Liustikel uitamas - Fox Glacier

Fox'i liustikule läksime hommikul ning tagasi baasi jõudsime pärastlõunal - ilus jäine päev! Hommikul saime ülejäänud grupiga kokku, kuulasime veidi ohutusteemalist loengut ning õppisime matkasaabastele jäänaelte paigaldamist. Edasi bussi ja sealt juba parklasse, mis asus kohas, kus paar aastat tagasi veel liustik oli. Eelmisel aastal oli olnud suur varing ning oru küljed olid kolinal selle parkla enda alla matnud. Seda oli hea teada, et mäeküljed liikuvad on - mingil hetkel hakkasime tajuma, et iga natukese aja tagant kolisevad kuskil suured rahnud mäest alla. Kuna org oli piisavalt lai, siis erilist ohutunnet see ei tekitanud - kui, siis vaid u 300m lõigul, kus oli keelatud seisma jääda. Aga see heli, mida teevad allarulluvad rahnud, on väga eriline ja jääb kuskil ürgsemas ajusopis alatiseks kaasas käima. Nigu kangutaks miskine iidne hiiglane tervel järvel jääkaant pealt. Igatahes, tagasi liustikukülastuse juurde - paari aastaga on liustik oma endisest kodust meie parklas taganenud korraliku jalutuskäigu kaugusele. 

Lisaks taandumisele kaotavad liustikud ka oma paksust

Kui see on kõhnunud liustik, siis millises suurusjärgus ta enne oli?

 Ilm oli hall, seega meie oli ka untsus meie unistus kogeda liustikusina -seda kõige ilusamat sinist, mida jäämassiivid seestpoolt näikse välja kiirgavat. Meie suureks rõõmuks lubas meie giid julgematel liustiku alla väksesse koopasse ronida, ning seal oli seda sina küllaga. Kuigi antud hetkel seal olles vasardas peas vaid üks mõte - ME OLEME SELLE KURAMUSE HIIGELLIUSTIKU SEES!!!! :)

jesssss!

Kinnituspaelad tuli soki sisse panna. Vaatasime uskumatult pealt, kuidas naise- ja viinavõtueas hiina noorsandid ei saanud sellega ka pärast mitmendat ettenäitamist hakkama.  

Kui jääkoopas uudistatud ja nalead all, suundusime ülespoole. Järgneb kuhjaga pilte, mis tehtud mitmetunnise matka jooksul. Nii muuseas palun tähelepanelikel lugeda kokku, mitut vetsu(võimalust) näete! :)

Kui olime juba korralikult mütanud, terendas kauguses kõrgem ja puhtam liustiku osa.

lõunapaus

Kirkaboss Nelu

üleminek kruusaselt jäisele

maailmakõigeägedam!!!

Silm võib pilte vaadates arvata, et selline kitsuke ja pisike paari praokesega jäänire oligi, ent tegelikkuses oli see ikka meeletu mõõde, millest me end avastasime. /Mitut vetsuvõimalust olete silmanud? (Ausõna, ma olin nii õnnelik, et ma poisslaps olen! ;). / Seda ilu ja võlu oli seal ikka korralikult - pildistasin igal sammul ja igat sammu sama agaralt, nagu marutaudis krants ammulõpnud lammast pureb. Hullunult, ühesõnaga. Vaadake, veel pilte:

Kuskilt need rahnud siia tulid...

 Saime väga ilusa ja ägeda kogemuse osaliseks ning loodetavasti tatsame varsti veel liustikukoobastes ringi.
Seda, et liustik iga päev meetri-kaks edasi "voolab" ja sellekäigus ka orgu ümber kujundab, ma ei tajunud. Aga seööeks on timelapse videod - lisan siia lingi, kust näete, kuidas see liustik eelmisel aastal 300m taganes -  klikkige siia.
Aitäh!

liustikel uitamas - Franz Josef

Uus-Meremaal on täitsa kuhjaga liustikke, neist ligipääsetavamad on Fox ja Franz Josef, mis mõlemad hiilgavad sellega, et asuvad hästi lähedal nii ookeanile kui ka vihmametsale. Franz Josefile saab pilgu peale heita distantsilt, kuna sel liustikul on viimasel ajal siginenud komme inimesi tappa. See org, mille ta mäkke on uuristanud ja mis nüüd, mil käes soojemad aastad, üha rohkem paljastub, oli ikka hiigelsuur. Selline oli seenevihmane jalutuskäik  Franz Josefi liustiku juurde:

Kuna lähemale ei pääsenud, aga soov jääl turnida oli suur, seiklesime edasi naaberliustiku juurde. Aitäh!

loojanguloomad

Läänekallas kingib sealviibijaile igal õhtul imelise värvidemängu. Sõitisme telkimiskohta otsides mööda lehmadest, lammastest ja hirvedest. See on ülemõistuse khuul, et kohalikud peavad siin hirvi!!! Kui ma suureks saan, siis ma tahan muude asjade hulgas ka hirvekarja. Poleks paha, onju? Niisiis, selleks hetkeks, kui taevas leekidesse lõi ja värvi hakkas muutma, olime telgi püsti löönud, vetsu üles leidnud ja valmistasime õhtusööki. Haarasin kaamera ja hakkasin tagasi karjamaade suunas jooksma. Loomad on loojangutega harjunud ja pidasid mind palju huvitamaks, seega sain sellised pildid, nagu vaimusilmas ette kujutasin. Veised pidasid mind niivõrd huvitavaks, et jooksid minuga kaasa, kui ma suuna hirvedele võtsin. Tavaliselt panevad lojused ikka plehku, kui inimene neile läheneb.

