Kaua ma sellest soojast troopikast ja Cairnsist ikka jahun- tegelikult elan ma juba mitu kuud Uus-Meremaal ju! Kuna vaikselt hakkas see aeg koitma, mil viisa kehtivuse lõpetab, hakkasime otsi kokku tõmbama. Müüsime auto maha-see käis kähku, sel ajal, kui Nicole müügikuulutust lihvis, mainisin ma töökaaslastele, et müün autot. Järgmisel päeval tegime me kaunile - vaprale - ilusale Mitsule kalli ja musi ja andsime talle tee uuteks seiklusteks valla. Igati hea kaaslane me üle 20 000 km retkel, respekt! Hea, et libedalt läks - ringi reisides on alati see hirm, et mis siis, kui ei õnnestu autole ostjat leida, aga pead riigist lahkuma.
Austraaliasse saabudes oli mul seks korraks kaks suurt unistust - ujuda vaalhaidega ja joosta päiksetõusul ümber Uluru. Tegin mõlemat ja lisaks veel haile pai ja palju muud, mille eest esivanematelt noomida sain. Aga siis koperdasin ninapidi putukatemaailma (mis mõne arvates see kõige jubedam maailm on) ja nüüd, minekuhakul, lootsin kogu südamest, et ehk veel kuidagi saan pildile püüda kõigi maskeerujate kuninga, raagritsika. See oli mu suurim hirm - mitte see, et appi, äkki ei õnnestu autot maha parseldada vms- et järsku jääb mul see tegelane märkamata. Valus mandumine ehk siis how low can you go ehk siis aastaga on seiklusmaniakist valus nohik saanud. Endal on ka naljakas, et mis kurat siin toimub :) Eelviimasel päeval tuldi jooksuga, et tule, me leidsime raagritsika! Oli küll lindude poolt veidi rapitud, aga neil kasvavad peaaegu samasuured-tugevad jäsemed asemele, seega me eriti ei kurvastanud ta raske saatuse üle. Veider jalgadega oks oli, puhises omaette lehtepurus ja ronis seejärel mööda puutüve kõrgustesse. Tehtud! Mis Sa hing veel ihkad! :D
 |
| mida? |
Meie ihkasime saada kogu oma killavooriga Sydneysse. "Ma olen seljakotirändur, kõik mu asjad mahuvad mu seljakotti" - jutt kehtib kuniks auto tekib või kuskil pikemalt paikseks jääd, sest alati on olemas tagaiste või pagasiruum või esik või voodialune, kuhu saab asjad "eest ära panna" ja nii see maine vara silma alt ära olles vargsi koguneb. Seljakott ei tahtnud mahutada rulasid, kaameraid, raamatuid, lisaks tahtsid kaasa tulla potid-pannid-makaronid, surfilaud, kalipso, mitmed jalanõud, madratsid ja telk. Juhhei.
 |
| "kogu mu Elu mahub mu seljakotti ..my ass :) |
Cairns - Brisbane otsa - ligi 1800 km- läbisime ratastel majaga. Suurel maal on tihti nii, et turist maandub näiteks Adelaides ja sõidab rendiautoga Cairnsi, kust siis välja lendab - tagasi ei ole mõtet nagu sõita ju. Kuna kindlasti on ka inimesi, kes liiguvad vastupidises suunas, ent tahavad mitte-niivõrd-ringi-vaadata-vaid pigem-kiirelt-mugavalt-kohale-saada, saavad nad autorendifirmadega koostööd teha. Selle sobingu nimi on relocation ja Nicole sebis meile ilusti täitsa hea diili - Cairnsis oli auto, milles sai magada, ja see oli tarvis toimetada nelja päevaga Brisbane´i. Maksime ratastel maja kasutamise eest 1 dollari päevas ning lisaks kindlustuse. Meile kompenseeriti täitsa korraliku summa osas kütust ja lisaks maksti väike päevaraha ka -nii et esimesed 1800 km läbisime nullkuluga! Nagu mainisin, arvasime alguses, et saame tavalise mikrobussi, kus tagaistmete asemel madrats. Aga oioioi. See elukas mahutas endasse kaks kaheinimesevoodit, vannitoa, vetsu, köögi ja kaks telekat oli ka. Ja liikuvad seinad olid sellel ka, et saaks ööseks kere veel suuremaks venitada. Ajuvaba. Ainult Xzibit ja põhjatuli oli puudu.
 |
| uued koduomanikud |
Jõudsime Brisbane´i ilma igasuguste viperdusteta, andsime auto üle ja suundusime hostelisse, kus saime üle pika aja kokku kahe kalli sõbraga. Sakslane Chris ja kiivi Chris, kellega Busseltonis pidevalt ninapidi koos olime, olid ka oma reisimistega idakaldale jõudnud ja veetsid oma ainsa Brisbane´i-öö meiega samas kohas. See on ikka ülemõistuse äge, kuidas nii suurel maalahmakal kaottiliselt ringipõrgates sattume ikka ja jälle tuttavate nägudega kokku. Eriti vägev on siis, kui need tuttavad näod kõigele muule lisaks veel ka meie elurõõmu kiirgavad surfihullud sõbrad juhtuvad olema! Oli lust, oli pidu :)
Aitäh!
