20140322

Byron Bay - laineohtralt, pildirikkalt


Brisabne´i küljeall - paaritunnise bussisõidu kaugusel- asub legendaarne endine hipilinnake Byron Bay. Linnake, mille kaldaid paitab raugematult hea surfilaine, milles lisaks lauduritele tantsivad delfiinid; paarsada meetrit kaldast kaugemal hüppavad veest vahetpidamata erinevad vaalad; tänavail kondab ringi lohvakates värvilistes hõlstides rastapatsipäine õndsalt naeratav noorsugu ja õhk on armastusest paks. No vähemalt oli see kunagi nii - ehe näide on viis, kuidas kohalikud võitlesid välja õiguse saada nudistide rand - mindi väljavalitud rannakesse ja kuulati mitu päeva järjest reagget. Alasti. Täitsa minu meele järgi protestimisviis :) Vahepausiks paar rannakaadrit:





Praeguseks on Byron Bay´ga juhtunud see, mis on juhtub kõigega, mis on liigahea- sõna hakkab levima, inimesed saavad sellest teada ja hakkavad  massidena kohale voolama, et saada osa sellest äraseletamatust miskist - ja paljud tulijaist ka leiab selle. Samas on suur hulk neid, kes ilmub kohale, kuna kõik tunduvad sinna minevat, ent ei ole veel valmis seda erilisust tajuma. Ja nii muutub ajapikku see algselt eriline pada üha suuremaks, ent supp seal sees jahtub ja lahjeneb.  Nii on ka Byroniga läinud - seda erilist vabameelsust ja armastust tulvil hipihingust saab küll nautida otsima tulla, ent seda Austraalia kõige kallimate jogurti- ja telkimishindadega. Vees on endiselt lained ja delfiinid- vaalad ning tänavail liigub ringi naeratav mass hingelt noori - ja neile vaatavad naeratades vastu päikseprillimüüjad ja aafrikapatsipunujad ja restoranikutsujad. Seda ehedat hingust paraku osta ei saa, mängi tänaval dzembet, palju jaksad. Turistikaks muutumise taak on nagu terav surfilaua uim iga sellise pisikese koha suurim hirm :) Selliseid jutte rääkisid mulle igatahes need, kes seal rannas titest saati liiva söönud on. 






Meie, va turistinärakad, läksime sinna siira sooviga elada natuke rannaparmu elu- ärgata, surfata, puhata, mängida, surfata, surfata, tantsida, naerda, kallistada ja rammestunult uinuda. Algselt plaanisime magada ühe sõbra garaažis, ent ta oli koguaeg tööl, nii et me teda ei näinudki. Millal ta veel vette saab?! Mure kohe! Võtsime hoopis koha sisse rannaäärses karavanpargis ning tõepoolest, nii krõbedat telkimishinda annab otsida (North Straddie saarelt leiate :))! Ja jogurt-ma ei hakka selle hinnast üldse rääkimagi! K#&%i kõikjalvohav turism! :) Samas oli suur rõõm näha, et noorsugu käib täiel rinnal elukunstniku rada - rannaäärses parklas kogunevad muusikalembesed õhtuti jammima, möödujad heidavad lihtsalt kõnnitee kõrvale murulapile pikali ja lasevad end helidel kaugele kanda, tänavatel on igal sammul mõni moosekant pilli tinistamas või tsirkusegeeniga aktivist palle loopimas. Ja vanad hipid, nemad on lihtsalt pärlid ja igati huvitavad olendid! 

!

Lainetes saime pikalt hullata, ja see oli tõepoolest hea! Rõõm! (Ma kohe ei oskagi muud öelda, kui et ossaraks ja hurrarraaa!).  Vees hullasid nii kogenematumad entusiastid kui ka vanad kalad. Mõnel päeval olid lained NII suured, et korralik hirm oli naha vahel (arvestage, et lauapeal kõhuli olles tundub ka meetrikõrgune laine paraja tsunamina. Kahemeetrine laine mõjub nagu hiidlaine, aga ruudus). Need päevad, kui tuul peksis lained segamini, vallutasid vee lohesurfarid ja meie läksime matkama - mööda randa Byron Bay majakani, mis asub Austraalia kõige idapoolsema punkti juures. Sel päeval ujus Byroni lahes kokku 14 vaala - täiesti tubli tulemus, ent kedagi see väga ei üllatanud, see on nende migratsiooniteel üks teada-tuntud peatuspunkt. Jalutasime ja vaatasime kaldalt, kuidas vaalad järgemööda veest välja kargasid ning see on üks imelisest imelisemaid vaatepilte siin ilmamuna peal! Pildid tehtud erutusest värisevate kätega, kaldalt - 






