hull taevas ja kuulus sild

postitust tagasi sai mainitud, kuidas meie külaskäigu ajal Sydney kõrval Sinimägedes võsa põles. Taeva värvis see ikka väga-väga-väga teistsuguseks. Kui me raamatukogust või kuskilt galeriist välja astusime, ehmusime päris korralikult, et mismõttes, Punane Planeet tuleb kohevarsti külla? Möödujad rahustasid, et punane latakas on ikka Päike. Tõttasime head pildisaaki lootes Sydeny Sadamasillale, mis seal linnas Ooperimaja kõrval teine (sõna otseses mõttes) suur vaatamisväärsus on. Seal saab jala tuiata, ratast vändata, autoga ridade vahel laveerida, rongiga rööpataktis kulgeda. Ja alt saab kasvõi purjekaga läbi loovida! Julgematel on ka võimalus kõndida üle sillakaare. Taevas oli tõesti selline ja inimesed tegelikult ka nii väikesed! Taevas:

Inimesed:

Aitäh!

kaks kaunist kodumaist neidu

Suures teatris saime kokku Kertuga, kellega Busseltonis pool aastat tagasi tuttavaks saime (see on ikka hämmastav, kuidas kõik me samas rütmis läänest itta loksume :)). Juttu jätkus kauemaks:

Aitäh!

Sydney ooperimaja, seestpoolt

Sydney Ooperimaja on seestpoolt sama äge, kui väljastpoolt. Saime sellest vahvast kaarte virrvarrist osa päeval, mil see kuulus maja oma 40. sünnipäeva pidas. Skippisime tasuta koogi, et lüüa suuremaid masse. Tulge tuurile! :)

kaaspeolised

ilusate sadamavaadetega terrass - see kõig merepoolsem rüütlikiiver

ilusad vaated jätkuvad :)

40 aastat lavavaimu

teised vaated

on ju äge! onju?

üks mu lemmikkohti - väljapääs.

10 % olid valged. Ülejäänud tuurilised olid kaunitest aasiamaadest. Armsad ja uudishimulikud! :)

 Tuuri lõpp - nagu näete, on õues veel hiigelmass inimesi, kes kell 10 otsustasid õue jääda, et kooki süüa.

Aitäh!

ooperimaja saladused

"Kui mina Sydneysse lähen, siis tahan ma Ooperimaja seestpoolt näha - ma ei taha olla see turist, kes jalutab sadamasse, teeb purjemajast klõpsu ja ongi kõik! Ma tahan seal ooperit näha, tantsu nautida või sümfooniaorkestrit kuulata!" Nii olen ma kuulutanud ja iseendale sisendanud kogu selle aja, mille jooksul olen teadnud, et Sydeysse sattun. Noniii. 

Tegelikkusel olid muidugi omad plaanid - niipea, kui ooperimaja silmasin, haarasin kaamera järele. Ilus on vaadata ja need kaared ja jooned on ikka vägevad! Äge!

Tegelikkuse teine plaan, mis minu kui suurejoonelise kultuurinautleja pildiga ei klappinud, oli kaunite kunstide nautimine. Nimelt on Ooperimajal saladus - nad ei mängi oopereid ega ballette ega sümfooniaid igal päeval! Isegi mitte igal nädalal! (See ei ole see saladus, millele ma pealkirja viirtan). Mõtlesin omaette, et miskuradiperseseesiisnüüdon!?, Estonia suudab igapäevaselt miskit paugutada ja nii hästi, et inimesed sõidavad laevaga üle mere heast asjast osa saama, ja siin, masside keeristormis, essugi! Tegelt valetan - essu oli küll - Sydney ooperimajas jooksis sel ajal, kui ma seal silmi pööritasin, muusikal. Püha Öölapse vaimu ja Linnahalli varemete nimel, muusikal, Ooperimajas! Võttis vanduma küll :) Järgmiseks kolib tsirkus sisse, tegid juba uksetaga liigeseid soojaks - 

kultuurišokk!

Teine variant seestpoolt maja kaeda oli ühineda tuuriga, mis maksis jällegi nii palju, et ma mõtlesin, et kas siis nüüd ongi nii, et kõõlun siin kaldapeal ja püüan vaimusilmas endale maja sisemust visualiseerida. Õnneks andis see krutskeid täis Tegelikkus mulle armu - paar päeva ootamist ja kuulsal majal täitus 40 aastat! Toimus suur pidu ja Taanist olid suisa prints ja printsess kohale toodud ja inimestele jagati kooki - ning mis kõige vahvam - sissepääs majja oli prii! Nähähähähäääää! 

