üks täitsa vajalik asi

Kommunikatsiooni hõlbustamiseks võtsime kaasa ühe väga vajaliku asja. Oligi vajalik!-sest kuidas teistmoodi teha kehakeelt mittemõistvale pärismaalasele selgeks elementaarsed karvkatte erinevused?

Märkasime meistrit

härra maandus toolil

Ja algas kunst!

Vastavalt kokkuleppele :)

Lihtne ja ilus. Aitäh!

aaaaaaaaaa!!!

Viimasel ajal ongi niimoodi, et ilu-ja ägeduselained on nii kõrged, et ainus mõistlik kirjapilt sellele on AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA! Mööda elamustetippe seigeldes tunnen üha enam, kuidas väga vajalik on pisikesi pause pidada, et "alla tulla". Oeh. Aga tegelikkus on nii, et vaevalt saime riisipõldude ja vesipühvlite vahelt alla, kui võtsime bussi ja sõitsime Halong Bayd uudistama. Lugesime, et seal on meeletult ilus vee-kivisaare kooslus - ehk mäletate üht James Bondi osa (A Man with a Golden Gun), kus pahal tegelasel oli kaugel Lõuna-Hiina meres oleval saarel mingi saatanlik päikselaser vms. Ja filmis on kaader, kus lennuk lendab nende saarte vahel. Imeilus! Toona seda vaadates mõtlesin, et faaaaaaaak, nii ilus ja sinna küll kunagi ei sattu, see ju nii kaugel!

Seal lahes asub Cat Ba saar ja see on päris hea koht, kust minna laevaga merele. Merel võtsime kajakid ja tegime pisikese tiiru saarte vahel - saari on kokku ligi 3000, seega ainult pooltel või nii tegime ringi ümber :)

Ja ühel saarel - kiviseinal, mis veest välja turritas - harrastasime pool päeva mägironimist. Whoaaaaaaaa, kui äge on kuskil kõrguses kiviprakku klammerdudes üle kere iga lihasega värisedes kalkuleerida, kuhu millist jäset järgmisena asetada!

Ronisime umbes nelja-viite erinevat rada ja tuleb tõdeda, et füüsiliselt on see hea pingutus. Vaimselt ka. Kui üleval vaade nauditud, on kaks võimalust - kas laskud köie ja hoidja abil või ronid alla. Ja allaronimine on palju suurem väljakutse - pooleldi tunde järgi jalga kuskile pidekohta asetada püüdes, puhates, üleni leemendades jõuad alla tipuvallutamisest palju võimsama võidutundega. Jeaaaaah!

Üks rada jäi vallutamata ja näitas, et paar kuud hõlbuelu ei ole kerele hea. See oli selline rada, mis kulges üle kaljust eenduva kivilahmaka - ja avastasin oma suureks kurvastuseks, et pole mul veel neid gekogeene, mis pea alaspidi ronida aitaksid! Aga kuskil mujal ma teen selle ära, kindel laks!

Ahjaa, ühe uue spordiala avastasime ka, aga sellest lähemalt siis, kui asja proovida saab (silmanurgast näen, et sellest tuleb ühte teise blogisse kirjutis).

Sajaga aitäh! aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!

Pu Luong

Inimestevaheline suhtlus on väga eriline. Asun ju suhtlussituatsiooni teatavate ootustega. Elu on näidanud, et vaatamata ootustele on igal hetkel mõni üllatusmoment varuks. Lähen kingapoodi ja valin välja mulle meeldivad jalanõud. Küsin mulle sobivat numbrit. Mis juhtub? Kohalik Al Bundy naeratab ja ulatab mulle sobiva numbri. Aga teistsuguse jalanõu - sest see sobib mulle paremini. Nähes mu meelehärmi, pakub ta mulle veel erinevaid nr. 46 jalatseid - need on paremad. Sama on tee küsimisega - kui teed mäe otsa ei teata, juhatatakse sinna mäele, kuhuviivat teed teatakse. Ühesõnaga, "Ei" -d pole olemas ja  vastust võlgu ei jääda - pigem pakutakse midagi muud. "Kas siin vees krokodille leidub?" - "Jah, vesi on üle pea". "Kas ooperil on kodulehekülg, kus mängukavaga tutvuda saab?" - "Jah, ümbruskonnas on mitmeid internetikohvikuid".

