Umbes paar aastat tagasi sain ma aru, et mu elust puuduvad klassikaline ja jazzmuusika täielikult - ei olnud ma kursis ühegi autori, esitaja, pala, seose ega muuga. Lihtsalt polnud kunagi huvi olnud. Mingil hetkel jõudis pärale adumine, et kui minu ümber on niipalju tarku ja toredaid inimesi, kes neist muusikahoovustest oskavad lugu pidada, siis 1) peab neis helides miskit erilist, intelligentset peituma ja 2) pean rohkem pingutama, et asja olemust mõista. Nii lihtne see ongi. Laenasin õelt kilekotiga klassikalise muusika plaate, rippisin nad arvutisse ja tõmbasin Miles Davise ja Ella Fitzgeraldi albumid ka. Võtsin endal käest kinni, viisin end kõlari juurde ja hakkasin kuulama. Ja kuulasin niikaua, kuni hakkasin vaikselt aduma ja nautima.
Umbes pool aastat tagasi kirjutas mulle sõber, et tal tuli mõte ja et ta organiseerib Tallinna vanalinnas tasuta rahvusvahelise vabaõhujazzfestivali. Ja päris, et kas ma tahan korraldamises kaasa lüüa ja seda konfereerida. Ikka! Minu arust on see suisa segaseksajavalt äge, kui inimesed südamest ilusaid asju teevad - nii see me ilus eluke ju rõõmumekki juurde saabki! Varsti olimegi võnkumas festivaliootuses - üha sagenevad koosolekud (kust toolid rendime/ kas avaliku ürituse load on olemas / mitu turvat / kas flaierid prinditi / miskeelne kiri meenešokolaadile tuleb/ kuhu plakatid lähevad / kas vett saaks, palun / kas kõikidele on viimane info edastatud / mida kodulehel vaja muuta / millised särgid / kas tõesti tahavad nad tiibklaverit / jnejnejnejne), mida pidasime eesti-leedu-vene-inglise keeles, kuna paljud korraldajatest on leedukad ja osad abilised lätlased ja mõned isegi eestlased. Tegime pressikonverentsi, kirjutasime kirju, vastasime kõnedele ja käisime mööda erinevaid raadiojaamasid intervuusid andmas. Enamus meist noored andekad muusikud (kas te teate, et magistrikraad võib olla ka kontsertklaveril musitseerijal ehk klimbermeistril?), mina lihtsa eesti keele valdajana pundis ainukesena kandmas muusikavalla tänuliku lõpptarbija tiitlit.
Ja siis hakkaski pihta - kolm päeva täis ilusat, mõnusakõlalist kingitust! Tegelikult ka, seda hingust, mis platsil valitses ja millise naudinguga inimesed kontserte nautisid - seda oli kogu kehaga tunda. Mõnus ja soe! Ning inimesi - neid oli palju! :) Ja laval - oli väga mitmenäolist jazzi. Hästi funkyt, kohati kurba, mõneti vaikset, vaheti lärmakat, aga alati ilusat. Sellist kõrki ja akadeemilist, mis võibolla et elitaarselt mõjuks ja platsile ainult teadlikumad kõrvad alles jätaks, tuli kõige vähem. Ma olen arvamusel, et igas muusikžanris peitub mõni selline hetk, mis kuulajat kõnetab, talle käe ulatab ning mõnusale jalutuskäigule viib. Või siis vastava ukse meis avab. Neid hetki juhtus kolme päeva jooksul küllaga - aaajeee! Mõni oli lihtsalt tore, mõnda väga mõnus kuulata ning oli ka neid, kes musitseerisid suu lahti ja pulsi lakke. Küll oli hea seal kõlari juures - kuidagi tuttavlikult hea! :)
Sajaga aitäh!