Aga nüüd pealkirja juurde. Nimelt on ooperimajal saladus, ja ma olen täiesti kindel, et ma pole esimene, kes selle lahti on murdnud. Või olen? Kohe saame teada.  Ooperimaja arhitektiks oli  Jørn Utzon, taanlane. Taanlane! Kui taanlane pliiatsi haarab, ammutab ta inspiratsiooni oma kaugest ja uhkest minevikust, ja selleks on üks tähtsündmus, mille ümber kogu nende alateadvus keerleb. Natuke nagu Bruce Wayne, kelle alateadvuse kõige sügavamas sopis üksik nahkhiir tiirutab. See ere sündmus pärineb 15. juunist aastal 1219, mil Tallinnas Harjumaa vägilased - Kalevi otsesed järglased - külla sõitnud taani rüütleid Lindanise lahingus meesteks karastasid. Lõbu oli laialt - kõlksutati metalli, murti hambaid, veeretati päid ja valati ohtralt verd. Aga Taani rüütel on nagu pahur sääsk, ta ei oska lõpetada - ja nii võeti kasutusele vana malemängu kavalus, et õhtule saada - visati mäe otsast Taani leeri  üks narts, millesse enne seitse meest verist nina nuusanud olid. Kes malet mänginud, teab, et kui lipu kätte saad, oled võitnud. Taanlased olid hirmsasti õnnelikud, ja hakkasid kohe kodu poole punuma, ja meie mehed veel karjusid, et "Liipa, liipa!". Ja kellele siis koolis poleks õpetatud, et vanas taani keeles oli "ljiippa" "lipp"! Sellest ajast saati on nii, et iga kord, kui taanlane pliiatsi haarab, hakkab ta, süda uhkusest vemmeldamas, nende rahvale vere ja vaevaga lipu kätte võidelnud esiisade rüütlikiivreid visandama. Ja enesele teadmata meie rahva nutikusele kiitust avaldama. Ja mida muud see Ooperimaja endast kujutab, kui rüütlikiivrite ülestõstetud näokaitseid? Kui saareelnikud Jørni kiivrimaja nägid, ütlesid nad kohe, et "Osssaraks kui äge purjemaja"- on ju Austraallaste alateadvuse pimedais soppides lehvimas need purjed, mis neid külmast-vihmasest  Suurbritanniast teisele poole maakera päikest nautima tõid! Alateadvuste kokkupõrge? Võimalik. Arukas taanlane (ega nad ainult lipu võrra rikkamaks ei saanud:)) ühmas vaid "Ja-jah! Purjed! Need on punnis purjed!". Ja nii käivadki kõik ringi, pildistavad purjeid ja ei tea loo tegelikke tagamiad.

perepilt II - peesitame esiisade aupaistel

 Selline saladus siis. Meil pole Austraalias saatkonda - ehk avame selle seal hoones? Muusikali saab juba nautida ju, pool on tehtud!

Aitäh!

Saabusime Sydenysse

perepilt :)

Ärkasime ööbussis, kui suure linna tuled kustusid ja hommik juba koitis. Järgmisel hetkel tuiasime uniste kärbestena kõnniteel ja mõtlesime, et kuidas kurat me oma kompsudega Manly surfiranda saaksime - metroo ja praam tundusid viimased asjad, mida uimase pea ja kompsukuhjaga kogeda tahtsime. Kiire ajurünnak ja kõndisme lähimasse hostelisse, mis kohe nurga peal meid ootas. Sydney tervitas meid paar tundi hiljem uuesti, siis oli juba kergem ärgata ja päike kõrges taevas.

Veetsime seal ligi nädala - käisime muuseumites ja parkides ja galeriides ja uudistasime kohalikku arhitektuuri. Manlysse, sinna surfiranda, jõudsime ka!  

