meeste maailm

 Tööalaselt olen ma enamasti viibinud suht feminiinses seltskonnas, ent ehitusele tööle asudes muutus see 180 kraadi - avasin enda jaoks ukse täiesti uude maailma. Meeste maailma. Ossaraks, peaks ma ütlema -nii suurt uue maailma avastamist pole tükil ajal kogenud! Tuleb välja, et meeste näol on tegu raskekujulist sõltuvust põdevate inimtaoliste lihakogumitega, kes selles raskes katsumuses teineteisele igati toeks on. Ja vaevatud liigikaaslast toetatakse esimesest silmapilgust, kogu hingest!

Natuke oli sellise loodussarja kaameramehe tunne, kes järsku adub, et filmib midagi enneolematut - nagu oleks peale sattunud lõvidele, kes sebradega kuuvalges balletti tantsivad!

Hey!

Hey!

Jason.

Ma olen Jimmy.

Jimmy, kas Sa oled näinud seda, kus tüüp pea v#ttu lükkab?

Ma mõtlesin, et see on photoshopitud?

Ei ole, see on video! Näe, vaata!

Ja võtab taskust telefoni... ja vaatavad.. koos.. kaks suurt meest, kes äsja kohtusid, heli põhjas. Kui meil esimene paus tuleb, söön õuna ja vaatan, kuidas Jimmy ja Jason uusi videosid vaatavad ja silmade särades erinevatest pornonäitlejatest räägivad. Tundub, nagu kirjeldaksid nad oma imetlusest nõretavate kiidulauludega mõnda poppiidolit või sporditähte. Nii mõnelgi teisel on juurde lisada, et kas seda episoodi oled näinud ja oi, aga seda! Ja videod aina vuravad. Sain aru, miks telefonide hinnad sõltuvad suuresti sellest, kui palju andmeid nad endas kanda suudavad. Selle kaudu teenib porritööstus oma põhipapi. Kuni lõunani teeme tööd, milleks on lammutamine, ja noh, kõigile mööduvatele naistele hinnete panemine. Panovennad, noh. Võimalusel öeldakse kõigile ka viisakalt "Tere!" ja oh seda võidurõõmu, kui mõni neiu vastu naeratab - nagu oleks meesjumala ees sealasmas kõnniteel hargitama hakanud! Tuli lõunapaus, ja tuli Jasoni naine - tõi talle mäkist eine. Istusid siis ehituse kõrval autos, sõid ja amelesid. Naine läks, Jason tuli tagasi ja  hakkas kõigile viimast porrihitti näitama. 

Jimmy on Hollandist ja enne reisile tulekut töötas ta pornofilminäitlejana. Ilmselgelt on ta kõige haigem frukt huvitavam tegelane, kellega kokku olen puutunud. Osalenud on ta 70 filmis ja töökohustusi täites keppinud 50 naisega. 

Üks stseen oli selline, et keppisin üht eite, ja kümme neegrit seisid meie ümber ringis ja panid pihku. Kurat, ma tahan selle kaadri välja printida ja peale kirjutada, et "Jah, valged mehed ei suuda hüpata. Aga nad kargavad paremini!"

Kui ma küsisin, et kas see oli ta karjääri säravaim hetk, sain vastuseks, et ei. Parim oli siis, kui ta kuskil 200m mobiilimasti otsas niimoodi tagantpoolt rautanud oli, et hoidis šokis tüdruku pead üle ääre. Puhas kunst :) Sain ka teada, et paljudel tõelistel meestel on vähemalt kümme lemmiksaiti, millel silma peal hoitakse. Tihti koos semudega, või siis lihtsalt tüüpidega, kellega äsja oled kohtunud. Ma arvan, et see on natuke nagu kirikuskäimine - osad käivad kambakesi ja laulavad täiest kõrist, teistele on see selline isiklikum toiming, et lähed õhtuhämaruses google.com ja trükid higiste näppudega inglise keeles tiss ja tuss sisse. 

