liustikel uitamas - Franz Josef

Uus-Meremaal on täitsa kuhjaga liustikke, neist ligipääsetavamad on Fox ja Franz Josef, mis mõlemad hiilgavad sellega, et asuvad hästi lähedal nii ookeanile kui ka vihmametsale. Franz Josefile saab pilgu peale heita distantsilt, kuna sel liustikul on viimasel ajal siginenud komme inimesi tappa. See org, mille ta mäkke on uuristanud ja mis nüüd, mil käes soojemad aastad, üha rohkem paljastub, oli ikka hiigelsuur. Selline oli seenevihmane jalutuskäik  Franz Josefi liustiku juurde:

Kuna lähemale ei pääsenud, aga soov jääl turnida oli suur, seiklesime edasi naaberliustiku juurde. Aitäh!

loojanguloomad

Läänekallas kingib sealviibijaile igal õhtul imelise värvidemängu. Sõitisme telkimiskohta otsides mööda lehmadest, lammastest ja hirvedest. See on ülemõistuse khuul, et kohalikud peavad siin hirvi!!! Kui ma suureks saan, siis ma tahan muude asjade hulgas ka hirvekarja. Poleks paha, onju? Niisiis, selleks hetkeks, kui taevas leekidesse lõi ja värvi hakkas muutma, olime telgi püsti löönud, vetsu üles leidnud ja valmistasime õhtusööki. Haarasin kaamera ja hakkasin tagasi karjamaade suunas jooksma. Loomad on loojangutega harjunud ja pidasid mind palju huvitamaks, seega sain sellised pildid, nagu vaimusilmas ette kujutasin. Veised pidasid mind niivõrd huvitavaks, et jooksid minuga kaasa, kui ma suuna hirvedele võtsin. Tavaliselt panevad lojused ikka plehku, kui inimene neile läheneb.

Ja minu kõige lemmikum pilt sellest täiesti uskumatult ägedast õhtust:

I love it when a plan comes together!

Aitäh!

Tõeline metsapeatus

Seda mainis Mark oma õe ekspeika maalapi kohta ka veel, et tualett on seal eksootiline. Oli tõesti! Tõeline maadeavastaja tunne oli rinnus, kui selle lõpuks leidsin! Vetsupeitus! See oli vihjeks, et kuskil miski end peidab:

Otsisin tüdrukud üles ja näitasin neile ka oma leidu, nad olid suisa sillas :)

"palun käi minu eest ära" :D

"tegelikult vist ei olegi tarvis minna"

"Ah ei, mis mina, ma tulin niisama kaasa"

Hullem kui tittede potitreening, ausõna :) Viimati olin sarnases olukorras, kui olime turbogrupiga kooliööl õudusjutte vestnud ja nad kummitusehirmus üksi vetsu ei julgenud minna :) Eputasid mis nad eputasid, aga lõpuks sai loodus võitu ja kaks enesületajat oli maailmas juures! Vahel ongi vist nii, et suureks seikluseks kõlbab ka kodune potilkäik.

Arvake, kas keegi sel öösel läks vetsu või mitte :)

"Üksi seisan ma metsas, seltsiks võsa"

Elu on ikka valus seiklus ;)
Aitäh!

Neluga teel

Nendest mägedest tuleb läbi minna, et läänekaldale jõuda.

                                                          Arthurs pass on üks ilus-kaunis sõiduelamus.

Tööelust kirjutan varsti veel, aga vahepeal natuke looduseilu ja muud sarnast ka. Meile tuli nimelt külla meie armas-kallis Nelu, kelle koos telgiga kuuks ajaks autosse pakkisime ja teele asusime. Sõitsime Christchurchist Arthurs passi kaudu läänerannikule. Hakkasime avastama Uus-Meremaa Lõunasaart.

Castle Rocks ja üks hiiglamaäge puu

Sealse ööbimiskoha kohta teadsime ainult niipalju, kui meie kiivi-issi meid juhatas - et sõitke läänekaldale välja, keerake Kumara juures merd silmates maanteelt paremale ja sealt omakorda teisele teeotsale, mis jõuab kinnisvaralapile, millel on merekonteiner, väike päevinäinud karavan ja hiiglamailus merevaade. Et see maalapp kuulub tema õe endisele peikale, kes ise hetkel Wellingtonis elab ja kes heameelga meil seal lubaks telkida.

