TT

Vahel juhtub nii, et inimesed lepivad milleski kokku. Hakkavad vastavalt toimetama. Ja mingil hetkel muutub see toimetamine neile nii omaseks, et nad arvavad, et nii ongi tavaline olemine. Või siis teavad küll, et tegutsetakse mingi salaplaani järgi, mis teenib suuremat eesmärki, aga tehakse hästi loomulikku nägu - muhelevad sisimas, va kurivaimud. 

1-2-3, kummas suunas on

Kunagi - arvatavasti pärast mitmeid sõdu või siis, kui esimesed kanad autorataste vahelt pannile rändasid - said siinsed ilusad inimesed kokku ja hakkasid tegema ellujäämisplaani. Või oli neil elu nii igav ja hea, et hall argipäev vajas veidi vürtsi, kes teab  - tulemuseks on igatahes põnevusmäng TT - tagajalgadel taju. Mängus osalevad kõik, kes asuvad regioonis Aasia, minu jaoks lähemalt - Viet Nam. Mängu eesmärk - pakkuda põnevust ja treenida tähelepanuvõimet.  Plusside kohapealt võiks nimetada pidevalt kõrget adrenaliinitaset, oskust kärmelt tegutseda ootamatutes situatsioonides, pädevust täielikult tajuda ümbritsevat ning vetikalehena elulaineil hõljumist - olla kõigiga üks. Miinuseid on ka -  Sul on ainult üks elu ja keegi Sind tagasi mängu ei püüa ehk siis kõrge riskikoefitsent (mis lisab põnevust juurde). Lisaks leidub ka pisemaid surakaid, mis mõjuvad pigem arendavate vopsudena, seega arendavad miinused.

Nicole mänguhoos

Mängus osalevad, nagu öeldud, kõik. Mängisime meiegi. Kulgesime tunde motikaga mööda erinevaid teid.  Tee oli täis kaasmängijaid - kes rattaga, kes mopeediga, kes käru ette rakendatud muruniidukiga,  mõni buss/veoauto/dziip sekka. Liiklus toimub igas suunas, seega tuleb tähelepanelik olla - kui jääd liialt tahavaate peeglist vaatama, et kas seljataga nõuab tee vabastamist buss või veok, võib üllatus tulla otse eest  - keegi Sinuga jagab sama sõidurida, aga vastassuunas. Lisaks on teel inimesed - ikka eesmärgiga hoida kalli ligimese mõtted ja silmad teel. Osad mängijad seisavad tee ääres ja räägivad telefoniga. Aga on ka võimalik keset teed mõtteid mõlgutada ja suitsu pahvida - ja nautida Elu, mis mööda voogab. Kurvid - eriti pimedad - on tuginedes eelpoolmainitud salajasele kokkuleppele - muudetud boonuskohtadeks. Seal saavad külaelanikud kokku ja peavad aru, ehk rehkendavad mänguskoori. Kurvides pargitakse ka motikad teele, et neile nt riisikotte laduda. Lisaks saab kurvis möödasõidu sooritaja lisapunkte, tehes sellest ahvatleva koha kõigile, kes roolis. 

Turvapadja puhul võib korraks kõrvale vaatamist lubada

Et inimene harjub kõigega ja arvatavasti läbivad kohalikud kurve poolavatud laugude laksudes karaoket lauldes, on aegade jooksul lisatud veel tajuutsitavaid elemente. Nendeks on näiteks lehmad. Ja kitsed. Või pardid. Lapsed, kes aiast teele spurdivad. Koerad, kes keset teed end kerra tõmbavad. Maod. Teeääred, millel kuivab maniokk/riis/suhkruroog. Ja seda kuivamispiiri tähistavad teele asetatud kivikamakad. Heinakuhi. Või siis põhk, mis pärast teele laotamist põlema pannakse. 

jänkuuuuuu

Eestlased on igaveses isekuses arvavad, et karjusetöö tähendab karja loomi ja üht inimest. Tegelikkuses saab ka kolmekesi teel istuda ja üheskoos nautida seda võrratut pilti, kuidas vesipühvel teeäärset rohtu nosib! Õppigem sellest, suguvennad-õed! Muideks, ka siin armastatakse. Kui kuskil on pulm - ja siin on pulmasid nii tihti ja palju, et igas endast lugupidavas külas on pruutkleidisalong - püstitatakse seks otstarbeks suur telk ühes laudade ja teleka-mikrofoni-ja-kõige-muu-karaokeks-vajalikuga. Telk püstitakase teepeale - sest seal on ruumi ja et ikka taju piisavalt erk oleks. Ainult väga kehv mängija ei märka suurt värvilist pidutelki keset teed, seega on see üsna turvaline asukoht. Uinutava aspektina võib välja tuua olukorra, kus kõik tundub liigturvaline- need on lõksud! Põnev on sõita mööda tühja külavaheteed, kaaslaseks vaid vastasuunast lähenev väike traktor. Turvaline? NOT! Sest traktori kastist ulatub kiivrikõrgusel põiki üle tee kahemeetrine pambuseroigas! Põnev? Igatahes!