Meil olid sellised kataloogid, kuhu märkisime, et kes meeldib ja kes mitte. Sest, noh, vastumeelsega ei läheks kiima ja siis on kohe aru saada, et feik. Filmisime üht järjekordset stseeni ja mulle sattus uus partner, kellega ei olnud mingit keemiat. Pidin kohe kaks viagrat võtma. Tegime korraliku võttepäeva, ning siis läksin koju. Kodus küsisin oma tüdrukult, et arva ära, mida ma tegin? - Viagrat? - Ei, kaks viagrat! No ja siis keppisime terve öö veel otsa, sest mul oli endiselt vinnas. Pärast ei osalenud ma kolm nädalat üheski filmis, käiagi oli raske. 

Ja tüdruk?

Tema ei käinud paar päeva. Aga ma tegin talle ühel päeval hea nalja!  Läksin kööki, hakkisin sibulat ja hüüdsin talle, et kallis võta riidest lahti, heida voodile ning sule silmad. Jooksin tuppa ja viskasin talle sibula ja hapukoore segu jalgevahele! Sest nii ju süüaksegi kala! AhahaAHAHAhahaHAHAHHAAHhhhhaaaaa!

...

Jimmy, Sa oled täiesti vaimustav idioot. Ja tüdruk?

Me ei ole enam koos.

Järgneva paari nädala jooksul avanes mu silmaring märgatavalt. See ind, millega oma intiimsemaid seiku jagatakse, võttis mind mitmel korral sõnatuks. See oli vist teisel päeval, kui Rolandiga (no ta on rahulikult 60, seesama vana, kes mind palkas) garaažist jõusaali lammutama sõitsime. Jutuks tulid elukombed ja vitaalsus ja pillasin muuseas, et tema paneb vist küll täie rauaga sajani välja -no mees pakatab elurõõmust! Kogemata avasin aga vale ukse, ja kohe sain teada, et ta naine arvab, et ta on maailma kõige kiimasem mees, kuna ta peab kolm korda ööpäevas keppi saama. PEAB. Ja sain ka teada, et Rolandi armuke on üks aasia tüdruk, ja et Roland pole kunagi varem nii märga naist näinud-puuduta ainult näpuga ja juba pritsib! /kui keegi seda postitust veel loeb - tegelt ka,  ma ei mõtle seda välja!/ :)

Ruttu! Tule ruttu! Jimmy rebib mu käest suure betoonkamaka maha ja jooksen ta kannul välja, sest arvatavasti on miskit kohutavat juhtunud, ta on endast täiesti endast väljas. Jõuame majast välja ja....VAATA SEDA PERSET!!!! AAAAAAAAAARGH! KURAT MA RAMMIKS SEDA EITE IGASSE AUKU, TA ON NII KUUM, AAAAARGH!

Jimmy, Sa oled täiesti vaimustav idioot.

Teinekord läks Jimmy endast välja, kui rääkisin neist haledatest tegelastest, kes ühe põhjamaise baltiriigi pealinna suure ööklubi trepile kell 4 hommikul ilmuvad ja igalt vastutuikuvalt tüdrukult "Keppi tahad vä" pärivad. Tuli välja, et tegu on hoopis sangaritega, kes vaestele ja äratõugatuile, neile õnnetuile, kes kell 4 ikka veel kuival on, suure teene teevad. Kangelasmehed, kes ohverdavad end, et notsudel hea oleks! Sest ilusatel on kella kaheks kindlasti näkanud juba. Vot siis! Hetk hiljem kuulsin ma kõige otsekohesemat pick up line´i maailma ajaloos, kui ta ühele tüdrukule järgi hüüdis, et

Come here, I´ll put my caterpillar up in your ass, because that´s the only way you´re going to get butterflies into your belly!

vai.mus.tav

Pedofiilia peamine põhjus? Seksikad lapsed!

Mida öelda naisele, kelle mõlemad silmad sinised? Midagi, talle on juba kaks korda öeldud!

Meeste maailm, kuhu ma tööasjus sattusin, viis mu ka suure avastuseni. Nimelt on avalik arvamus meeste kahjuks tugevalt kaldu - ikka väidetakse, et naised suudavad mitut asja korraga teha ja mehed ainult üht. AGA! Kui Sa, kurat, kogu aeg seksile mõtled, ja samal ajal haamrit viibutad või rooli keerad või õlle jood, siis see on ju ka multitasking!  Kujutage ette - seob kikilipsu ja - mõtleb seksist; räägib Ülemiste Vanakesesega juttu ja samal ajal- mõtleb seksist; nuputavad uut plaani, kuidas elu veel rohkem p#rse keerata - ja samal ajal.. saate ise ka aru. Nii et jätke halvustamine!

