värisev mahavarisenud linn

Me maandusime Christchurchis, kuna sinna oli odavam kui Aucklandi lennata. Ja ega meil muud suurt plaani polnudki - nagu ikka, eelistame me pigem ohtraid mõtteid plaanidele. Sest plaanid jäävad ära, aga mõtted lükkuvad edasi, kõvasti kergem niimoodi olla :) Chch - keegi ei viitsi seda pikka rodu kõikide tähtedega välja kirjutada - sai aga meile ootamatult koduks päris mitmeks kuuks - leidsime siit kodu, töö ja pillerkaari. 

Arvatavasti tõusis Chch paljude teadvusse paari aasta taguste maavärinatega, milles linn kõvasti kannatada sai - esimene oli 7.1 magnituudiline ja lammutas päris palju, ent teine, 6.3-ne, leidis aset maapinnale ja linnale väga lähedal, mistõttu ka kõik, mis veel püsis, kokku kukkus ning endaga ühes 185 inimest ära tappis. Kolm aastat hiljem on need traagilised 10 sekundit inimestes veel väga elavalt alles - kõigil on oma mälestus ja kogemus, mida nad jagavad. Mõni tardus paigale kui vaatas, kuidas maantee merena tema suunas lainetama hakkas, mõni kaevas ennastunustavalt Uus-Meremaa kolme viimast orelimeistrit kirikurusudest välja. Linnas ringiliikuja märkab, et kesklinna kui sellist ei ole. On mingine europarklasarnane keskosa, kus püstiolevate majade ümber on keelavad aiad ja tühermaadel puhuv tuul kõigutab kõrgeid kraanasid. 

Tagasivaadates on paljudel meeles, et õnneks ei pandud alkopoode kinni - kõigil oli selge, et šokk on suur ja et järgnevatel päevadel mingit tööleminekut ei ole. Otsiti kaasad ja lapsed linnavaremeist üles, käidi viski järel ja mindi koju, aru saama. Et mis ja kuidas edasi. Elu on järjepidevalt tõestanud, et kuidagi ikka, aga alati edasi - nii ka siin. Ühes paljude "ülesehitajatega" käivad linnas ringi ka meiesugused katastroofituristid, keda selline mahajäetud ja räämas linnapilt jäägitult paelub.

 LIsaks metallraamidele on kasutatud väga paljudes kohtades merekonteinereid- need pannakse liiva täis ja nii nad toetavad vaakuvaid müüre ning kaitsevad allaveerevate kivide eest. Ilusad ja värvilised, lihtsad ja loogilised.

Lõpetuseks pilt välikirikust - järgi on vaid plats, kuhu inimesed toolid tõid ja endiselt igal põhapäeval kogunevad. Viski sai otsa ja Elu läks edasi :)

Aitäh!

007 ja udupaugud

Ühel õhtul sõitsime randa - kogu ülejäänud Christchurch oli ka seal, et kaeda suurt ilutulestikku. Neil on need ilutulestikud muusikaga sünkroonis, sel aastal kuulasime raadiost James Bondi teemalisi helisid ja ahhetasime, kuna vaatemäng oli tõesti äge. Ja sünkroonis! Nicole´i blogist leiate lingi vastava videoni ka. Püüdsin 5-15 sekundiliste säriaegadega pilte teha, et seda ilu kogu maailmaga, kes siin blogis külas käib, jagada. Mul on suisa hea meel, et mul statiivi kaasas polnud!

Aitäh!

huvitavaid kirjandusteoseid

neli prinki peput

kaalukiikudes Christchurchi kohal

Christchurchis elasime me ühes hästi armsas korteris ühes Kristo ja Markiga, kellest üks on kohalik e kiivi ja teine täitsa lihast ja luust ugri. Kolm tuba- üks neile, üks meile ja üks telekale. Lisaks köök ja garaaž ning  oma hulkumiskalduvustega oranži kassi pärast igavesti mures olev igivana naabritädi Dolores.

patsiga poisid

 Tänu Kristole ja Markile saime me koheselt ligi sellele hindmatule "kohalikule" infole, mis meid igasugustesse salakohtadesse viis - küll seiklesime Christchurchi nurgatagustes poekestes, mis verivorsti, hapukapsast või siis ukraina mannat müüvad; saime osaks kõige ägedamast pikast aastavahetusest liustikusiniste vetega järvede ääres Uus-Meremaa kõige kirkamate tähtede all telkides ning muidugi viidi meid kohe ka enam-vähem peidetud pärli manu, kohalikku surfiranda Taylor´s Mistake. Ja kohalikud kodulookallakuga linnatuurid olid ka omast käest võtta! 