Mängur puhkab

Videvik on see aeg, kui süüdatakse need heinakuhjad, mis päevajooksul püstitatud - algab edasijõudnud TT-mängijate aeg ehk finaalidefinaal. Kiirelt mägedesse sukelduva päikse, üha tiheneva suitsu ja maad võtva pimeduse varjus võetakse vesipühvlid ja lehmad karjadesse ja hakatakse neid kodupoole ajama. Ikka nii, et viis-kümme looma mööda teed laiali ning üks taskulambiga varustatud mees nende taga. 

panused on kõrged ja ka kangeimad mehed võivad tikukombel murduda

Jõuad restorani, jood teed ja naeratad - olen elus, olen täna võitnud! WC - s mõistad liiga hilja, et ainult ühel pissuaaril kolmest on all ühendustoru. Vaatad oma märgi varbaid, neelatad ja adud - vaenlane ei maga! On veel arenguruumi.

Aitäh!

say riis!

Aga kas te seda mäletate, kuidas kunagi räägiti, et suure tee ääres kasvavalt puult ei tasu õuna/ploomi/kirssi noppida, kuna heitgaasid ja tolm on vilja kogu valmimise aja ümbritsenud? Või seda, et paljajalu asfaldil käimine on paha-paha, kuna see pinnas on kantserogeenne? Käes on aeg riisi kuivatada!

Kui aus olla, siis ootasin ma pikisilmi, et saaks linnakärast eemale - see Viet Nam, mida ma eelkõige kogeda tahan, on riisipõllune, mäeküllane, vesipühvline, pakkudes oma ilusa looduse keskel lõputuid vaateid, matkaradu, veeseikluseid. Palun väga! Ma olen rõõmust siiralt segane! Klipp ei sisalda vandesõnu:

Just täpselt - woooow!

Muideks, siin tegeldakse alepõllundusega! Riisipõhule pannakse tuli otsa ja tuhk puistatakse tagasi põllule. Kuna põldu on palju ja riisipõhku ka, siis see, mida esmalt uduks ja siis suduks pidasin, on tegelikult riisikõrretoss. Nähtavus on kogu ümbruskonnas alla kilomeetri, aga ooooo kui kaunis ja teistsugune!!!

Sajaga aitäh, et nii ilus oled!

Jeeeee :)

väga inglaslik sissekanne

Saigon oli lämbetaoline - palav, palav, palav ja iga tuuleiil oli kui kauaoodatud paitus põsele. Õhtuti kerisid end üles suured äiksepilved - taevas muutus tumedaks ning nooli sähvis igas suunas. 

Pooltuhat kilomeetrit mööda kitsast riigiriba ülevalpool tervitas meid kesk Viet Nam oma kevadsügisese ilmaga - kord paistis täiesti mõistlik päike ja teisel hetkel sadas vihma nii, nagu oleks pilved mitu kuud jalgu ristis hoidnud. Novembrit loetakse keskel suurte vihmade algusajaks - Forrest rääkis tõtt!

Hue ligiduses on paar väga erilist budistlikku templit. Mõlemad on sellised, et neile lähenedes tunned juba, kuidas rahu hinge poeb. Mõnus. Ja nendes templites olevate kellade kumin on kuidagi väga ॐ kõlaline - ommmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm. Ja vihma sadas terve päeva. Hea, et rattad laenutasime -muidu oleksime terve päeva toas aknalaual istudes õuesuunas kräunud.

Sealne rahu on tekitanud sellise mõtte, et tuleb leida üks avatud ustega pagood, kus saaks päevakese olla. Lihtsalt. See oleks hingele päris hea maiuspala - lihtsalt olla olemise lihtsuses.

Viimane pilt sobib siia esmapilgul kolmel põhjusel. Esiteks, pilt on tehtud samal päeval - korraks andis vihm järele. Teiseks, need lehmad söövad jumalast rahus selle küla rahulas. Kolmandaks, kindlasti on neil tuvidega ühiseid geene. 

Aitäh! 

humanitas longa, humana brevis

Mulle üldiselt sõda ei meeldi. Üldiselt, kuna tavaliselt toimub see erinevate huvigruppide mahitusel ja inimene on see, kes nende rusikate vahele jääb. See, et tehnika mühinal areneb ja majandus ellu jääb, ei ole lõppkokkuvõttes nii oluline, kui püütakse selgitada. Üldiselt, kuna vahest toimub sõda inimese sees ja siis ehk tuleb ta sellest rikkamana välja. 

