bussireis a la AU

Siinse talve puhul on tore see, et endale päikesetõusu kinkimiseks piisab kellakuuesest äratusest. Enne seitset olin Perthi bussijaamas, et mitte maha magada poolekaheksast bussi.

7am / Perth

Bussijaamas saime semudeks väga mõnusa ja mitmekoelise seltskonnaga. Seal oli austraallasi, hästi palju varem mittekohtunud sakslasi, paar prantslast, üks inglane. Hiljem lisandusid veel šveitslane ja taanlane. Semuneda saime pikalt, sest buss veeres alles kell 12.30 ette. No worries. Väikse tähelepanekuna võib märkida, et mina muutusin rahutuks, kui buss oli 5 min hiljaks jäänud. Austraallased ja teised kauemolnud hakkasid otsivalt ringi vaatama tund hiljem. Selleks ajaks olin juba bussifirmasse helistanud - ahjaa, buss olevat veel pool h remondis. Kui ma kolm h hiljem neile helistasin ja itaallast tegin, siis sain teada, et asendusbuss on leitud ja teel, no worries. Eksole.

5h of no worries

Kõigel on põhjus, ma olen selles kindel. Ben Saksamaalt tutvustas mulle dumpster divingu tagamaid - tundub päris lahe asi olevat, arvestades, et - läinud vabatahtlikult skvotteriks, tühjendasid nad supermarketite prügikaste äravisatud vorstidest-sinkidest, andes enamuse kodututele. Ütles, et alles pärast seda kogemust hakkas toitu hindama. Samas muidugi peab meeles pidama, et selline ühiskonna ääremaadel (meie ees ja keskel laiuvatel ääremaadel) kondamine ja piiride tunnetamine on tore kogemus siis, kui on võimalus tagasi heaolu rüppe naasta. Seda teeme ju meiegi, kes me läheme vabatahtlikult odavaks tööjõuks ja ajutiseks üüriliseks - meid ei kannusta otsene majanduslik vajadus toita mahajäänud peret või püsida kuidagi elus. Me läheme vabalt, omal soovil ja hinge tungil. Ja meil on alati põues soojendav teadmine tugevast kodutagalst. Seega ei jää meile kogetust hinge arme - pigem kingime me endale inimesemaks (kas see on sõna?) arenemise ilusad hetked, mille juurde mõttes alati mõnus tagasi tulla.

kunagi oli siin ka ookean

Bussireis oli väga tore, aeg lendas kiiremini kui kilomeetrid ja kuna seltskonnas oli paar austraallast, siis oli mul võimalus uurida nende kui kohaliku eluolu ja fauna teadjainimeste käest, et kui teostatav on mu plaan panna pea känguru kukrusse. (mitu korda Sa seda lauset lugesid?:)) Kuna bussis oli ühtäkki vaikus, siis sain aru, et nad valmis edasi kuulama. Kuna pea oleks seal päris tihkelt, siis murraksin ma esimese känguru hüppe peale kaela. Seega on kaks varianti  - kas panna känguru seda ise soovima, et ma pea kukrusse paneks, või kasutada mõnd pisemat känguru - nagu mütsina või nii. Sel hetkel mõistsin, et vaikuse põhjustas mitte pinev kuulamine, vaid lihtne fakt, et osad inimesed hinges minestasid, teised lihtsalt hääletult nutsid. Tuli välja, et inimesed ei ole sellisele asjale kunagi mõelnud; mind kahtlustati hullumajast põgenemises ja salaja riiki hiilimises. Paari tunniga said nad sellest üle, seega - no worries.

mu vaprad reisikaaslased, siin te veel naeratate

 Akna taga päikseloojangus aga rullus endamisi muiates ookean. Tema juba teab, et buss võib kui tahes pikalt hilineda ja inimene elutee ise valida - lainet loksumast ja päikest loojumast see ei sega. Ja ka kõige turvalisemal teekonnal võib Sind tervitada hetk, mis kriibib armi sügavale hinge.