Elu on ikka valus seiklus!

Aitäh!

Cairnsi tolmuahv

Taaskord juhutööde lainel - ühel päeval vastasin kuulutusele, mis lubas tööd mittesuitsetavatele meestele, kes jaksavad jõusaalitarvikuid kolida. Osutusin üheks neist, kes tööle kutsuti, ja vaat missuguseid kogemusi sealt sain :)

Töö oli iseenesest vahva. Tegu oli jõusaaliga, mis laienes kõrvalasuvasse restorani, mis oli tarvis puhtaks ja tühjaks peksta - siinmaal on nii, et rendid puhta kuubiku, ehitad ja teed mis tahad, ja tagasi annad samasuguse kuubiku. Niisiis, esimese päeva lammutasime mööblit ja lagesid ja seinu ja tassisime igasugu prahti välja. Järgmisel päeval peksime seinu ja lagesid laiali ja tassisime hulgim kipsplaate minema. Siis võtsime suruõhuhaamrid ja hakkasime kahhelplaate eemaldama ja betoonpõrandat üles võtma. Sain taaskord kasutada masinaid, mida ainult meistrimehest venna käes ja Benni Benassi videos näinud olen :)

Tööajad olid täitsa lambised - mõnikord alustasin lammutamist keskööl, vahest kell neli hommikul - et vältida aega, mil inimesed tööl on. Ja tihti alustasin kell kaheksa hommikul - see jõusaali laienemine läks sujuvalt üle renoveerimiseks, aga kuna keegi ei taha fitness-fanaatikute rahatulvast ilma jääda, siis oli asutus iga päev avatud. Fitness-fanaatikud on see kildkond inimesi, kellel on väljaarenenud hantlisõltuvus (ja kes jooksurajal joosta ega murulapil oma keharaskust jõutreeninguks ei oska kasutada :). Ja nad käivad trennis iga päev - sest looduses pole peegleid. Tulus kamp :)  Nii juhtus mitmel korral, et mõni üleni liibuvas kostüümis proteiinipudrumäge meenutav Koljat higistas niimoodi 150kg kangi vinnata, et pärakust veri väljas, ja mina täieliku tolmuahvina seal kõrval, kuvalda käes, et "Sorry, ära korraks hinga, tolmuseks läheb", ja siis virutasin kõigest jõust kümme pauku, nii et küprokki lendas igasse ilmakaarde. Mina rassisin edasi ja tema rassis edasi- mul silmad kissis ja tal nii pärani, kui veel olla saab  :)

Selle lammutaja-ameti sain tänu  Rolandile, kes on üdiehe austraalia vanamehenäss - bakenbardid, piinlikult lühikesed püksid, kelmikalt säravad silmad, igivana ute (töömehe kastidziip) ja selline aksent, et tihti ei saanud ma eriti aru, mis ta seal seletas. Väga vahva tegelene, igatahes! Selline meistrimees, kelle roostes garaaži ees ja sees oli kümmekond remonditavat autot ja virnadeviisi ehitustelt kogutud teise ringi kraami -kasutatud aknad-uksed ja seitset värvi traadirullid; kes vajadusel organiseeris ehitusobjektidele töölisi ning vahest ka kastiautoteenust osutas. Tema kaudu sain ka kolimisäris käppa proovida - saime hommikul kokku ja kolisime ühe noorhärra kapid-diivanid ühest linnaotsast teise; väike kohvi ning läksime ja peksime seinu - põrandaid puruks; väike kohvi ja küpsis ning läksime kolisime ülekaaluliste aboneegrite 5 (!) külmkappi (millest üks oli riideid täis) ja 2 pesumasinat (millest 1 oli raamatuid täis) ja 4 teleturu-trenazööri (kõik liigsest higistamisest roostes) ning muu prussakarikka kila-kola uude, puhtasse majja.