Viet Nami teadsin ma salvi ja Vietnami sõja järgi. Tegelikult on nad aastatuhandete jooksul nii paljudega madistanud, et nemad nimetavad seda Ameerika sõjaks. Hue linn asub kohe demilitariseeritud tsooni juures. Nii nagu demokraatia tähendab (tänapäeval) nukuvalitsejat ja okupatsiooni, muutus seesama tsoon vastupidiselt oma nimele kõige jõhkrama sõjategevuse keskmeks (haridusminutid).

Kuigi ma eriline sõjafänn pole, käisin ma DMZ tuuril. Giidiks endine veteran Mr. (Sm?) Trung, kes sõdis Lõuna-Vietnami Armee koosseisus. World Police poolel ühesõnaga. 

Käisime erinevates kohtades - nagu "Mowgli" raamatust teame, pole inimene igavene ehk siis niipea, kui rahu maas ja kahejalgne maa sees, katab dzungel ta tegevuse. Nii ka siin - mõnes kohas oli näha mäge või kraatrit või õhkulastud tanki, millele rohelus oma vaiba oli laotanud. Ja mõnes teises kohas oli rajatud memoriaal ja toodud uued, puhtad tankid ja puha. Aga see polnud see. Kuidagi raske on suhestuda sõjategevusega, mis osteselt enda juurtel roomikutega ei trampinud. Jääb kuidagi külmaks faktisajuks, mitu kahurit kuhu suunda oli sihitud ja mitukümmend tuhat pommi kuskil maha loobiti. Või et see küngas oli raadioside punker vms.

See, mis minuni jõudis oli, oli näha, kuidas elasid inimesed selle keskel. Vinh Moc´i küla asus selles kohas, kuhu ründelt tagasipöörduvad lennukid enne maandumist alles jäänud pommid peotasid. Nii elasid inimesed kaks ja pool aastat tunnelites. Maa peal oli põrgu, aga maa all sündis selle aja sees 17 uut inimest. Tunnelid olid kitsad ja see paarikuupmeetrine lisakäik, mida pereruumina kasutati, oli ikka paras urg!  

Meie giid rääkis palju põnevat -  kuidas usakatele erinevat narkot Laosest toodi, mille tulemusel nad suht sõgedad ja (hirmu)tundetud sõjamasinad olid; kuidas nad nad 99sendiseid kaameraid neile 250$ eest müüsid; kuidas nad lõuna-ja põhjavietnamlastel vahet tegemiseks lennukitelt dzunglisse mingit kemikaali puistasid - kontrollpunktides valgustati inimesi roosa valgusega ja siis hakkas see kemikaal helendama. Teadupärast olid vastaste geriljad võsas, seega - hästi kui helendasid, ja tegu Su auraga polnud, siis said tööle. Laagrisse. 

Palju rääkis ta ka sellest, milline elu on olnud pärast sõda. Seda siia kirja ei pane, aga sellemaitselist asja ma ei sööks. Kurb on ja kahju on, kuna mõte läheb tahes-tahtmata sellele, et.. vaadake kodus aknast välja ja näete, et vahet pole, kas lipp on punane või sinine - tähevärv on ikka kollane. Kollane nagu vihm, millega meid  ülevaltpoolt kastetakse.

Kohe alguses pani veteran paika, miks Viet Nam sõja võitis ja USA jee tõmbas. Väga ilusasti ja loogiliselt. "Meil polnud piisavalt naftat".

Üldiselt meeldib mulle sõja juures fakt, et inimest on kergem tappa, kui inimlikkust - läheb natuke aega viimase lõhkuva/mürgitava pommi kukkumisest - ja kuskilt roomab välja inimene. Inimene, kes ei läinud ära, vaid jäi ja kes hoolimata kildudest hinges suudab armastades edasi elada. Tundub kuidagi inimlik ju?

Aitäh!

and pardon my french

uneomnibuss

gucci

gucci-gucci-ga-ga-ga

Siin riigis tundub bussireisikunn olevat Sinh Tourist. Bussid sõidavad ilusasti, on puhtad ja mõnusad (teistel firmadel kehvem tase - mehed mudavannis naised saunas rääkisid). Mulle meeldib nendega ühest linnast teise põrutada. Esimene ots oli Ho Chi Minh -Nha Trang, teine sealt Hue´sse - ja tundub, et homme jälle teele. Kuna siinne maanteede seisukord on, nagu on  ja kiirusepiirang jääb 80 juurde, siis võtab ühest linnast teise minek mõnusalt aega. Kui mujal maailmas hoiatatakse, et järgmisel teelõigul on uitlehmad või põdrad vms, siis siin tundub kõik uitavat - koguaeg! Uitlehmad; uitaugud; uitlapsed; uitkoerad; uitrollerid; uitvesipühvlid; uitratturid, uitkanad jne. Reisimine mööda maanteed ongi pigem ümber uitajate uitamine. Öösiti on eriti hea reisida - ei pea hotelli eest maksma ja magada saab ka, kuna tegu on sleeping bus´iga. Misasi on sleeping bus? Kaugsõidu naribuss!

taga on semula

ülakorrus 

turvavöö on ka. õnneks.

