rohelinn

Christchurchi tunnuslause on "Garden City" e Aedlinn. Ja nii ongi - parke on palju. Kohe hästi palju, 43 või 143, ma täpselt ei mäleta, aga neid ikka jagus igale poole. Pisikesi parke oli jalaga segada - näiteks juhtus meil üle tee olema pisike pargike, mis sündis nõnda, et linnaosavalitsus tundis ühel hetkel, et oi, meie elanikel pole roheala, kus jalga ja vaimu puhata. Vaadati kaarti ning leiti kaks kõrvutiolevat kinnistut, mis ära osteti ja maatasa tehti. Ning asemele rajati pisike, ent lopsakas pargike ja kõigile kasutamiseks ilus tenniseväljak. Lihtne. Paar suurt oli ka - ja selle kõige jõmakama -Hagley Parki- kohta ütlevad kohalikud uhke südamega, et see on Lõunapoolkera vastus NYC´i Central parkile. Usakatel toob see muidugi pepsi ninast välja, kuna nende oma on 3,4 km2, mis on veidi enam kui kiivide 1,61 km2, aga see selleks. Ümber pargi joosta tähendab 8km higistamist ja ringi sisse jäävad koolihooned, tennise- ja naistekossuväljakud, botaanikaaed, golfiväljak ja paljupaljupalju rohetavat murupinda. Ja Avon´i e Ōtākaro jõe sikksakkidest saab ka mitu korda üle hüpata.  Avoni jõele saavad aktiivsed süstadega mõlatama minna ning armunud endale veidike veneetsiataolise paadi rentida, mida veidike veneetsiapärane mees toikaga edasi lükkab. Toigas ja vesi on veneetsiapärased, mees ja paat mitte :) Kui me saabusime, oli erkroheline kevad, mil kõik lehtpuud olid alles hiirekõrvul. Kui me lahkusime, oli sügis ja siin-seal võis juba päiksesekulda ning loojangupuna märgata. Roheline linn! Kes mu juttu ei usu, usaldagu oma silmi:

Aitäh!
PS.
Hagley Park asub meie kliimale suht sarnases vööndis, selles parajas. Saab nii lumekirmet kui suvekuuma, ainult tuult on kõvasti rohkem. See on meelitanud parki kasvama ka väga palju meile tuttavaid puid. Ent ikkagi olin täiesti rõõmust ogar, kui ma jooksuraja ääres tamme nägin kasvamas! Sina, Eestimaa metsade igipõline kunn, siin? :) Tundus, nagu oleks tamm läbi maakera otse Eestist Uus-Meremaale välja kasvanud! Rõõm oli nii suur, et mis siin ikka salata, esimest korda elus kallistasin puud. Täitsa avalikult ja kirglikult! :) Mul oli imeline, möödujatel lihtsalt imelik, aga otseühendus kodumaaga oli seda väärt. Niikaua kallistasin, kuniks endal aru tagasi tuli ja ka imelik hakkas - panin paar kuivanud puulehte tasku ja jooksin õnnest lõkendades koju.
psaikoooo...

Summer in Sumner

 Christchurchis surfamisega oli nõnda, et kui me kodust minema hakata, siis pooletunnitee kaugusel oli kaks randa - kaugem ja idüllilisem Taylors Mistake ning lähem ja avalikum Sumner Beach. Tegelikult eraldas neid see neemenukk, üle mille ülemisel pildil udu voogab. Nähes sellist vaatepilti, otsustasime tol korral Sumneri kasuks ja saime osaks korralikust udupeost.  

 Inimesed ei teinud teist nägugi - kui oled otsustanud vaba päeva rannas veeta, siis ega see ilmast olene! Hea teada, et peale meie leidub maailmas veel inimesi, kelle jaoks "suvi" suht tinglik mõiste on :)

 Seekordne surfikogemus oli hästi eriline - nähtavus oli täpselt selline, et kallast polnud näha ja enamik kaaslauatajaid kadusid kuskile valgesse vatti ära. Nii leidsingi end hiigelpilve mässitud laineil surfamas. Kui paradiis on selline, siis hell yes, I´ll take it! 

 Mõned hetked raiuvad end oma erilisusega igaveseks meelde. Super, kui selleks hetkeks juhtub rannaskäik olema, priima värk!

