Seda imelist siblimist-sagimist jälgisin nädalaid - selle aja jooksul ei pööratud mulle kaasinimeste poolt enam erilist altkulmu-pilku, kui ma fotokaga mööda põõsaid ringi küürutasin, pigem tuldi uurima, et noh, mis putukaid ma täna jahin. Ja siis, ühel järjekordsel imeilusal päeval, avastasin ma midagi, mida pidasin esialgu kurja ämbliku tehtud sipelgalõksuks - suur leht oli nagu paks sigar rulli keeratud ja selle rulli ots võrguga kaetud. Ja võrgus oli minu väikeste sõprade mõõtu avaus! Kui ma muidu vahin pigem õndsalt pealt, kuidas loodus omi asju seab ja nt kärbest tühjaks luristav ämblik on väga viis pluss vaatamisväärsus (ei ole hipiiiiiiiiii:)), siis seekord oli küll esmaseks reaktisooniks see võigas tapamaja laiali lammutada!
Lähemal vaatlusel aga ma ühtegi ämblikku ei näinud ning siis hakkasin juba märkama, et sipelgad vudisid august täiesti segamatult sisse-välja - ja teisel pool auku piiluv tegelane on uksevalvur, mitte appikarjuja. Vot siis!
Kuidas saab üks pisike sipelgas puulehe rulli ja kust nad selle võrgu võtavad, neil ei ole ju vastavaid näärmeid ja misasi siin üldse toimub? Korraks mõtlesin isegi, et Dave, meie heasüdamlik ja üliarenenud huumorimeelga aednik on mulle vingerpussi mänginud, ent ta jagas mulle hoopis palju huvitavat infot mu lemikloomade kohta. Nüüd, paar raamatut ja kuhi internetilehekülgi hiljem võin öelda, et mnjaaa, Loodus on ikka imeline!
Aga et kuidas siis? Kui tavaline liigitus paneb kõik koostoimiva ühiskonna (ja -korraga) putukad - termiidid, mesilased, kuklased jne - ühte, sotsiaalsete putukate - patta, siis rohesipelgas on nende kõigi absoluutne kunn. Nende töömeetod on rajaneb suuresti koostööle - pesarajajad käiva ringi ja püüavad erinevate lehtede ääri painutada. Kui teistele tundub, et ta on piisavalt kaua seal leheveerel pusinud, lähevad nad talle appi. Ja mida rohkem sipelgaid lehekoolutamisega ametis on, seda enam neid juurde voolab. Ja mingil hetkel muutub selline hoogtöövõtt organiseeritud talgudeks - sipelgad hakkavad eesseisva kehast kinni haarates kette moodustama! Saate aru - alguses ei saa minema - lõpus pidama, talgud, balti kett, minu nimi on islandi keeles sipelgas - need pisikesed ilmaimed on meie igikauged esivanemad! Ugrimugrid! Tõestatud! :D
Kui leht on kokku keeratud, ruttavad kandjasipelgad ja tassivad kohale sipelgavastsed - ja hakkavad neid masseerima ja muudmoodi mõjutama (ma ei ole veel jälile saanud, kuidas see täpselt toimub, aga-), nii et need ussikesed hakkavad eritama siidi, mis muidu kuluks neil kookoni tegemiseks. Selle siidiga liimitakse leht kinni ja kootakse uuele kodule otsasein! Tühjakslüpstud vastsed viiakse tagasi nende kohale, kus nad viimaks arenevad sipelgaks ilma kookonifaasita.
Taimele on nad head, kuna usinate kodukaitsjatena peletavad muud putukad eemale. Samas ei ole taimele kasulik sipelgate komme hoida ja kaitsta lehetäisid - sipelgad turvavad neid ja vastutasuks lasevad kaitsealused end lüpsta. Aasia tsitruseaedades on neid kahjuritõrjeks kasutatud juba aastast 400, tänasel päeval on nad hinnatud abimehed nii Austraalias kui Kagu-Aasias. Olles arvukad ja territoriaalsed, võtavad nad tihti terved puud endi alla - sestab kutsutakse neid ka lihtsalt puusipelgateks. Omavahelises shtlemises kasutavad nad lõhnu, kehaliigutusi, tundlavõbelusi. Neil on ka üks kaval vaenlane -hüppav ämblik Cosmophasis-kes elab keemilist pettust kasutades nende pesas ja eritab sellele pesale ainuomast lõhna. Kust ta seda lõhna saab? Sünteesib neist sipelgaist, mis ta nahka pistab. Keda ei saa jõuga, saab kavalusega :)
Mul on ägedad lemmikloomad, onju?
Aitäh!