Ilusaid unenägusid!

H2Ornitoloogid e. kaks tuukrit juures.

yes!!

Viet Nam ja Lõuna-Hiina meri. Sukeldumine. See on meie väikse tripi-tripi suur eesmärk. Niisiis:

Sukeldumise õppimine võtab paar päeva aega - teooria klassis ja praktika basseinis tuli teha Saigonis e Ho Chi Minh Citys. Sain teada palju põnevat! Kõige raskem tundub olevat veealuse hõljumise paika panemine - kes ikka, koralle lõhkudes müraki, põhja tahab jõuda. Ja kui mõnd kala pildistad või kaheksajalale silma vaatad, siis tahad ju ikka ühel kohal olla, mitte sisse hingates end meeter kõrgemalt leida. Lahedad asjad on näiteks maski veest tühjendamine - vee all! Ja kohapeal, pea alaspidi hõljumine!

sulps

Ja siis tuli täitsa amfiibinimese tunne peale, kui tegime katkise huuliku harjutust! Võtad endal selle värgi suust ja hoiad membraani all - nii et õhku välja puhiseb. Ja siis limpsad endale sellest mullimerest õhku! Vee all, saate aru? Nagu kala!! See oli nii vägev ja teistmoodi, et kallis armas jõuluvana, palun jõuludeks lõpuseid! Pliiis! 

kaks sõpra

Edasine oskuste lihvimine sai teoks juba päris soolavees. Esimesel päeval käisime 12 m sügavusel. Teisel päeval 18m sügavusel. Seal all on ikka valus Narnia! See hõljumise, millegi kohal olemise tunne.. lestad on vesitiivad! Väga super ja lahe ja mõnus! Ilmnes ka üks ebakõla. Nimelt õpetatakse meile, et vee all tuleb liikuda võimalikult säästlikult - vähesed lisaliigutused, rahulikud jalalöögid, hingamine olgu hästi stabiilne - kõik selle nimel, et õhku jätkuks pikemaks. Esiteks, mul on mingid lehmakopsud, seega hingan ma selle ballooni topeltkiirusega tühjaks - eriti, kui ei pööra tähelepanu rahulikule hingamisele. Teiseks, minu jaoks on veekeskkond ikka nagu märg õhk, mis on loodud lendamiseks, üle kivide ja korallrahnude tuhisemiseks ja kalade tagaasjamiseks. Sukeldujate ülim tegevus näib vähemalt esialgu olevate kalade vaatamine ja määramine -   nagu vesiornitoloogid, noh. Väga rahulik tegevus. Väga. Väga mitteminunärvikavalik. 

näete - igatsevad vette!

Nelja päevane kursus päädis sellega, et nüüd on maailmas kaks PADI Open Water Diver litsentsiga õnnelikku inimest juures. Aga me ei jää lestadele puhkama! Uus eesmärk lihvida oskuseid ja õppida juurde uusi asju - et saada Advanced tase kätte. Sest 30 m sügavusel on ka kalad, kellele terviseid vaja viia ning veealune orienteerumine ja muud spetsialiteedid tunduvad väga apetiitsed. 

OWD!OWD!

Teiseks, ma õpetan neile veel veealuse kalaralli põhimõtted selgeks! Ja kolmandaks, õpin veidi rahulikum olema ka - viimase sukeldumise kõige lahedam asi juhtus siis, kui olime 5m sügavusel ülestulekupausi tegemas. Hõljume koralli kohal, hingame ja ootame, et lämmastik veres alla läheks. Ja siis - järsku - hakkas kivi elama! Saate aru? Tegu oli skorpionkalaga, kes näeb välja..nagu korallipind. Ja järsku teeb silmad lahti ja tekib suu jne. Otse mu nina all!! Vhoaaaaaaaaaa! Tasub veidi ikka kalajälgija ka olla, pole miskit parata - põnev ja üllatusi täis on see maailm!!

pärast mullmullmullitamist

Aitäh!

suduloojang

Ohtralt rollereid ja palju muud inimtegevuseks vajalikku toodab igasugu sodi, mis õhuga seguneb ja lisaks meie kopsude sisemaastiku rikastamisele ka pilvepiiril toppama jääb. Päikseloojangu muudab igatahes ägedaks - sodivinene õhtutaevas on nagu maalitud!

saigon sunset

Tänud! Vist.