Mõnikord olin ka autojuht- esimene kord pani ta mu rooli ja teatas, et saame jõusaali ees kokku. Hakkasin siis minema - alguses olin veidi sabinas, sest neil on ju käigukang täiesti valel poolel ja mina olen harjunud automaadiga. Natukene hiljem olin veidi enam sabinas, kuna adusin, et sõidan ringi mulle täiesti võõras linnas ja ei tea, kuhu täpselt minna :) Kõik jäid muidugi ellu ja mina sain pisikese ringiga kohale.

Nii et - juhutööde pealinn Cairns pakkus mulle lisaks karnevalil töötamisele ka korraliku annuse tolmu, teadmisi erinevatest toredatest tööriistadest ning aimdusi kolimisteenuse ja jõusaalimajandamise vallast. Ja ühel päeval tassisime lõpuks ka neid alguses lubatud hantleid-kange-trenažööre, täitsa uutesse ja puhastesse ruumidesse, jõusaali elu loksus tagasi oma paika ja mina sain uusi kogemusi jahtima minna - näiteks uuel objektil raudkangiga betoonilt liimiplekkide eemaldamine. Kuna pilte ei ole, näitan eelpoolmainitud videot, kust saab palju põnevat teada:

Aitäh!

kiirtee intensiivi

Üldiselt ma energiajooke ei joo - energia tuleb ju enda seest ja see jook pigem imeb seda homse arvelt. Üldiselt sellesmõttes, et paar korda aastas tuleb nii suur karamellimaitseisu peale, et tahaks seda eesti dynamiiti, siis joon. Aga olen küllalt kokku puutunud inimesevaredega, kes "fuckmylife, ma olen nii väsinud, nii stressis"-taktis iga päev 3-4 red bulli sisse kallavad ja siis haavalehtedena ringi vabisevad. Samahästi võiks akuhapet keele alla tilgutada :) Seda, miks limonaad läbipaistvas, aga energiajook läbipaistmatus anumas müügil on, saab igaüks ise teada, kui selle värvi näeb. Pildil olev pudel on ka läbipaistmatu, ja peaaegu, et energiajook - siinkandis on jääkohvi täitsa popp toode -tsipa koffeiini, piimapulbrit, 11% suhkrut, kamaluga mingeid asju veel ja vist oli veelaadne toode ka sees- aga kohvi ja energiajoogisegu? Krt, paar aastat tagasi sai Mammu südari, kui seda soome punast energiajoogimahla jõi, nüüd siis puhas särts veel kohviga koos! Proovisin ära- kell 12 päeval.

Kuni kella kuueni õhtul toimus rinnus ja põues ikka nii korralik tränareiv, et hoia ja keela! Ja ma arvasin kaks aastat tagasi Broome´i pubis vaadienergiajooki nähes, et ega enam haigemaks see lögamajandus minna ei saa. 

Ullike!

Postituse pealkiri sobiks täitsa selle solgi tunnuslauseks, sest arvatavasti hakkab sinna korralikult igasugu tegelasi langema :)

raharahvas

Karnevalirahvas on väga veider gäng, kus elukvaliteedil tundub ainult üks mõõdupuu olevat. 

surres võidab see, kellel... 

tarbimispillerkaar

 Meie esimeseke tööotsaks Cairnsis sai "loterii"piletite müümine kohalikul karnevalil - saime karavanpargist soovituse minna küsima, et kas karnevalil ehk kellelgi abilisi on tarvis. Läksimegi ja käisime ringi ning pärisime kõigilt ettejuhtuvailt, et "Are you hiring?". Karneval on teel aastaringselt, ent kohalike jaoks käib asi nõnda, et kord aastas sõidab kogu krempel suure pasunakoori saatel linna, seab oma karussellid-suhkruvatiputkad-sajad muud kioskid üles ja jääb masside ootele. Ja massid tulevad - esmapilgul oli täiesti segadusttekitav, kuidas see asi üldse toimida saab - iseenesest nagu heaoluühiskond ja maailma rikkaimaid riike ja poed on kaupa triiki täis, aga ikkagi tullakse, sõidetakse karuselliga ja siis...ostetakse ja proovitakse Fortuuna abil ASJU saada- plastmassrelvad, põrkepallid, topitud loomad, topitd loomad, topitud loomad. Valus tarbimisläbu!