Ookean, seekord India / täht, ikka Päike

Koju jõudsin pool maakera ja 1000 km hiljem kell kaks öösel. Ja teate mis? See on niiiii arutult rõõmsaks-õnnelikuks-rahulikuks tegev hea tunne, et selle kirjeldamiseks ei olegi sõnu! Või noh - on, aga nad on viipekeelsed ja meenutavad bussiuksevaheltväljarabelemist ja kallistusi ja hüppeid ja keerutusi ja oeh :)

miu

Võib öelda, et ma olen sajaga, täiega õnnelik - AITÄH!!!

Fighting Jetlag

13 h und / võimlemist / uskumatult lahedaid vestlusi 

Kuidas me kodus kellakeeramise poolt põhjustatud ebamugavusi üle laseme? Ikka nii, et lähme peole ja tantsime hommikuni ja oleme terve järgmise päeva kudevas poolsurevas olekus ja õhtul saabub niiiii hea uni ja kui siis hommik tuleb, oleme tagasi sadulas. Püüdsin samamoodi jetlagi vastu võidelda – energiat kulutades ja kuidagi unega õhtuni võideldes, kuna teadisn, et lõunauinak lõppeks umbes kell 3 am ja siis oleks bussini oodata....palju.

Esiteks, Planet Inn on sigaodav hostel, kuhu eelinfota saabumine on paras väljakutse. Või noh, pigem on  seal püsimine väljakutseks :D 

Perthi tornid

Olin seal paar tundi ja siis läksin ujulat otsima, et natuke energiat kulutada ja kuulsale ujujamaale omal viisil tere öelda. Ujula leidsin tänu Abstraktsele Mehele, kellega umbes pool tundi läbi Perthi ujulani jalutasime ja selle aja jooksul jõudsime me päris palju rääkida. Rääkis enamasti tema – tegu oli inimesega, kellel oli palju erinevaid mõtteid, aga ainult üks nägemus, seega oli tema iga mõttearendus päris veider. „You know, I´ve been thinking a lot about Antichrist lately..“ ...ja jõudis välja selleni, et maailm on hukas. Samuti on Jeesuse ristilöömine tinginud selle, et me loomi tapame ja sööme – sest niimoodi tõuseb loom meis uuesti ellu. Ja et see on põrgutee, mille me oleme valinud - et elame korterite eraldatuses, kuigi tahaks hoopis koos palli mängida. Või et..whouuuu. Ma ikka konkreetselt kartsin, et lõpetan selle ülipikkade küünte ja igal sõrmel oleva ahelsuitsetajat iseloomustava pruuniplekilise mehe keldris mingi riituse keskse tegelasena.

Ian´i vaimu otsimas

Aga ei, sain ikka ujuda. Olin nii väsinud, et tukkusin ka ujumise ajal - kroolid ja siis adud mingil hetkel, et ei mäleta, kuidas basseini keskele oled sattunud. Aga ikkagist - väliujula talvises Perthis´n´shieet. Saunas arutasid mehed omavahel, et tänavune talv on suht mahe olnud oma 15-20 soojakraadiga ja et just oli aasta pikim öö jne. Tahtmatult hakkasin naerma ja  Estonia - you used to be part of Russia, right? Seda küsitakse tihti. No, we were a part of the Soviet Union. Now we´re in another Union. Same shit, different currency  ja siis kuulsin ma ülemaailmameremeestelt, kuidas meil seal euroopas ikka lood on selle kreeka-hispaania -ja-euroga. Kaugelt vaadates - sitasti. Muideks, sauna tohib minna alates 16 eluaastast. 

poolärkvel

Poes sain ma uuesti aru, et olen tukkuma jäämas - telefon kõrva ääres, mannekeeni jalal istudes. Pidin veel vaid kuidagi kodumülkahostelini jõudma, Malaisiast ostetud suitsud maha müüma ja siis - voodi. Kukkusin kell 8 voodisse ja järgmisel hommikul kell 6 olin täiesti värske ja sajaga valmis viimast etappi ette võtma.