Aitäh!

oli kord üks katedraal

Veider, mida 10 sekundit värisevat maad suudab korda saata.
Aitäh!

maailma ägedaim tühermaa

Maavärin tegi maatasa palju enamat, kui linna. Ta võttis paljudelt turvatunde ja kodu. Paljud inimesed lahkusid. Need, kes jäid, püüavad kõigiti, et Elu ikka edasi läheks ja et kesklinn kummituslinnaks ei muutuks  - ning nende pingutusi ja häid mõtteid kohtab igal pool. Nicole kirjutas lähemalt hästi toredast Gap Filler projektist, mis püüab taastu/amisajaks inimestele kesklinna külastamiseks põhjuseid anda - alates piirdeaedadele puhutud lilledest-südametest ja tänavanurgal seisvast külmkapp-raamatukogudest kuni väntamisjõul töötava välikino, euroalustest vabaõhupaviljoni ning merekonteineritest ostukeskuseni. Väikseid armsaid nurgakesi võib igal sammul leida - jäätmekangasteljed, heade soovide sein, hiigelgraffitid, megasuured diivanid jne. Avastamisrõõmu jagub ning tõepoolest, on põhjust minna ja uidata neil radadel, kus paljud enam ei saa omi asju ajamas käia. Tulge, uidake ka!

postkontor / kiivipank

ajutine merekonteineritest ostukeskus

Gap Filler projekti kontor. Nothing fancy :)

Pallet Pavilion - ajutine kontserti- ja söömakoht

vaade lavalt

lillelised kõnniteed ja kilakolakõlanurk (arvatavasti mu uus meelisliitsõna:))

euroaluste ja muu hea-paremaga toetanud kodanikke peetakse niimoodi meeles

maailma katusel

killuke kilakolakõlanurgast. kaunishinged hullavad.

:)

Natuke püstisemaid pilte ka :)

Tänavanurga külmkapiraamatukogu.

Puidust katedraalikaared.

Veel smurfimaist keskkonda

lilleaiad ja trammiteed. see oli suure märgilise tähendusega sündmus, kui tramm lõpuks (2.5 a hiljem) uuesti käima hakkas.

veel taevakaari

pesumasinatisko! tantsuplats ja neli kõlarit on kahe dollari eest Sinu - võid oma telefoni ühendada otse trumlisse!

weaveorama - prügikangasteljed :)

järjekordsed südasuvejõulud

Uskumatu, et kogu projekt on ühe tüdruku vaimusünnitis! Inimesed tulid asjaga kaasa ja linn elab edasi - seal jagus kuhjaga avastamist ning uudistamist! Superäge, kuidas väheste vahendite, ent nupukate ideedega üks tühermaa taas elule on toodud! 

Aitäh!

värisev mahavarisenud linn

Me maandusime Christchurchis, kuna sinna oli odavam kui Aucklandi lennata. Ja ega meil muud suurt plaani polnudki - nagu ikka, eelistame me pigem ohtraid mõtteid plaanidele. Sest plaanid jäävad ära, aga mõtted lükkuvad edasi, kõvasti kergem niimoodi olla :) Chch - keegi ei viitsi seda pikka rodu kõikide tähtedega välja kirjutada - sai aga meile ootamatult koduks päris mitmeks kuuks - leidsime siit kodu, töö ja pillerkaari. 

Arvatavasti tõusis Chch paljude teadvusse paari aasta taguste maavärinatega, milles linn kõvasti kannatada sai - esimene oli 7.1 magnituudiline ja lammutas päris palju, ent teine, 6.3-ne, leidis aset maapinnale ja linnale väga lähedal, mistõttu ka kõik, mis veel püsis, kokku kukkus ning endaga ühes 185 inimest ära tappis. Kolm aastat hiljem on need traagilised 10 sekundit inimestes veel väga elavalt alles - kõigil on oma mälestus ja kogemus, mida nad jagavad. Mõni tardus paigale kui vaatas, kuidas maantee merena tema suunas lainetama hakkas, mõni kaevas ennastunustavalt Uus-Meremaa kolme viimast orelimeistrit kirikurusudest välja. Linnas ringiliikuja märkab, et kesklinna kui sellist ei ole. On mingine europarklasarnane keskosa, kus püstiolevate majade ümber on keelavad aiad ja tühermaadel puhuv tuul kõigutab kõrgeid kraanasid. 

Tagasivaadates on paljudel meeles, et õnneks ei pandud alkopoode kinni - kõigil oli selge, et šokk on suur ja et järgnevatel päevadel mingit tööleminekut ei ole. Otsiti kaasad ja lapsed linnavaremeist üles, käidi viski järel ja mindi koju, aru saama. Et mis ja kuidas edasi. Elu on järjepidevalt tõestanud, et kuidagi ikka, aga alati edasi - nii ka siin. Ühes paljude "ülesehitajatega" käivad linnas ringi ka meiesugused katastroofituristid, keda selline mahajäetud ja räämas linnapilt jäägitult paelub.

 LIsaks metallraamidele on kasutatud väga paljudes kohtades merekonteinereid- need pannakse liiva täis ja nii nad toetavad vaakuvaid müüre ning kaitsevad allaveerevate kivide eest. Ilusad ja värvilised, lihtsad ja loogilised.

Lõpetuseks pilt välikirikust - järgi on vaid plats, kuhu inimesed toolid tõid ja endiselt igal põhapäeval kogunevad. Viski sai otsa ja Elu läks edasi :)

Aitäh!