Kuulnud meie plaani külastada lähedal asuvat Phu Cuoc rahvusparki ning veeta seal öö kohalikus külas mõne mägirahva perega üheskoos, teatas hotelli administraator, et ta sõber, kes peatselt saabub, on seal pargis 30 aastat töötanud ja  teab kõiki radu, kive ja madu-usse nimepidi. 

Kohtumisele saabus umbes 30a noormees, kes teatas, et meie plaanitav sihtpunkt on madalate mägede, räämas külade ja palju muu ebasobivaga üks väga mõtetu turistilõks.  Aga tema tunneb läbinisti natuke kaugemat kohta - Pu Luongi loodusreservi. Leidsime selle koha ühelt oma mahuka reisijuhi kaardilt, ent ühtegi sõna lähemat teavet polnud kirjas. Oh well. Tsiteerides klassikuid - inimesi tuleb usaldada. Järgmisel päeval arutasin endamisi, et kas kõik inimesed genereerivad pärast kolme tundi maa-ja mägiteede-radade tsiklil  läbimist viise, kuidas tuhararakke igikohevana hoida vältimaks tunnet, nagu oleks kannidest  vinnutatud veiseliha saanud.

Teed Pu Luongi olid imelised - kurvilised, viisid läbi paljudest küladest ja venisid niidina üles mägedesse, alla riisipõldude vahele, kulgedes mööda muda, savi, asfaldiauke ja üks pikk lõik läbi orupõhja oli ka piki betoontammi.

Muongi mägilased on üks 55-st Viet Nami vähemusrahvusest - neid on kokku veidi üle miljoni :) Õnneks ei elanud nad kõik selles külas, kus me peatusime. Aga küla ise -  pisike ja nii mägede vahele eraldatud, et elekter jõudis sinna alles aasta tagasi - visuaalne ja emotsionaalne kaif!

 AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Meie giid Mr. Tuan teadis tegelikult ka igasuguseid salaradu ja -teid! Matkasime kaks päeva riisipõldude keskel ja kohal, nautisime vaateid ja dzunglihelisid,  ujusime koses, olime meeletult armsa pere kostil, sõime maailma kõige värskemat riisi ja uskumatult maitsvat siga. Muideks, oluline vesipühvlialane avastus! Kui "linnapühvlid" jalutavad rahulikult inimesi ja autode signaale ignoreerides mööda tänavaid, siis maal on tiba teine lugu. Maapühvel on oma küla kümne inimesega harjunud. Kitsal külarajal kesk põlde võõrast nägu kohates pööravad nad otsa ringi ja galopeerivad nad nagu hiigelkoerad kodupoole. See on nii naljakas, et tahakski paar päeva neid ehmatades mööda saata :)

See oli nii ilus kogemus, et tundsin - olen ilust küllastunud ja ei suudaks rohkem vastu võtta! Ja ohhkuihea see tunne on! :)

Vahest on nii, et küsid midagi ja saad vastu(seks)  hoopis muud, kui ootad. Ja vahest on nii, et saad  enamat, kui oodata oskad.

Aitäh!

naabrid on imelised

tassike teepuuleheteed?

Ninh Binh on üks kõige tavalisem väike linnake Viet Namis.  See, mis ümbruskonnas leidub, on aga täiesti hullumeelselt ilus. Ühe mäe sees on Bich Dong´i   tempel. Tegelikult on selle mäe sisse ja külgedele ja otsa kokku kolm templit rajatud. 

Stalaktiidist Onu Ho

2. tempel on mäe sees

1. mäe küljel

Rahukojad imetletud, saab kolmandast templist hoolimata postkaarte müüva tüdruku keelamisest edasi minna - üles mäkke. Läksimegi, ja päris tippu välja!

kukuuuu

jaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!

Tipus kohtasime toredaid noori. Seda, et nad põhjamaised on, oli juba kaugelt näha. Ja seda, et nad naabrid  on, oli ka kohe aru saada. :) Igatahes, mulle meeldib see, et turnid kuskil maailmanurgas suvalise kalju otsa, kuhu tegelikult rada ei vii, ja põrkad kokku kallite naabritega. Neil oli ka rõõmus meel:

Mingil hetkel kerkis kaljunuki tagant pisike pea ja teatas:  "Come down now!" ja korrutas terve tee alla "Be careful" :) Hull plika. Muidugi ostsime talt postkaarte. Aga ennem tingisime nii, ikka oli tingitud.

postikaarditüdruk

On ju imeline?
Aitäh!