F Y I t A, jetlag!

Aitäh!

ringist ja kõhust

Ma ootasin seda hetke - ette kurba ja pettumusetunnet tekitavat - kaua. Ootasin, et mingi pisike hääl, mida ka kõhutundeks võib nimetada, ütleks mulle -" Nüüd on õige aeg. Nüüd!" Sest kõige paremad asjad sünnivad iseenesest, ilma sunnita - siis, kui on nende aeg. Kõige viimase töönädala kõige esimeses tunnis tundisn, et see hääl rääkiski. Oli aeg. Vestlus jooksiki nii, et päkapikud rääkisid enda suvistest plaanidest ja siis mainisin ka mina, et lähen pikale reisile. Kuidagi iseenesest taipasid nad, et see reis saab olema nii pikk, et sügisel ma neid enam ei näe.

Miks? Me saame uue õpetaja? Aga uus õps kuri on? Aga äkki tuled Sa ikkagi tagasi?
Paar last hakkas nutma ja laps minus nuttis nendega koos. Püüdsin selgitada - selle juurde jõudsime terve nädala jooksul mitmel korral tagasi, enne, kui nad leppisid. Täiskasvanu poolt ette pandud paratamatusega.

Iga aasta esimeses loodusõpetuses joonistan ma ühe kujundi tahvlile ja ütlen, küsin - "Mis see on?". Küsin niikaua, kuni te taipate või kuniks kellelegi meenub - see on loodus. Elu. Eluring - kus kõigel on algus ja lõpp, kus kõik on omavahel seotud ja kõigel on põhjus.

Minu ring siin koolis, klassis - teiega koos kasvamises, õppimises, olemises - on täis saanud. Ja on täpselt nii palju täis saanud, et mul on hea olla - ja ma tunnen, et võin, olles täiesti vaba, edasi minna.

Osad said aru ja osad arvasid, et see on ebaõiglane, et ma neile ette teatasin. Et oleksin võinud lihtsalt ütlemata jätta. Trots on vahest parim palsam.

Ma olen olnud siin seitse aastat - ja mu sees on täpselt selline tunne, nagu oleksin ma kuskil restoranis lõpetanud maailma parima seitsmekäigulise õhtusöögi. Kõik - alates salatist ja supist kuni viimase maasikani välja - on olnud suurepärane. Nii suurepärane, et ma olen tänulik kõigile - kokale, kelnerile, talupojale, kes salati kasvatas. Kõigile. Ja mu kõht on täis. Nii mõnusalt täis, et enam ei mahu midagi kõhtu - isegi magus mitte. Mul ei ole söögi vastu midagi, aga praegu tunnen, et on aeg lauast tõusta, minna ja teha midagi muud.
Ja ma tahan koju. Ja kodu on seal, kus süda.

See tunne, et ütle midagi põhjapanevat, sõnasta mõtteks see, mida Sa seal nendega kõik see aeg tegid, tagus jätkuvalt kuklas. Kuni mingil hetkel neid vaadates adusin, et nääh, nad teavad küll, chilläx. Nad on minu päkapikud. Ainult üks asi oli, mida ma neile südamele panin. Ja selle kirjutan ma selle pildi alla, kus peal maailma kõige ägedamviimanekekatund, mille jooksul õppisin mina Drop In´i selgeks ja teised said ka küllaga adrelakse.

parim!

Hoidke alati meeles, mida tähendab laps olla.