                                                   As kiwi as it gets ehk väike päevinäinud karavan

Jõudsimegi mereni välja, nägime laineid ja igasuguseid teeotsi, aga seda õiget ei leidnud kuskilt. Viimases hädas sõitsin ühe häärberi õuele, koputasin ja rääksin uksele ilmunud daamile kogu loo - et oleme eestist, elame Christchurchis ja otsime oma korterikaaslase õe (kelle nime me ei mäleta) ekspeika (kelle nime me ei tea) maalappi, kus on konteiner, karavan ja vaade ning et me plaanime seal ühe öö veeta. Daam uksel mõtles veidi ja arvatavasti jõudis järeldusele, et nii lambist lugu ei anna välja mõelda, ning juhataski meile õige teeotsa kätte. Ausus ruulib, eksole :)

Vaade oli täitsa talutav, sama võib söögi ja seltskonna kohta öelda :)

Lauluõli juhhei

Matkamööbel oli muideks kohalik 

Suurepärane, millistesse olukordadesse ja kohtadesse sõbrad meid suudavad juhatada! Sellest kohast on mul veel kaks asja mainida, aga mõlemad väärivad minuarust eraldi sissekannet.

Aitäh!

CBD Stampede

Chch tänavail toimus üks tore spordisündmus, millest võtsin suure heameelega osa. Mingis mõttes oli tegu 8 km võidujooksuga, aga turnimise ja maskeraadiga.

Umbes 400 osavõtjat olid valmis turnima üle autode, teetõkete, merekonteinerite ja ekskavaatorite. Teatav valmisolek tundus olevat ka roomamiseks - mullamaitset sai mekkida torudest ja autode alt läbi roomates. Paljud kodanikud ilmusid starti kostümeeritult - pruudid, ninja kilpkonnad, Shrek ja nii edasi. See andis minu harrastussportlase kostüümile teatava eelise, ja selleüle oli mul väga hea meel. 

Rada oli täpselt nii tore, et natuke enne lõppu mu jalad ei kuulanud sõna ehk siis sai piisavalt rassida. Ja lõpusirge oli kaetud maskeerimisvõrguga, ja sinna ma sealt alt läbi roomates oma juuksekrunniga ka korduvalt takerdusin. Ouch. Finishisse sain igatahes õigeaegselt - vahetult enne rämehullu padukat. Ja koht - kuskil seal esikümnes. Tehtaks vaid sellised linnaturnimisi rohkem!

Aitäh!

ilmselgelt on evolutsioonil juhe kokku jooksnud

Aitäh! :)

Tagasi meeste maailmas. Lihtsalt imeline.

Niipea, kui ma Christchurchis oma cv-ga tööbüroo ukse vahel lehvitasin, saadeti mind telgifirmasse abijõuks. Lubati ajutist tööd, ent juhtus nii, et jäin sinna kuni CHCH-st lahkumiseni, ehk kolm-neli kuud tööd. Juba esimesel päeval, kui mehed omavahel suu lahti tegid, sain aru, et ahhaaaa, ma olen taaskord meeste maailma sattunud – tagasi kodus! Seiklus nokulaadimägede ja kiimajõgede vahel võis jätkuda :D 

Kollane/ neoonroheline oli Continentali värv, meie tööbüroo ohutuskoodiks oli see teine. Salmon või mis ta nüüd oligi.

Üleüldiseid jututeemasid oli meestel kaks – 

1) hetkel puuduoleva meeskonnakaaslase tagarääkimine ja 

2) naisedsekskepppornotussinaljadtissidpepudvallutusedunistusedägedadpoosidpornokeppseksnaised.

Harva vestlesime ka muudel teemadel – uus film; mis telgi ja kuhu me püstitame; kus järgmine objekt on. Mõnikord vaevasime end ka elulisemate, sügavamate teemadega – nt “Kes ma eelmises elus olin?” ja “Miks dushi all peeretades hais ära ei lähe vaid hoopis mu orbiidile jääb?”. Esimene viis muidugi jutu seksinglitele ja kepideemonitele ning teine jõudis esmalt kõige rõvedamat haisubuketti tekitavate toitainete juurest anaaltrahvide ja vastavasisuliste süvaaruteludeni. Täielik para diis. 

Vahest laadisime auto triiki täis ja siis oli äge, sain töökohustuste käigus Uus-Meremaad avastada

Mõni näide ka, talletamaks laia maailma meespärimust.

Saabun tööväljale, kus on ees uus kolleeg. Sirutan tervituseks käe, tema mobiiltelefoni, mille ekraanilt vaatab vastu suur roosa tuss. Mina ütlen “Tere, mina olen Muzza” ja saan vastuseks ”Vaata, nad on KÕIK ühesugused!” Tegu üle 40a vana tüübiga, eks elab emaga ja jõlgub igal vabal hetkel Naughtyoverforty-nimelises võrgustikus, kus vastuseks tallesaabuvatele tussiiltidele saadab oma tillipilte. (“Nad tahavad kõik ühte ja ainult ühte”). Ja kui asjad sobivad, saab õhtul kepisõltlannaga kuskil kokku ja nagistab nii, et maa müdiseb. Võrgustiku liikmed on need, kes on naughty ja over forty ja ka need, kellele see kategooria mingil muul põhjusel südamelähedane on. 