Ja minu kõige lemmikum pilt sellest täiesti uskumatult ägedast õhtust:

I love it when a plan comes together!

Aitäh!

Tõeline metsapeatus

Seda mainis Mark oma õe ekspeika maalapi kohta ka veel, et tualett on seal eksootiline. Oli tõesti! Tõeline maadeavastaja tunne oli rinnus, kui selle lõpuks leidsin! Vetsupeitus! See oli vihjeks, et kuskil miski end peidab:

Otsisin tüdrukud üles ja näitasin neile ka oma leidu, nad olid suisa sillas :)

"palun käi minu eest ära" :D

"tegelikult vist ei olegi tarvis minna"

"Ah ei, mis mina, ma tulin niisama kaasa"

Hullem kui tittede potitreening, ausõna :) Viimati olin sarnases olukorras, kui olime turbogrupiga kooliööl õudusjutte vestnud ja nad kummitusehirmus üksi vetsu ei julgenud minna :) Eputasid mis nad eputasid, aga lõpuks sai loodus võitu ja kaks enesületajat oli maailmas juures! Vahel ongi vist nii, et suureks seikluseks kõlbab ka kodune potilkäik.

Arvake, kas keegi sel öösel läks vetsu või mitte :)

"Üksi seisan ma metsas, seltsiks võsa"

Elu on ikka valus seiklus ;)
Aitäh!

Neluga teel

Nendest mägedest tuleb läbi minna, et läänekaldale jõuda.

                                                          Arthurs pass on üks ilus-kaunis sõiduelamus.

Tööelust kirjutan varsti veel, aga vahepeal natuke looduseilu ja muud sarnast ka. Meile tuli nimelt külla meie armas-kallis Nelu, kelle koos telgiga kuuks ajaks autosse pakkisime ja teele asusime. Sõitsime Christchurchist Arthurs passi kaudu läänerannikule. Hakkasime avastama Uus-Meremaa Lõunasaart.

Castle Rocks ja üks hiiglamaäge puu

Sealse ööbimiskoha kohta teadsime ainult niipalju, kui meie kiivi-issi meid juhatas - et sõitke läänekaldale välja, keerake Kumara juures merd silmates maanteelt paremale ja sealt omakorda teisele teeotsale, mis jõuab kinnisvaralapile, millel on merekonteiner, väike päevinäinud karavan ja hiiglamailus merevaade. Et see maalapp kuulub tema õe endisele peikale, kes ise hetkel Wellingtonis elab ja kes heameelga meil seal lubaks telkida.

                                                   As kiwi as it gets ehk väike päevinäinud karavan

Jõudsimegi mereni välja, nägime laineid ja igasuguseid teeotsi, aga seda õiget ei leidnud kuskilt. Viimases hädas sõitsin ühe häärberi õuele, koputasin ja rääksin uksele ilmunud daamile kogu loo - et oleme eestist, elame Christchurchis ja otsime oma korterikaaslase õe (kelle nime me ei mäleta) ekspeika (kelle nime me ei tea) maalappi, kus on konteiner, karavan ja vaade ning et me plaanime seal ühe öö veeta. Daam uksel mõtles veidi ja arvatavasti jõudis järeldusele, et nii lambist lugu ei anna välja mõelda, ning juhataski meile õige teeotsa kätte. Ausus ruulib, eksole :)

Vaade oli täitsa talutav, sama võib söögi ja seltskonna kohta öelda :)

Lauluõli juhhei

Matkamööbel oli muideks kohalik 

Suurepärane, millistesse olukordadesse ja kohtadesse sõbrad meid suudavad juhatada! Sellest kohast on mul veel kaks asja mainida, aga mõlemad väärivad minuarust eraldi sissekannet.

Aitäh!

CBD Stampede

Chch tänavail toimus üks tore spordisündmus, millest võtsin suure heameelega osa. Mingis mõttes oli tegu 8 km võidujooksuga, aga turnimise ja maskeraadiga.

Umbes 400 osavõtjat olid valmis turnima üle autode, teetõkete, merekonteinerite ja ekskavaatorite. Teatav valmisolek tundus olevat ka roomamiseks - mullamaitset sai mekkida torudest ja autode alt läbi roomates. Paljud kodanikud ilmusid starti kostümeeritult - pruudid, ninja kilpkonnad, Shrek ja nii edasi. See andis minu harrastussportlase kostüümile teatava eelise, ja selleüle oli mul väga hea meel. 

Rada oli täpselt nii tore, et natuke enne lõppu mu jalad ei kuulanud sõna ehk siis sai piisavalt rassida. Ja lõpusirge oli kaetud maskeerimisvõrguga, ja sinna ma sealt alt läbi roomates oma juuksekrunniga ka korduvalt takerdusin. Ouch. Finishisse sain igatahes õigeaegselt - vahetult enne rämehullu padukat. Ja koht - kuskil seal esikümnes. Tehtaks vaid sellised linnaturnimisi rohkem!

Aitäh!

ilmselgelt on evolutsioonil juhe kokku jooksnud

Aitäh! :)