Meie uued vanemad - ehk "isad", nagu me neid kutsusime - on koos olnud juba iidamast-aadamast ning nendega külg-külje kõrval koos elades saime me lähedalt kaeda seda tonti, mille üle arutlemiseks Eestimaal praegu nii palju tühja energiat kulutatakse. Püüan hästi pikalt lahti seletada, milline näeb välja Elu geipaariga: lõbus ja vahva ja täitsa tavaline. Õhtuti tehakse musi ja minnakse magama, keegi ei jookse särki seljast rebides ja "kes ees see mees" kilgates voodi poole. Uudiseid vaadatakse ja superkokašõusid, talendisaateid ka. Kui inimestel on eriarvamused, siis vaieldakse need selgeks ja kui ühtivarvamused, siis öeldakse teineteisele ilusaid asju. Esimesel juhul kiljusime me üksteisele, et "Dads are fighting again" ja teisel juhul ütlesime lihtsalt "Awwwwww". Ehk siis - kaks inimest, kes teineteist armastavad, elavad ühist Elu. Lihtne ja armas ja loogiline ju?

tõeline rõõm ja päris jõulutoidud teisel pool maakera

Lisan kaks videot ühe afroameerika piigamaia humoristi isiklikust nägemusest antud teemast, võtke vaevaks lasta end naerutada.

Wanda Sykes geiabielust:

Ja kapist väljatulekust:

Suurimad ühiskonna alustalasid raputavad iseärasused, mida ma täheldasin - issid tarbivad veidralt palju majoneesi ja mojito jaoks purustatakse laimi suure puidust tõivetiga. Õudne ju, onju. 

Majoneesimaiad issid

Meie igatahes oleme isadele igavesti tänulikud, et meile koduuksed ja südamed avati, perre vastu võeti ning et meid kogu selle pikaaja vältel välja kannatati! :) Nii pikalt tahtsingi antud teemal kirjutada, arvatavasti sain kõik öeldud. Ahjaaa, üks asi veel - Erki Nool, jäta peded rahule!
Nüüd sain kõik öeldud.

Aitäh!

uue mitsu jahil

Sattusime omadega uuele saarele- Uus-Meremaale. Kuna saare ilupärlirikkus on teada-tuntud, oli meie esimeseks eesmärgiks autoost, et kõigest, mis kaunis, osa saada. Selleks võtsime sama murega kalli kaaskodumaalasest sõbra Vilma ja kohaliku sõidukientusiasti Mark´i kaasa ning läksime kohalikule autooksjonile, kus olevat kõige laiem neljarattaliste valik. Käisime kolm korda, kuna esiti ei saanud me arugi, et oksjon peal on, kui juba juba müüdud olid. Vaadake ja saage osa kohalikust ärikeeleruumist:

Kuna Austraalias saime oma Mitsuga väga hästi läbi, siis sihtisime miskit samalaadset. Saime uue Mitsu ja pole siiani pettunud. Eriti vaimustav oli umbes 4 kuud pärast ostu jõuda selgusele, et "4WD" kleepsud ei olegi nali ja meie auto tõesti ka vägaväga järsust mägiteekesest üles suudab ronida :)

Aitäh!

Austraalia söök ja köök

Leelo tahtis teada, et miks ma suursaare söögist ei kirjuta. Kõige otsesem vastus oleks, et pole eriti, millest kirjutada :) Samas olgem ausad, ma ei ole just eriline gurmeeboss. Natuke siiski jagan, mida tähele olen pannud ehk isiklikud kogemused Austraalia toiduvallas, mida täistõepähe ei maksa võtta.