Südamest - aitäh!

mutikünkavälu

20km2 parklat

Mul oli Standstedis umbes 7 ülearust tundi aega, mida parajaks lüüa. Väljavaade loksuda 1,5h bussiga Londonisse, et teha 2h vaatamisväärsusbussituur, pärast mida 1,5 h tagasi loksuda tundus enne eesootavat 13h lennureisi kõike muud, kui isuäratav. Aga aega oli palju ning niisama passides oodata...näääh, selle tulemus oleks ju 13 h üleväsinud ja unetut piinlemist.

in the stn´s belly

Kotihoid maksab lennujaamas 9£. Ainus, mida lähedalasuvate külakeste kohta räägiti, olid bussi-rongi ajad ja piletihinnad. Ma tahtsin aga kuidagi vahetumalt ja raha paremini ringlusse lastes aega parajaks teha.

piloodijooksurada

Võtsin koti selga ja läksin omapäi uitama. Kohe lennujaama kõrval on Radissoni hotell, lootsin sealt rohkem infot leida. Ja saingi teada, et Standstedi lennujaama ümbritseb 20 km2 autoparklat ja et see on praktiliselt ainus elukeskkond. Kuna ma ei tahtnud selle peale ära minna ja selgitasin, et tahan energiat kulutada kohalikku elu mekkides, siis avaldati mulle, et "If you want smth adventurous, then you should take the jogging trail that pilots use". Concierge Albert oli väga abivalmis, tal oli suisa google maps taskusse prinditud. Inglise huumori ehe pärl, jooksuraja teises otsas on pubi - Mole Hill Greeni pubi The Three Horseshoes. Sain sellest alles poolel teel aru. Kuna ma olen Topograafiline Ritardo, siis läksin ma valele poole ja  tegin suht suure ringi, aga see oligi lahe!

möh?

 Energiat kulus rohkem, nägin Montessori lasteaeda ja koertekooli ja Austraalia puhkusereisi plakatit ja sain tulevate (valelt poolt tulid) autode eest võssa astuda. Kohale ma igatahes jõudsin ja pubis olin ka  - päris pikalt, mõnuga - ja väike külapood, kus pisikesi banaane müüdi - seal käisin ka.



näete kahhelkivi? ma ka mitte!

 Siis läksin tagasi hotelli, sest hotellis on pagasiruum ja Albert arvas, et ma võiksin oma koti seiklemise ajaks sinna jätta. Niisama :))



kosutuskoht

See on ikka sajaga lahe, kui avalad ja lahked inimesed on! Big like!! Sedasama väitis hommikul lennujaama bussis kojusuunduv marokolane. Eestlaste kohta. Hmm :)
Igatahes, aitäh!

metalli otsides

Tallinna Lennujaama töötajad tunduvad olevat kõikse usinamad läbikatsujad. Mujal saadakse kuidagi lihtsamalt aru ja iga kiudu - niidiotsa üle ei nuusutata ning süütenöörimises ei kahtlustata. Varsti loodetavasti jõutakse ikka arusaamisele, et inimest kui suurimat turvariski pole mõtet üldse lennukisse lasta. Seniks aga piiksugu detektorid ja valgustatagu röntgeniga kotte ja muidugi võin ma iga kord salli kaelast võtta, et järsku on seal mingi killerboa.
Sest Portugali Õhul on sellest kõigest sügavalt suuuuu-va! Hahaaaaa. Nuga kätte ja piloodile tervisi! :D

turvalist lendu!

lizzie had a little boa

Portugaaaaaaal!!!!
Esiteks, maailma esimene skeitpark asub Sintra linnas. Ancient, man!

how khuul is that, huh?! aaaaaa!!!

See riik on imeline – või noh, vähemalt need hetked, inimesed ja keskkond, millesse ma sattusin. Imelised! Ja väga, väga erimaised ka :D

Lizzindia

Ilm oli mõnus, soe. Spf 30 tagas ilusasti ka selle, et isegi paar tundi rannas suht intensiivse päikese käes ei grillinud minusugust albiinopõrsast tulipunasesks. Kui tuul oli, siis alati pigem õige koha peal. Ja selline malbe.
Ookean oli...OOKEAN!
Mõned tähelepanekud tekkisid veel.
Inimesed hoolivad. Ja on õnnelikud. Kui kohtuvad, siis teevad musi – mõlemale põsele. Ja naeratavad. Suhtlevad väga vahetult, ent pole kuidagi pealetükkivad – lõunamaine soojus segatud euroopaliku distantsiga, pöörfi kombo. Kui ühel päeval näed põgusalt, siis järgmisel ajad juba pikalt juttu.