Umbes paariminutilise pärimise peale saime tööd - onu mõõtis meid pilguga, vaagis hetke ja ütles, et jip. Tulge homme, sätime kõik valmis, show hakkab ülehomme. Karnevali kutsutakse siin showks - ühelt poolt nagu trillalla-trullalla, aga teisalt nagu mess ka - erinevad traktorid ja rekkad olid ikka läikima löödud ja linnarahvale heinapallide vahele pargitud. Niisiis, kui karneval omadega Cairnsi jõuab, kannab ta nime Cairns Show. Meie plats oli ... topitud loomade nurk. Asi oli iseenesest lihtne - müüsime kahedollarisi pileteid, igal piletil viis välja. Igal väljal number - kui inimene leidis sama numbri nii piletilt kui tahvlilt, oligi võit käes - valis looma ja läks kuskile edasi mängima...ja tuli hiljem tagasi, et veel mängida.

Kui keegi päris, et miks numbrid topelt on...vastati, et me ei taha, et Sul võidunumber kahe silma vahele jääks :)

 Meie kisasime ja kutsusime inimesi, kuis oskasime. Meie roll oli pigem toetav - Onu ja Tädi, kelle elutöö see oli, kisasid mikrofoni. Onu oli selline positiivne ja viskas nalja ja oli suhtlejam. Tädi oli aga täielik vastand - maailma kõige monotoonsem inimene, või noh, kõneaparaat oli pigem võetud mõnelt vanalt rikkis robotilt.  Robot mängis ainult ühte plaati, ja see oli hästi lühike - "2 dollarit-2 dollarit-2 dollarit-tulge ligi- suured auhinnad-kõik on võitjad- ooo, topeltvõit- tulge ligi; 2 dollarit-2 dollarit-2 dollarit-tulge ligi- suured auhinnad-kõik on võitjad- ooo, topeltvõit- tulge ligi; 2 dollarit-2 dollarit-2 dollarit-tulge ligi- suured auhinnad-kõik on võitjad- ooo, topeltvõit- tulge ligi; 2 dollarit-2 dollarit-2 dollarit-tulge ligi- suured auhinnad-kõik on võitjad- ooo, topeltvõit- tulge ligi!". Minu suureks üllatuseks tulid inimesed hordidena, kui ta neid karjapasunana kohale korraldas. Arvatavasti uimastas ta hüüd lähenejaid juba kaugelt. Hüpnoos? Või oli tädi ise hüpnoosi all? Igatahes lasi ta plaadilt oma laulu edasi isegi siis, kui oli juba pime ja kõik, seljad tema poole, õhtust ilutulestikku vaatasid.

See, et ratastoolis vanurid nännikuhjaalt veel paistsid andis mõista, et päev on alles alanud. Päeva edenedes nägime üha enam titekärusid, millel kõrgusid värvilise plastmassi kuhjad. Titt oli tavaliselt ema süles või lükkas ise käru :) 

 Ma saan aru küll, et asjad on toredad, eriti uuest peast, ja et kui käia, siis miks mitte proovida mõnd osavusmängu, eksole. Aga see oli ikka orgia, mis seal aset leidis! :D Kui paus kätte jõudis, käisin vaatamas, mis võimalusi veel  ilmarahvale lustimiseks pakutakse. Karusellid olid täitsa vahvalt paigutatud - nii lähestikku, et kohati tekkis hirm, et kohe põrkavad kokku!

Tädi pahurolek oli suisa naljakas. Näiteks juhtus nii, et õpetaja ühes lastekarjaga tatsas mööda (Austraalias on suisa Karnevaliperede Laste Kooliassotsatsioon või miski sarnane asi- ega kool maja pole :)). Ütlesid tere ja läks edasi, ise pärides, et mis kujundit siin näete ja mis värve siin - no ja lapsed siis, et vaateratas on valge ring jne. Mina muhelesin omaette, et näe kui tore, neil ka geomeetrilised jalutuskäigud ja õuesõpe ja ainete integreeritus ja puha. Tädi aga teatas, et kuradi hipid on võimule saanud oma värvide ja kujundite ja jalutamistega, lastele peaks laua taga ikka tähti, numbreid ja arvutamist õpetama! Sest hinnad ja muu taoline on siin elus tähtsad :) Ta mõistis väga hästi oma klientide vajadusi ja harjumusi!