"Heheheheee, loe seda!"

Teine kolleeg on kurikuulus sellepoolest, et naised piiravad teda – paluvad tuppa, pakuvad juua ja siis käsivad särgi seljast võtta. Selle rappa läks tema abielu, sellele järgnenud suhted ning ma olen täitsa kindel, et ka hetkel käsil olev projekt kukub samasse auku. ("Heheee, ma ütlesin "auku", hehee!"). Kuna me sõitsime tihti sama autoga tööle, siis sain mina sellest seikluslikust tillikulutamisrallist omal moel osa – terve tee oli mul au lugeda sms-sse, mida ta oma hetkeorbiiditariga vahetas ja see sõnakasutus ja kiimasuseaste jätab enamused porrisaidid häbisse. Tšikid reaalselt saadavad talle,  (või saadab ta neid mõnelt teiselt numbrilt iseendale), et “Nurr-nurr, tahaks Su hiigelmasti otsas jälle karata, tule ja rebesta mind veidi” ja et “Uhh-Ohh, pidin tööl jälle vetsu jooksma, et trussikuid vahetada, kuna mõtlesin eilsele ööle ja nüüd täiega nirisen” jne. Annab mulle seda paska lugeda ja ise irvitab uhkelt kõrval, mõõtes heakskiitu oodates mu näoilmet.  Erilisemad hetked olid need, kui ma aitasin tal vastuseid sisse trükkida, kuna tal oli käes rool või õlu või siis mõlemad. Elu rikastab (ja õpetab ka?), mis ma oskan öelda. Tema spetsialiteediks olid #”#&%¤seiklusjutud, millesse  hariduslikke kübemeid sisse pikiti – kust alustada ja mis järjekorras mis aukudes toimetada jne. Täielik müstika. 

 Minu vaieldamatu lemmik oli aga üks tore Tonga poiss, kelle vanaema on pärit Norrast - oli kunagi Tongale seilanud ja kohalikku sõdalasse ära armunud. Selle norralanna lapselaps on kahevärviline - talvel on ta valge nagu luik ja suvel läheb täpselt nii pruuniks, nagu ülemiselt ja alumiselt pildilt näha on. Minu vaieldamatu lemmik oli ta seetõttu, et tema nahatooni monokroomsus peegeldus ka tema mõtlemisest - see oli täiesti kaheteemaline - seks või siis ... vaakum. See, kuidas tal kõik -absoluutselt kõik - pallid ("Hehee, ma ütlesin "pallid"!) ühte väravasse lendasid, oli täiesti hämmastav. Natuke lisanäiteid ei tee liiga, eksju:

• Hommikuti ei ütelnud ta tere, vaid karjus näiteks "AAAAAAAAAA!!!! Ma ootasin terve öö, et tulla sulle taha väänama, pane valmiiis" .. ja siis tuli ja kallistas, ise samal ajal sosistades "Oooaaa, just nii, hoia veidi veeel, oojaaaa". 
• "Ma kaotasin süütuse enne sündi, kuna ma sündisin till ees. Oma emale!" Teine, veidi pikem lugulauluversioon rääkis ka sellest, kuidas väljas oli külm, nii et ta läks mitu korda sisse sooja. Mamps oli täiega nautinud sünnitust. 
• Läksime ühte ilusasse häärberisse telki püstitama (Heheeee, ma ütlesin "püstitama") ja esimesena tervitas meid suur koer. Koerad loevad oma infot ikka sealt, kus kõige rohkem lõhna on, ehk kubemest. Kui meie tõmbusime instinktiivselt tagasi, siis tema sasis koeral turjast kinni ja hõõrus ta koonu piki oma kubet. See kuradi peni mitte ei hammustanud tal tilli otsast, vaid uitas truult terve päeva tal sabas. Arumaisaa.
• Kolm päeva arutles ta selle üle, et peaks laskma oma naisel endale strap-oniga taha kütta. Küsis ja arutles ja muretses ja kogus julgust. Neljandal päeval oli hästi vaikne ja häbelik, nagu puudel, kellel karvad maha aetud. Selline häbelik ja vaikne niru ühesõnaga. :)
• "Mu naine palus, et ma voodis talle midagi ulakat ütleksin. Teatasin, et "davai, keera oma perse siia, sa kuradi sitane libu" ja sain sellise litaka vastu kõrvu, et kukkusin voodist välja. Nüüd olen juba kaks nädalat elutoas maganud, kael on jumalast kange. Aga hei - elutoas magamine on meeste jaoks nagu telkimine!"
• Hommik. Uutele ajutistele tööjõulistele, kes tavaliselt on kidurad saksa hilisteismelised, peetakse karmil toonil loengut. Taustal astub tema autost välja ja ... imiteerib fantapudeliga meeltetult riistaimemist. Noored saksa seljakotirändurid on täiesti segaduses. Ja siis teatab ta - "Davai noored, kellest ma kõigepealt tõelise mehe teen?" Saksa noorsugu ei saa enam millegist aru ja tundub, et nad tahaks natuke nutta :)