Nad söövad liha -palju. Restoranist on võimalik endale tellida korralik poolekilone käntsakas. Lemmikliha on veis, veis ja veelkord veis (seast süüakse kõhupekki - "Pork Belly", muud sealihatoodet on restoranis raske leida). Üldiselt tellitakse seda (veist) pooltoorelt - keskelt olgu liha toores ja kui tilga verd ka sealt leiad, on superhea. Meiemõistes "valmis" liha on neile "kuiv ja vintske, igasuguse mahlasuse (veri) ja maitse (veri) minetanud käkk". Marineerida nad ei mõista ning küpsetuskott ja smoorpott jäävad ka suht kaugeteks mõisteteks - uhkusega kuulutatakse, et "Barbie is as aussie as it gets!". Et siis grillrahvas. Liha grillimisel on tähtis, et keerad liha ainult ühe korra - siis, kui mahla hakkab välja voolama. Teise poolega sama, lõpus paned tsip-tsip-tsip soola-pipart ja ongi olemas! Kui me restoranis laudu koristasime, siis liha oli alati jäljetult kadunud. Seevastu aga salatit ei puuduta 90% einestajatest. Sest "selle võite jänestele anda". Salat on ka see õudne asi, mis Subway "tervisliku" võiku vahelt välja lendab. Jänestele. Poe lihaletid ei hiilga eriti suure marineeritud ja maitsestatud lihatoodete valikuga (sest kõik oskavad ju ise soola ja pipart kasutada :)) Valik on selline -palju veist, palju kana, palju lammast, korralikult känguru ja natuke siga.  Vii aga koju ja grilli. "Kodune hakkliha" ongi kodune - ostad sea- ja veise hakkliha ning segad kodus kokku. Ükskord avastasin poest sildi, mis andis teada, et "Me oleme punasel lihal üles kasvanud. Punane liha on meie rahva ja tervise vundament" - viitega miskile organisatsioonile "red meat association" vms. Ja ühe kohviku seinalt leidsime austraalia taldrikut vägagi hästi iseloomustava toidupüramiidi, mida suure rõõmuga teiega jagan:

Kui ma mainisin, et siin grillimine moes on ja paljudele ehk söehunnikud silme eete kerkisid, siis ei - kasutatakse kas gaasigrilli või kuumaplaati. Ja kuumaplaat e hot plate võiks olla kogu austraalia toiduteema üleüldiseks sümboliks. Neid võib leida igas osariigis, igas linnas ja pargis, samuti on neid püstitatud randadesse, rahvusparkidesse, populaarsematesse telkimiskohtadesse. Oma olemuselt on ta nelinurkne metallplaat, mille all on kuumakeha ja keskel auk, et rasv ja muu taoline saaks ära nõrguda.  Vajutad nuppu ja plaat kuumeneb umbes kahekümneks minutiks, mõnel puhul on nupu kõrval ka pilu, et gaasi eest maksta - ma ei mäleta, kas dollar või oli see 20 senti, kasutasime üldiselt ikka neid, mis tasuta. Meil selline asi ilmselgelt ja puhtfüüsiliselt võimalik ei oleks, kuna nad püsiksid vast pool päeva enne Kuusakoskisse ja eramuhoovidesse reisimist. 

Igatahes, nüüd tuleb esimene ja see kõige-kõige asutraallaslikum retsept. Arvestades, et kodumaal on kevad käes, tasub kindlasti proovida! 

• võta kaks sibulat - võib olla nii tavaline kui punane salatisibul. Haki sibulad ilusateks ristkülikukujulisteks tükkideks ning karamelliseeri nad kergelt õlitatud kuumaplaadil (meil -pann).
• lisa juurde sardellid, mida kuumuta hästi hoolikalt - ühel küljel kuni mahla hakkab voolama, siis pööra. 
• võta kõige valgem saiaviil, mille suudad leida (kõige popim on 1 AUD maksev lumivalge "vatt"), aseta sellele kuhi praesibulat, sardell ning kalla peale ketšupit või grillkastet ja lõpetuseks aseta kogu kuhja peale teine vativiil. 
• Õhka õndsalt "Ahhh, as Aussie as it gets!" ning asu einestama. 