Filter Maa

Käisime Ninh Binhi lähistel ratastega sõitmas. Üks tee viis meid Trang An´i, paatideni, millega saab läbi koobaste sõita - koopaid on kümneringis ja enamuse neist on aegade jooksul teinud Loodus isiklikult. Ilusilusilus! Nii nagu filtreerib maapind vee puhtaks, teeb ta ka enesetundega - olin piletimüüja müügieetikast suht muserdatud, kui esimesse koopasse sisenesime. Seal oli nii madal, et pidime paadi põhjas lamama. Kuidagi haaras koobas oma vaikolemise ja salapärasusega kogu tähelepanu endale, nii et mossitamiseks ei jäänud mingit jaksu. Koopast tuli välja juba särav poiss, kes avali silmade ja suuga uue koopa poole suundus. Maa filtreeris tuju heaks! Oujeee. 

aerutädid

koopasse!

veel üks koopasuu

suht arglik koobas

Seega,kõik mossitajad - marss koopasse!

Aitäh!

TT

Vahel juhtub nii, et inimesed lepivad milleski kokku. Hakkavad vastavalt toimetama. Ja mingil hetkel muutub see toimetamine neile nii omaseks, et nad arvavad, et nii ongi tavaline olemine. Või siis teavad küll, et tegutsetakse mingi salaplaani järgi, mis teenib suuremat eesmärki, aga tehakse hästi loomulikku nägu - muhelevad sisimas, va kurivaimud. 

1-2-3, kummas suunas on

Kunagi - arvatavasti pärast mitmeid sõdu või siis, kui esimesed kanad autorataste vahelt pannile rändasid - said siinsed ilusad inimesed kokku ja hakkasid tegema ellujäämisplaani. Või oli neil elu nii igav ja hea, et hall argipäev vajas veidi vürtsi, kes teab  - tulemuseks on igatahes põnevusmäng TT - tagajalgadel taju. Mängus osalevad kõik, kes asuvad regioonis Aasia, minu jaoks lähemalt - Viet Nam. Mängu eesmärk - pakkuda põnevust ja treenida tähelepanuvõimet.  Plusside kohapealt võiks nimetada pidevalt kõrget adrenaliinitaset, oskust kärmelt tegutseda ootamatutes situatsioonides, pädevust täielikult tajuda ümbritsevat ning vetikalehena elulaineil hõljumist - olla kõigiga üks. Miinuseid on ka -  Sul on ainult üks elu ja keegi Sind tagasi mängu ei püüa ehk siis kõrge riskikoefitsent (mis lisab põnevust juurde). Lisaks leidub ka pisemaid surakaid, mis mõjuvad pigem arendavate vopsudena, seega arendavad miinused.

Nicole mänguhoos

Mängus osalevad, nagu öeldud, kõik. Mängisime meiegi. Kulgesime tunde motikaga mööda erinevaid teid.  Tee oli täis kaasmängijaid - kes rattaga, kes mopeediga, kes käru ette rakendatud muruniidukiga,  mõni buss/veoauto/dziip sekka. Liiklus toimub igas suunas, seega tuleb tähelepanelik olla - kui jääd liialt tahavaate peeglist vaatama, et kas seljataga nõuab tee vabastamist buss või veok, võib üllatus tulla otse eest  - keegi Sinuga jagab sama sõidurida, aga vastassuunas. Lisaks on teel inimesed - ikka eesmärgiga hoida kalli ligimese mõtted ja silmad teel. Osad mängijad seisavad tee ääres ja räägivad telefoniga. Aga on ka võimalik keset teed mõtteid mõlgutada ja suitsu pahvida - ja nautida Elu, mis mööda voogab. Kurvid - eriti pimedad - on tuginedes eelpoolmainitud salajasele kokkuleppele - muudetud boonuskohtadeks. Seal saavad külaelanikud kokku ja peavad aru, ehk rehkendavad mänguskoori. Kurvides pargitakse ka motikad teele, et neile nt riisikotte laduda. Lisaks saab kurvis möödasõidu sooritaja lisapunkte, tehes sellest ahvatleva koha kõigile, kes roolis. 