Töö käigus tutvusin ka Moinho da Juventude kogukonnaga.

Sealsed inimesed võtsid 1980 alguses end kokku ja otsustasid, et tahavad sel mudasel künkal teistmoodi kükitada. Ja hakkasid koos laulma, tantsima, ehitama. Ehitasid ja lõid võrgustikke. Nüüd on nende kogukond kaks korda suurem, kui alguses, ja olles lissaboni üks neighbourhoodidest on neil iseseisva  linna tunnusmärkidest puudu vaid kolm asja - pank, apteek ja McDonalds.

lasteaia pesunurk

Peavad ise lasteaeda, mille konteineritest ehitasid, ja kool on ka ja turistidele teevad ise ekskursioone - näitamaks, et nad pole enam ammu geto. Uskumatu. koos nad selle asja püsti panid (osa, paraku võetakse nüüd maha - see osa illegaalsetest ehitistest, mis on ohtlik), ja eriti vägev, et nad koos seda ka püsti hoiavad. kogukonna hinged olid igatahes hingega asja juures! Seda koostegemise ja -olemise hingust oli tunda nende silmist, sõnadest, kogu olekust - mitte ainult ilusad sõnad, vaid eluviis. whou.


 Trammid – sõidavad üles mäkke! Lissabonis, Sintras, tundub, et igal pool, kus vähegi võimalik, on pandud rööpad maha ja väike armas tramm neile vurama. Ülesmäkke! Oma siledate ratastega!

Ja mina oma ülimas naiivsuses olen alati mõelnud, et Pärnu mntl koguvad nr 3 ja 4 hoogu ja siis kihutavad inertsi jõul viaduktist üles. No ma muidugi sain alles eelmisel nädalal aru, et kätekuiavtitel ei ole märjakäesensorit ja et nad hakkavad ka siis tööle, kui kuiv kämmal nende alla pista, seega ärgem liialt lootke, eksole :D

Add caption

Tramm-buss-metroo 24-h pilet 4 euri, letsgo! Saab Lissaboni ribadeks tiirutada. Linn ise suht loogiline, seega pole midagi paremat, kui esimesel päeval end ära eksitada, süsteemist maik suhu saada ja siis kasutada transporti, et vallutada erinevaid künkaid – tasandikke.

Turistidele soovitatakse trammi 28. Meie läksime 28e peale ja selle marsruut oi veidi tesitsugune, aga elu näeb, ooojaaa.

Söök on hea. Eriti uhked ollakse sardiinide üle ja neid praetakse lahtisel tulel tänavatel. JA see, mis meie jaoks on tänav, on neile seal ilusal maal restorani/kohviku pind. Seega leiab igal sammul nurgatagustesse kõrvaltänavatesse peidetud kohvikuid, restorane. Sardiinipraadimise spetsiifiline imalrasvane lõhn jääb ninna ja teeb riietesse pesa. Seda on tunda igal sammul ja see arvatavasti selgitab ka, miks igal samul kohtab aknast välja riputatud pesu.

Keel ei ole probleemiks ja ei valmista kellelegi peavalu. Ausalt! Lihtsalt lisage oma keelepanka mõni romaanikeeltest ja siis peaksite vähemalt veidi aduma, mida tarka pajatavad bussigraafikud, teated seinal, menüüd restoranides. Kelner laseb Sul 5 minutit menüüga tutvuda ja siis tuleb ja selgitab Sulle, mis on mis. Ja kui lähed itaalia restorani – pole keel neile mureallikaks, heeeeeeei, it´s a pizzaplace, ok? Menüüd itaalia keeles. Lissabonis. Ma arvan, et kena ja solidaarne oleks sinna püstitada eesti restoran, eestikeelse menüüga. Ning küll hakkama saadakse – kül nälg suhtleb Sinu eest. (Ma arvan, et see ongi mingi salaplaan saada inimesi rohkem suhtlema).