Kuumalpaadi saab puhtaks, kui sellele vett kallata - enamus rasvast keeb lahti (plaat peab ilmselgelt kuum olema) ja harjaga või tolle puudumisel ajalehenutsakuga nühkides. Kõik, mis ei aurustu, voolab läbi eelpoolmainitud augukese rasvakogumistünni. Ja vett tuleb omade vahenditega keema ajada, "pott plaadil"-tehnika ei mõika eriti.

kuumaplaati eirates 

Austraalia köögil on Euroopast tulijale veel üks paras pärl varuks. Kohaliku pirukamajanduse kohta oleks kena öelda, et oi, väga huvitav ja saksapäraste saiakeste-pirukakeste kultuuriruumist tulijale kindlasti üllatusipakkuv olukord. Sedasi oleks kena öelda. Aus oleks öelda, et siin ei oleks sellest ka kasu, kui taevas appi tuleks. 

Sõber Tim sööb emupirukat (kas saab olla ilusamat pildiallkirja? :)) 

Austraalia lihapirukat kirjeldaksin ma nagu soustipirukat - kujutage ette läbihaudunud strogonovi, mida kulbiga tainapaunakesse on udjatud. Ma sain šoki, kui ma esimest korda "lihapirukat" hammustasin ja sealt poolkeevat sousti välja purskas! Teisele katsele läksin hakklihapirukaga, et ehk läheb õnneks - aga ei! Hakklihapirukat kirjeldaksin ma täpselt samamoodi, nagu lihapirukat, ainult et strogonovi asemel on kulbis olnud hakklihakaste. Hakklihasoustipirukas! Mul võttis poolteist aastat, et oma õudsa -pirukateta- saatusega leppida. Ja siis teatas meie tore kohalik sõber Wayne, et inimene kui liha-juustu pirukat austraalia moodi pole söönud, siis pole tegelikult Austraalias käinud kah (sama loogiline, nagu Saaremaa ja Karu järves ujumine). Läksime pagariärist läbi ja hetk hiljem istusime murul,  "steak´n´cheese pie" näpuvahel. Olgu siinkohal mainitud, et usk juustu võluvõimetesse on võimas. Kohalikud usuvad kindlameelselt, et lihapirukas pole pooltki niihea, kui juustuga lihapirukas. Ning jah, juust käib strogonovi sisse. Ja kuidas me siis esimest korda tõeliselt austraaliat külastanud kodanikke rivvi astusime? Lihtne, pigistasime väiksest tuubist oma soustiplönnile ketšupit peale. Sest kõik geniaalne on lihtne! Ja nähähähähääääää, kõik te tuhanded kaasmaalased, kes te enda arvates Austraalias käinud olete, ent liha-juustupirukat ketšupita sõite! Sest et....MITTE! :D

Kaks tähelepanekut veel, siis saate sibulat grillima minna. Esiteks, keedetud munad on "poached", mitte "boiled". Ja see tähendab seda, et kokk paneb keevasse vette tilga äädikat või oliiviõli, lööb koore katki ja poetab sisu vaikselt vette. Muna hoiab oma munakuju ja keeb niimoodi ilusasti valmis! Ei mingit koorimist! Ausõna! Kellel äädika- või oliiviõliallergia, saab ka muna põutšida - lihtsalt ajab kulbiga keeva vee potis ringiratast voolama, ja siis poetab muna sinna sisse. Teiseks, muffinit süüakse soolase võiga. Magusat muffinit! Alguses tundus see pühaduseteotusena ja nõudsin erinevaid moose, ent ajapikku kodustati mind - jõudsin ikka enne oma vahetust tööle, et hävitada järjekordne mustika/vaarika-valge šokolaadi muffin suure killu soolavõiga. Mõnus! Ja kallis Leelo, ma loodan et said natuke rohkem aimu!