Meie Byroni-puhkuse ergastavaim kogemus oli kahtlemata sealne tuul. Kaks päeva puhus ta nii, et liiva ainult lendas ja kuppeltelgid olid nagu kummuli veetilgad vastu maad. Ühel tormisemal ööl käis ka kauaoodatud-kardetud "krõpsaki" ja virgudes avastasime, et telgivai (kuidas seda telgile kuplikujuandvat kokkupandavat plastritva nimetatakse?) oli murdudes meile katuseakna loonud. Kuuvalgus otse magamistoas, kujutage ette, milline luksus! Paar päeva hiljem sai meil pool aastat telgis elatud - pakkisime asjad, viskasime telgiräbala prügikasti ja sõitsime bussiga Sydneysse. Järjekordne äge surfipuhkus ilusa looduse rüpes - tehtuuud!

naabrite (exkuppel-)telk tuule meelevallas




Aitäh!

20140320

Suure Vallrahu varstisaabuv rahu


Teen ühe pisikese tagasipõike sinna, kus on mõnusalt soe - viimasel ajal kuulen end üha tihedamini ilmarändurlikult-edvistavalt õhkamas, et "I miss the tropics". Seal, suursaare troopikarandadest ligi tunnise kiirpaadisõidu kaugusel, laiub üks looduslikest maailmaimedest, Suur Vallrahu. See umbes 2000km pikk korallriifide süsteem, mis laiub 350 000 ruutkilomeetril, on me planeedi kõige liigirikkamaid elukooslusi. Aga ta pole üks pikk pidev riba - eristatakse 2800-t ....korallikogukonda / maakonda / gruppi (nimetage kuidas tahate:)). Tekkinud on ta lihtsalt - umbes sõrmeküüne suurused korallid elavad ja siis surevad lademeis üksteise kukile. Ja nende lademekuhjade kukile kasvavad uued põvkonnad. Korall kasvab aastas vaid poolteist sentimeetrit, ent on suurim asi siin maamunal, mille elusorganismid on ehitanud (mitte kuhjanud) - ja selleks on kulunud miljoneid aastaid! Koduks on Suur Vallrahu 400-le koralliliigile, mille vahel pulbitseb Elu - 17 liiki meremadusid, dugongid (näevad välja nagu hülge ja delfiini vaalabeebisuurune merilehmakommetega malbe järeltulija), 1500 liiki kalu, vaalad, kilpkonnad, delfiinid, haid ja miljonid linnud (215 liiki). Rikas nagu vihmamets, aga märjem ja soolasem. Selleks, et koralli uudistama minna - seda saab teha nii snorgeldades kui ka sukeldudes - tuleb paadiga umbes 80 km sõita. Kiirpaadiga pole see teab mis vahemaa - saad endale hommikukohvi sisse kallata ja kalipso välja valida ja juba hüütaksegi, et teeme korallriifisukeldumisbriifi ja siis juba ongi mull-mull-mull. Suurt Vallrahu külastab aastas umbes 2 miljonit turisti ning see toidab miljardikäibega ökoäri. Lugemiskontroll - mitut arvu selles lõigus on mainitud? Vastus kirjuta pastakaga siia ........ 





Seal sulistades taastus me usk Austraalia sukeldusinstruktoritesse - senised saadud kogemused olid suht ebameeldivad - seda just personali hooletu ja ebasõbraliku suhtumise poolest. Nüüd aga oli nii, et tõesõna - meie eest hoolitseti ja meie järgi vaadati. Ja see on ikka kuradima hea tunne, kui oled tundmatus kohas vee all ja näed, et divemaster iga natukese aja tagant ümber pöörab ja gruppi jälgib. Samasugune hool jätkus pinnal - suhtumine varustusse ja inimestesse oli ikka hoopis teine tera! Ja mind ausõna ei huvita, et võibolla on selle põhjuseks tühipaljas fakt, et sukeldumisoperaatoreid on seal hulgim ja suusõnaline teave mõjutab äri - ole sõbralik ja entu ka siis, kui oled mõne huvipakkuva loigu ainuvalitseja. Nii et 5+!