Arhitektuuris kasutatakse hästi palju kahhelkivi. Aga ei piirduta vannitoaga, vaid need leiavad laialdast kasutust maja välisfassaadil. See on selgitatav teise maailmasõjaaegse olukorraga, kui geograafilisest asukohast mõjutatuna õitses lisaks sõjatööstusele ka igikestev maurikultuuri alustala, kahhelplaaditööstus. Majad hävinesid, plaadid jäid. Ja eks niimoodi nad sinna välisfassaadile sattusidki.

Fälisfassaadidel näeb ka meeletult palju graffitit. Ses suhtes, et....iga 50. on talutav, lihtsalt soperdisi ja tähtsaid teateid on soditud ikka palju. Ja igale poole.

Ning lisaks on näha üha rohkem stencilit, mis iseenesest on tervitatav ju. Stencilipilte minge tehke ise, minu omad ei õnnestunud eriti :)

Pidu saab ka - nii, nagu kohvikud, on ka paljud baarid tänaval.  Kohalik sült ühel nurgal ja portugalikeelne teknosalsa teisel letsgo. Massid olid suured ja lõpus sai ka naistekätši näha ja oioioi.



paarti haarti

  Lissaboni blues fado täpselt see, millisena teda reklaamitakse - õrn, melanhoolne, kurb. Ilus, ühesõnaga. Täpselt nagu Lissabon, Portugal, Inimesed ja Elu.

fado at its finest 

Aitäh!!

iKeanu

 e. minu teine surfitund.

Ma olen enam kui kindel, et okeanaariumi kalad ja maailma kõige normaalsem kaslane Jardim Zoologicos   saavad aru, et ma pean Portugali tagasi tulema. Ja et eks me siis ka kohtume. Ja et nad ei pea seda üle laskmiseks, et ma järgmisel hommikul nendega tõttvaatamise asemel rongis istusin ja kohalikku raadiot kuulates Praia Grande pool sõitsin.

a reason to become a catperson

Eufooria on see meeleseisund, mida ma rannale lähenedes tundsin. Eufooria!!!! Siis oli ka veel eufooria, kui  kalipsos nüüdseks rahunenud ookeani rannal jooksin, soojenduseks võimlesin ja laual esimesi teadmisi omandasin.



someotherKeanu

 Aga vees oli juba...helllllllljeeeeeeeeee kui hea!!!!!!! Eufooria on väike peetusega beebi selle tunde kõrval!!!! JAAAAAAA!!!
Jah.
Lauale sain püsti ja esimesed lained ka sõidetud.
Ego paikapanev vestlus minu ja Sergio vahel:
Wow... I think we´ll try smth harder.
Really?
Yes, I can see that you´re ....how do say it..
Natural? (ego kohe plahvatamas)
NO...I mean, you´re not afraid.
Oh..

Hahaaaa, in your face, Ego! Paigas :D Oi kuidas ma armastan ausaid inimesi! Lisaks surfamisele sain teada, et jagasin lainet koos Isaac Alfaiatega. Ja sain teada, kes on Isaac Alfaiate. Jeeeei. Vist. Not? Või noh, Sergiol oli selle üle hea meel.

hea. ja rahulik.

Veest välja tulin ma täiesti rahulikuna. Hinges on teadmine, et ma pean veel väga palju õppima. Ja selle nimel lähen ma veel väga palju vette. Vägaväga palju. Hea ja rahulik, ja ilma eufooriata - selline on see tunne, kui oled leidnud midagi, mis täitsa oma. See tunne sarnaneb väga sellele tundele, kui olen just lennukist välja hüpanud - hing on jälle koju jõudnud.

Hea on olla. Täiega!

Aitäh!!!