Aitäh!

elamusi kogudes

Ajal on huvitav omadus muuta oma kiirust vastavalt sellele, kuidas teda veeta. Käsi südamel, viimased viis aastat tunduvad igavikuliselt pikana -nagu terve Elu - ent nad näikse olevat mõttekiirul mööda vilksatanud. Selline hästi pikk, aga kiire vilksatus! Poole sellest vilksatusest olen veetnud reisides - Austraalias sai meil kaks aastat täis oktoobri lõpus - ning selle aja jooksul jõudsime me korralikult näha, kogeda ja õppida.  Nägime pea kõike, mida soovitatakse näha - linnamad kohad jätsime meelega põgusamateks viivudeks ning võsas ja ookeanis veetsime sellevõrra rohkem aega. Lääne-Austraalia on mu lemmikosariik - sõita 800 km ühest linnast järgmisse, nii et teel on vaid kaks bensiinijaama; meeletu tühjus ja punase liiva ohtrus; ning muidugi ookean ja Ningaloo Korallrahu, Busselton, Broome ja Karijini Rahvuspark, jeeei! Ja need sajad loojangud, millest osa saime-aiaiaiaiai!  Osariikidevahelises inimindeksis troonivad (minu silmis) samuti läänekaldlased - oma avatuse ning ellusuhtumisega on nad teistest peajagu üle (teiste osariiklaste silmis on nad veidi hipid). Et te valesti ei mõistaks - ülejäänud osariigid olid ka väga vahvad ja toredad ja ägedad - Põhjaterritooriumi uitlehmad, ülipikad rekkarongid, kurjad krokodillid; Queenslandi troopiline ülaosa ühes sipelgate, ämblike, putukatega, lisaks vihmametsad ja Suur Vallrahu; New South Wales oma surfirandadega; Victorias on maailma ägedaim suurlinn Melbourne (üks vähestest, mis mulle sobivas rütmis võngub) ja  Great Ocean Road, millel matkates ma beebivikerkaart nägin; Lõuna-Austraalias on Nullarbori tasandik, mida ületasime neli päeva ja maapinda kaevunud Coober Pedy linnake, kus maa all saab telkida! Ja Tasmaania on mul siiani nägemata!

Kui ma suursaarele läksin, oli ette teada, et ma pean seal veidi tööd ka tegema, et moosi alla saia saaks osta. Vaimusilmas kujutasin ette, et teen senisest erinevaid töid ning nii ka läks - pooleks aastaks õpetajaks kusagile ei kippnud ja ega vist keegi ei otsinud ka. Nii sai alguse üks erinevate tööde jada, mille käigus õppisin ma kasutama erinevaid tööriistu, millest mul varem aimugi polnud ja osade eestikeelseid nimevasteid ei tea ma siiani (misasi on rattlegun e pneumatic needle scaler?). Kõige esimene töö viis mu kalalaevu krevettidest tühjaks laadima - temperatuurid vahemikus -18 C kuni - 40 C. Sealt edasi leidsin ma end maju liigutamas - suurte vahemaade tõttu on telliste ja muude ehitusmaterjalide transport niivõrd kallis, et lihtsam on kolides terve maja kaasa võtta. Võtavadki! Ühel lõunapausil tõi ülemus meile kohalikke lihapirukad ja no sellest ma veel kirjutan teile, milline see "tõeline aussi pirukas" on.  Sealt edasi leidsin end kalalaevade hooldusmehena - eemaldasin neilt roostet ja värvisin, kust tarvis. Edasi liikudes sai must välikino pingitassija, siis kelner ja baarman. Paar kuud ja paljud tuhanded kilomeetrid hiljem leidsin end õuna-, siis pirni-, ja lõpuks virsikukorjaja ametist. Siis juhtusin tomatiistutajaks, ja sealt väikese traktori rooli - võdistasin uusi taimi istandusest põllule. Paar päeva edasi, ja olin suure traktori roolis, vedades 8-meetrise haagisega tomateid tootmisliinile. AAA YES, I had made it - traktorist! :) Tõesõna, maailm on imeline! :) Sealt edasi sattusin pirniaita pirnikaste ja sealt juba tomatiaita tomatikaste laduma. Laotööline on neist farmitöödest vast parim amet, kuna seal on puhas ja kuiv nagu moodsas mähkus beebi perse - vihm ei kasta, sääsk ei näri ja päike ei pista. Mõnus suvi Eestis ja tulime teisele tiirule - alustasin taas restoranis, ent käisin ka paarikümnes pulmas - nii kelneri kui baarmanina. Viimased paar kuud sain hipodroomiprallel olla lisaks baarmani ametile ka baaride ülevaataja (eriti napakas ametinimetus) ja nõudepesija rollis; ehitusel  betoonieemaldaja ja lammutaja; kolija; karavanpargi majahoidja, tehes erinevaid pisitöid ning lõpetuseks peotelkide püstitaja.  Ma ei tea, kas midagi vahele jäi, aga kokkuvõttes paras ports erinevaid tegevusi, mille käigus õppisin kasutama makseterminali, väga paljusid erinevaid tööriistu (suruõhuhaamrist polnud enne aimugi) ja sain traktori ja järelkäruga tagurdamise selgeks. Lisaks oskan nüüd suure telgi üles seada, seal lauad katta ja siis inimesed nende alla sööta-joota. Ja lauda suudan korraga viis kohvi viia - ilma kandikuta (see on üks suuremaid saavutusi!:)). Kuidas kanda nelja praadi ning kahe treileriga tagurdada, jääb veel selgeks õppida. 