Ühel õhtul hüppasime sisse Sydney Eesti Majja- ja oiiiiiiii kui mõnus ja tore seal oli - saime süüa ühepajatoitu ohtra hapukoorega ja MUSTA LEIBA HEERINGAGA ja pirnikooki pealekauba! Vohmisin kaks ja pool portsjonit ning hea meelega oleksin seal niikaua olnud, kuniks kõht taas tühjemaks oleks läinud. Saime teiste inimestega eesti keeles rääkida - haruldus viimase aasta jooksul -  ja kuidagi kodune oli vaadata sõnaahtraid kodumaiseid noorsande, kes nurgas hellalt Saku purke sõrmitsedes nohisesid.  Teises nurgas oli riiul Salvesti suppidega! Ehe Eesti! :) Järgnevatel piltidel ei ole Eesti Maja, aga võiks.. :)

Sydney on suur - ja mul on raskusi mõistmisega, et mida need kõik inimesed seal teevad? Üks suur ummik, pidev kontorirottide- ja turistiderikas sigin-sagin ja asiaadisadu, muud midagi - selline oleks esialgne lühikokkuvõte - aga püüdke ka mind mõista, olin just viimased pool aastat telgis elanud, eksole. Linnalembesemad kaaskondsed arvatavasti tunneksid teisiti, kui minusugune metslane. Väikese jalutuskäigu jooksul võis näha India kogukonna tänavapidustust, pargis treenivaid masse ja aasia köögile pühendatud nuudlifestivali. Multikultiteemalist vaatamist jagus küllaga - ja arvatavasti on need päris-aussid, kes siis juba mitu generatsiooni peremehetsenud, kaugematesse eeslinnadesse tõmbunud. Võibolla oleks kogu see kompott mulle rohkem meeldinud, kui seal umbes poole vähem tunglejaid oleks olnud? :)

suure linna preilnad

mis te arvate, kas läks sisse?

Mida me selle suure - suure - suure linna juures välja tooksin? Surfarid on täiesti hullud, suutes mäslevast lainemöllust "selle õige" ära tabada, kinni püüda ja sellel ka sõita! Botaanikaaed Ooperimaja kõrval paneb väravad õhtul seitsme paiku kinni. Olin seal ühel õhtupoolikul sörkimas ja võimlemas ning võin ausalt üles tunnistada - olen Sydney botaanikaaiast välja murdnud. Muuseumid on ägedad! Ja raamatukogu näeb väga eriline välja! Ning suur osa inimesi kasutab praame, et ühest linnaosast teise saada. Ja kui võimalik, sattuge sinna siis, kui mägedes mets põleb - taevas läheb hulluks! 

Ja otseloomulikult tuleb selle kuulsa maja kohta eraldi postitus.

Atäh!

Nimbin

Kui kullakallis Merca (tšau Merca :)) Austraaliast tagasi saabus, ütles ta, et Nimbin on see koht, mis mulle oma ellusuhtumisega meeldiks. Sattusime sinna paariks tunniks väga vahva tuuriga  - niimoodi saab ka ringi uudistada ju. Nimbin asub suurtest maanteedest eemal, ja sinna läheb sinka-vonka tee. Ja teed palistab paks mõnusalt troopiline mets, milles leidub nii mõndagi - orgaanilisi farmereid, loodusega kooskõlas elavaid peresid ja näiteks kraanivett, kuhu floori ei lisata - üks viimaseid kohti suursaarel, kus veel uv-kiirgust kasutatakse (aga tugev lobi käib, et kaasaegse elu "hüved" ka sinna jõuaksid). Ehk siis, terve mõistuse oaasike. See tee jõuab välja Nimbin´i külla, ja see külake / linnake on kuulus oma kanepikultuuri poolest. Tõepoolest, magusat plärutossu imbub igast planguvahest ja riideesemest ja mõnus chillax tundub olevat üleüldine mõttemall. Kohalikud on igati armsad metsanässid, kes ringi patseerivad ja armastust jutlustavad. Tundsin end tõesti nagu kodus - ja raudselt oli sinna veel tüüpe salaja sisse imbunud, kes sedasi tundmiseks midagi tegema ei pea :) Aastate jooksul on jutud muidugi kaugele jõudnud ja nii võis linnakese peatänaval kohata ka lumivalgeks võõbatud nägudega 14 - aastaseid 30-kilotüdrukuid, kes piibupoest rohevahtralehepildisokipoodi ja tagasi joostes arvasid, et on elutripil. Ja muidugi ei puudunud ka paar Ibizalt kohale lennanud briti vahtralehekõrvadega üleülienergilist narkoahvi, kes rohurahvale keemiaraviteenust olid tulnud osutama. Kui need viimased kaks mikrogruppi ilmarahva silmaalt ära, kuskil nurgataga, träna saatel oma viimaseid ajukurde siledaks lihvida viitsinuksid, oleks linnakesest ülimalt idülliline mulje jäänud. See selleks. Sada pilti ka, kuidas´ muidu:

Meie päeva staar oli aga hoopis elukutseline õnnehing, kurvihull bussijuht Fred, kelle koera nimi mul meelest on läinud. Igati äge teknohipi! :) 

Aitäh!