nemad ei märganudki :)

kätte sain! / ja kohe sain kaptenilt noomida, et pärast sukeldumist vabasukelduma läksin. Kõigil hoiti silm peal! :)

Kuna mu suurim korallikogemus pärineb Ningaloo Rahult (miks keegi üldse tahab öelda "riff" kui on olemas nii ilus sõna?), siis tahtis aju koguaeg neid kahte võrrelda. Mõlemad on ilusad! Ja ägedad! Läänekalda Ningaloo on madalam ja liigirikkam - selles mõttes, et kui vette lähed, on ümberringi rohkem kalu - idakalda Vallrahu on värvilisem, ülerahvastatum ja mis mulle kõige enam meeldis - sügavam. Korallimäed! Mulistad kuskil jalamil ja hakkad ülespoole ujuma- ja lähed ja lähed ja lähed! Tõesti, rahuvallid! Lisaks see ülim lendamise tunne- et ma saan linnukombel üle küngaste hõljuda, nukkide alt läbi liuelda -vaaaabaaaaduuuus!  Nagu unes, aga ilmsi! :)


seekord haile pai ei teinud, hiilisin lihtsalt seljataga ringi
See on hiidkarp, kes sulgeb oma sädelevad lõuapooled niipea, kui valgusolud muutuvad või veekeerised lähenevatest külalistest teada annavad. Hiilisin hästi vaikselt juurde ja sain käe vahele panna - KLÕMPSTI.  :) (ohutushulludele võin saladuskatte all avalikustada, et lõuad täielikult kokku ei käi :))



Paljud kohalikud ütlesid, et nemad enam "väljas" ei käi - rahu on palju tuhmimaks ja vaesemaks jäänud ning hääbub. Oma osa on selles kindlasti meis kahe miljonis külastajas aastas, kes kogemata lestaga vastu koralli pühivad, ent see pole ainus põhjus. Maailmamere soojenemine, kogu pask mis oma tee vette leiab, tankerid, tormid ja koralle lämmatav okaskrooni-meritäht omavad selles loos oma rolli, neist viimatimainitu eriti suurt. Eelmisel aastal kirjutati "National Geographic"us, et hääbumine toimub nii suure kiirusega, et suure tõenäosusega kantakse Suur Vallrahu UNESCO World Heritage in Danger nimekirja. Aga kõige "vahvam" on äsjavalitud Austraalia peaministri Tony Abbotti otsus jätkata maailma suurima, Gladstone´i vedelmaagaasijaama (LNG vist on eesti k nii?) arendamisega ja mis veel ägedam - Abbott Pointis asuva söesadama laevatee kaevandamist...läbi Vallrahu. Et üha rohkem ja üha suuremad laevad saaksid rohkem ja suuremaid koormaid vedada. Parim osa ta plaanist näeb ette kogu üleskaevandatava põhjamaterjali puistamist Vallrahu mereparki. Kus see siis hõljub, settib ja tekina katab - et Rahu oma rahu võimalikult ruttu leiaks. Kas idioodilõhna tunnete? Ma igapäevaselt veel puid ei kallista ja külmadel öödel kaladele tekki peale ei pane - veel. Aga üha rohkem paneb mind muretsema nende uudiste osakaal, mis räägivad järjekordsetest rahajõmmide teerull-tehnikatest, mille tulemusel me kõik vaesemaks jääme. Mida kalad sellest loost arvavad, näitavad kaks järgmist pilti -



Mul on hea meel, et ma jõudsin Suurel Vallrahul enne ära käia, kui see (hinnanguliselt) 8000 aastat loomisel olnud looduse meistriteos väeti inimaru ahnuse kätte hääbub. Vägaväga tahan loota, et meil jätkub oidu Rahu hoida ka tulevastele sukeldujatele - snorgeldajatelem seal ON, mida imetleda! Ja väga soovin, et jääks tulemata päev, mil me ohkame, et "I miss the Nature".


Aitäh!

20140311

aww ja nunnu kuubis

Kahekümnel võõral inimesel paluti suudelda. Täiega ilus!
Aitäh!