Turvapadja puhul võib korraks kõrvale vaatamist lubada

Et inimene harjub kõigega ja arvatavasti läbivad kohalikud kurve poolavatud laugude laksudes karaoket lauldes, on aegade jooksul lisatud veel tajuutsitavaid elemente. Nendeks on näiteks lehmad. Ja kitsed. Või pardid. Lapsed, kes aiast teele spurdivad. Koerad, kes keset teed end kerra tõmbavad. Maod. Teeääred, millel kuivab maniokk/riis/suhkruroog. Ja seda kuivamispiiri tähistavad teele asetatud kivikamakad. Heinakuhi. Või siis põhk, mis pärast teele laotamist põlema pannakse. 

jänkuuuuuu

Eestlased on igaveses isekuses arvavad, et karjusetöö tähendab karja loomi ja üht inimest. Tegelikkuses saab ka kolmekesi teel istuda ja üheskoos nautida seda võrratut pilti, kuidas vesipühvel teeäärset rohtu nosib! Õppigem sellest, suguvennad-õed! Muideks, ka siin armastatakse. Kui kuskil on pulm - ja siin on pulmasid nii tihti ja palju, et igas endast lugupidavas külas on pruutkleidisalong - püstitatakse seks otstarbeks suur telk ühes laudade ja teleka-mikrofoni-ja-kõige-muu-karaokeks-vajalikuga. Telk püstitakase teepeale - sest seal on ruumi ja et ikka taju piisavalt erk oleks. Ainult väga kehv mängija ei märka suurt värvilist pidutelki keset teed, seega on see üsna turvaline asukoht. Uinutava aspektina võib välja tuua olukorra, kus kõik tundub liigturvaline- need on lõksud! Põnev on sõita mööda tühja külavaheteed, kaaslaseks vaid vastasuunast lähenev väike traktor. Turvaline? NOT! Sest traktori kastist ulatub kiivrikõrgusel põiki üle tee kahemeetrine pambuseroigas! Põnev? Igatahes!

Mängur puhkab

Videvik on see aeg, kui süüdatakse need heinakuhjad, mis päevajooksul püstitatud - algab edasijõudnud TT-mängijate aeg ehk finaalidefinaal. Kiirelt mägedesse sukelduva päikse, üha tiheneva suitsu ja maad võtva pimeduse varjus võetakse vesipühvlid ja lehmad karjadesse ja hakatakse neid kodupoole ajama. Ikka nii, et viis-kümme looma mööda teed laiali ning üks taskulambiga varustatud mees nende taga. 

panused on kõrged ja ka kangeimad mehed võivad tikukombel murduda

Jõuad restorani, jood teed ja naeratad - olen elus, olen täna võitnud! WC - s mõistad liiga hilja, et ainult ühel pissuaaril kolmest on all ühendustoru. Vaatad oma märgi varbaid, neelatad ja adud - vaenlane ei maga! On veel arenguruumi.

Aitäh!

say riis!

Aga kas te seda mäletate, kuidas kunagi räägiti, et suure tee ääres kasvavalt puult ei tasu õuna/ploomi/kirssi noppida, kuna heitgaasid ja tolm on vilja kogu valmimise aja ümbritsenud? Või seda, et paljajalu asfaldil käimine on paha-paha, kuna see pinnas on kantserogeenne? Käes on aeg riisi kuivatada!

Kui aus olla, siis ootasin ma pikisilmi, et saaks linnakärast eemale - see Viet Nam, mida ma eelkõige kogeda tahan, on riisipõllune, mäeküllane, vesipühvline, pakkudes oma ilusa looduse keskel lõputuid vaateid, matkaradu, veeseikluseid. Palun väga! Ma olen rõõmust siiralt segane! Klipp ei sisalda vandesõnu:

Just täpselt - woooow!

Muideks, siin tegeldakse alepõllundusega! Riisipõhule pannakse tuli otsa ja tuhk puistatakse tagasi põllule. Kuna põldu on palju ja riisipõhku ka, siis see, mida esmalt uduks ja siis suduks pidasin, on tegelikult riisikõrretoss. Nähtavus on kogu ümbruskonnas alla kilomeetri, aga ooooo kui kaunis ja teistsugune!!!

Sajaga aitäh, et nii ilus oled!

Jeeeee :)