Ja mis veel vahvam- õppisin uut moodi aega veetma. Sest ennem ei osanud ma sukelduda ja mägironimine ei kuulunud mu hobide hulka. Surfamisest rääkimata (seda ei oska ma siiani, ent alla ma ei anna!). Laineteta rand on minu silmis rikkis rand :) Ning natuke selgemaks sain ma austraalia keele - kui alguses pani see jube lalin mul õlad värisema, siis lõpus ma nautisin iga hetke, mil keegi kohalikest suu lahti tegi. Arulagedalt naljakas aksent! Ja oi, kuidas ma alguses maapinda kartsin! See, et ma lõpuks suursaare kõiketappatahtvas mürgivõsas isegi pimedas julgesin jooksmas käia, oli vast suurimaid võite. Suurim areng - ma suudan looduses tegelikult ka miskit reaalselt märgata - känguru, kalkunit, sisalikku, kamuflaažibosse putukaid! Vaalhaidega ja haidega solberdamisest olen juba pikalt heietanud, ja lasen edasi - äge oli! Rõõm!

Esimesel aastal puutusin ma enamasti kokku paljude asiaatide ning erinevat sorti eurooplastega - noorte seljakotiränduritega ning lisaks ümberasunud albaanlaste, itaallaste, türklastega. Teisel aastal sattusime aga täiesti kohalikku seltskonda ja see korralikult värskendav sõõm kohalikku kultuuri! Ma olen endiselt arvamusel, et kuniks kohalik pole mind enda koju külla kutsunud, pole ma riiki tõeliselt külastanud. Sellele korralikule kogusele kohalikule kultuurile oli mõnusaks täienduseks killuke ehedat kodumaad, kui Laura meie ülipika roadtripiga ühines. Paat küll ei kõikunud niipalju, aga meil oli lõbusam, kui Jaanil ja Markol kahepeale kokku! 

Aeg suurel saarel lendas - ja läbi ta saigi. Kinkides hulgima koguse elamusi ja oskusi. Ühest küljest natuke kurb, et pikemaks ei saanud jääda - kogu sealne eluolu on ikka totakalt lihtne, mugav ja mõnus - ning uudistamist jätkuks veel mitmeks aastaks. Samas jällegi ei saa ma lahti tundest, et kogu see saar on mingisugune suur katselabor, kus inimeste peal hiigelmastaabis teste läbi viiakse - et kui lapsed kommipoodi omapäi jätta, siis söövad nad end ogaraks ainult ühe korra, mille järel nad tahavad taas õuna. Aga millal lõpetab inimene arutu tarbimise? Ja kui suures osas on ta valmis oma aju erinevaid osi välja lülitama, et seda edasi lubada? Kaevata  laevatee läbi Suure Vallrahu, panna kallaste lähedale haipüüniseid ning kaaluda kogu elanikkonna vaktsineerimist õhust -  need on selged märgid sellest, et common sense on ammu paadi hüljanud ja suursaarest on saanud hiigelkorporatsioonide mängumaa.  Teisest küljest ei ole üldse kurb - hoopistükkis hea, et peab edasi liikuma - et täide viia oma unistust - elada maailma erinevates lahedates kohtades. Elamusi saab ju kõikjalt oma teel koguda ja kuidas nad nüüd ütlevadki - veerev kivi ei sammaldu. Põnev on ka edasi!

Aitäh!