Hämmastaval kombel suutis ta kõike seda teha nii südamlikult, et hetkegi ei tekkinud tunnet, et oled mingi rõveda pervariga pundis. See tema pidev kimpusolemine oli pigem armas! Ma mõistan, et seda on raske uskuda, aga nii oli. 

Natuke veel sissevaadet meeste imelisse maailma. Toon väikese nimekirja asjadest, mida täismehed enda riistana kujutavad:

haamer - riist

kruvikeeraja - riist

hot dog -riist

maja - riist

suur peotelk -riist

auto - riist

rekka - riist

koer - riist

tõstuk -riist

suruõhuhaamer - riist

laud - riist

töösaabas - riist

asfalttee - riist

kiiver - riist

mõni asi jäi välja, aga mõttest saate ehk aru - kõik on riist. Ja kui tõeline mees Sulle külla tuleb ja kassile pai teeb...siis tegelikult sügab ta ... :)

Mõni härra oli paari kuu kaugusel pensionist. Ja kui ma tööl näitasin neile, milline oli Mosfilmi logo, tuli üks vanadest härradest järgmisel päeval ja näitas mulle pilti. "Ma kohe teadsin, et ma olen midagi sellist kuskil näinud!". Muidugi oli pildil paljas tšikk, sarnases poosis. Vanahärra oli lihtsalt oma kogust vastava ajakirja välja koukinud ning pildi kõigile näitamiseks kaasa rebinud.

Kui linnavahel naistele signaalitada, siis lähevad nad politseisse ja annavad seksuaalse ahistamise kohta avalduse või lihtsalt helistavad tööle ja võid saada kirjaliku noomituse. Seega enam ei signaalitata - ja õige ka, eksole. Kui veoauto on käikudega pidurdamise ...ämm.. režiimil (?) ja jalg gaasilt tõsta, teeb mootor sellist .. vilistavat häält. Ja keegi ei saa miskit ega keskit kobiseda ja kõik autosolijad on õnnejunnis oma kenjaalsuse üle.  Tõepoolest, visake viis :)

Üks tööülesanne leidis aset kohalikus loomaaias. Varajane hommik ja nii mõnigi vend oli kergete jääknähtudega. Territooriumile võisid sõita ainult veoautod, seega meie, kes me olime kohale läinud oma transpordiga, rippusime veoautode uste ja tagaluukide küljes. Ühel hetkel märkame, et sel kõigesuuremal sõltlasel on till pükstest välja tuules lehvimas. Nalja kui palju kuni hetkeni, mil noorest perest mööda sõidame. Ülemus sai ka asjast teada ja mis ta kostis? "Ma olen ju teile varemgi öelnud, et sõitva auto küljes ei tohi rippuda!". Kõik.

On ju suur.. riist

Lõpetuseks üks tore lugu ka. On tore lõunapaus, vedelme põõsavilus, aga kõik mehed on vaiksed. Ja siis teatab üks, et "Muzza, Sa kuradi valevorst! Ma proovisin, ja ei olnud nii, nagu Sa lubasid".  Ja siis, järgemööda, ühinesid ka teised, isegi need kõige vanemad, et "Jah, kurat Sa ajasid meid juba elevile!".

Olin paar päeva varem neile rääkinud, kuidas kooliajal poistega omavahel kelkides veendunud olime, kui enne pihkupanemist 5 minutit oma käel istuda ja siis "surnud" käsi teistpidi pöörata, on selline tunne, nagu keegi teine teeks olemis toredaks. Nüüd oli minukord "heheheeee" naerda.

Reisimine avardab ikka hullult silmaringi.
Aitäh!

PS. See "Heheheee" on täiesti reaalne naer, mida need tüübid toodavad. Täpselt selline, nagu kunagi "Beavise ja Buttheadi" multikas kõlas. Sõidame loomaaias emust mööda, ja kolleeg viitab linnule, ütleb "Vaata!" ja siis teeb "Heheeeheee".