Ja ega rohkem mul polegi selle kohta täna midagi öelda,

aitäh!

juhutööparadiisis tööd otsimas

Busseltonist lahkudes tundsime, et oleme saanud väga suure kogemustepagasi kaasa - pool aastat jooksime restoranis ja loendamatutes pulmades nii palju kohvitasside ja suurte liudadega ringi, et tundsime end antud tööstusharus nagu kalad vees. 

5 kärbest ühe hoobiga, siin veel on juuksed taltsad ja  tööd jagub

Cairnsi saabudes oli näha, kui palju meie kogemused ja kuldaväärt teadmised kõigile korda läksid - umbes sama palju, kui hane selga vesi :) Tavaline protseduur näeb ette, et jooksed pool linna läbi, pakk cv-sid kaenlas. Heal juhul saad juhatajaga jutule, tavaliselt võtab esimene ettekandja ja paneb Su hoole ja vaevaga koostatud resümee kümnete teiste samal päeval laekunutega ühte virna. Kui mõni tööline otsustab, et aeg on edasi liikuda, võetaks pakk ette ja lapatakse, kuniks meeldiva näo ja piisava kogemusega cv välja popsab - kuna kõik inimesed on ilusad ja head, siis tavalised leitaks uus tööline esimese 10 seast. Ehk siis, väga palju oleneb siin Elus sellest, kelle otsa satud - ja millal.

ilutulestikupaigaldaja- jookseb poriräätsadega üle Cairnsi mudavälja (loe: rand)

Minul sel korral õnneks ei läinud, aga päevad otsa kohast-kohta sisse põigates sai üha selgemaks, kui palju loevad südamest tulevad naeratused ja just need lihtsad, iseenesestmõistetavad asjad, mis teiste inimestega lävides elementaarsed peaksid olema -  mõnes kohas tekkis esimese sekundi jooksul tunne, et "peaasi, et neil midagi poleks, kus välisuks on", samas mõnes teises kohas oli esimesest lausest nii hea ja soe tunne, et isegi pärast eitavat vastust istusime veel pikalt, kohvitasime ja ajasime niisama juttu. Jah, inimtüübid ja kõik ei sobigi kokku ja tore ongi, aga tundeid tasub kuulata ju? :)

ja sellel mehel on töö

Käisime Nicole´ga ka lähedalasuvais kuurotlinnakestes ja saime endi üllatuseks teada, et soovitakse saada vähemalt viieaastase staažiga kelnereid -ettekandjaid. Ma isegi ei varjanud oma üllatust - viis aastat kuskil restoranis, ja ikka veel kelner? Selle ajaga peaks ka kõige aeglasem õppija vahetuse vanemaks või abijuhatajaks tõusma? (Ehk siis, vabandust, kas te otsite ainult i"#¤/&te?). Tõepoolest, vau. Ja tõepoolest, alati ei ole ausus parim poliitika, otsisime tööd edasi :)

ja neil on töö - maailma kõige rõõmsamad viljamüüjad:)

Läksime tööagentuuri -nemad sebivad töö, ja võtavad iga töötatud tunni eest natuke vahelt. Nicole sai tööle- käis erinevates restoranides - kuurortides. Aga mulle öeldi, et.... nad ei saa mind kuskile saata, kuna neil on hästi konservatiivsed kliendid ja minu juuksed on liiga metsikud! :) VAU! On jah õlgadeni, aga mida nad lambanahksetele neidudele ütlevad, sama või? Üllatasin neid telefonis, et oskan ka patsi ja suisa krunni teha - see oli selline pomm, et pidin suisa kohale minema ja näitama! :) Elu on ikka seiklus eksole, ja inimesed on kingitused ning kingitud hobuse suhu ei vaadata või kuidas see nüüd käiski. 

temal oli ka töö, kuigi ma päris hästi ei saanud aru, mis ametiga tegu oli

Niisiis, juhutööparadiis? Töö on alati olemas, ootab vaid, et keegi tuleks ja teeks. Ma kirjutan neist kogemustest pikemalt ka, aga etterutates - kui olid juhuslikku laadi: Cairnsis olles olin ma karnevalil lotopiletite müüja; ehitusel lammutaja; osutasin kolimisteenust; eemaldasin suruõhhaamriga kahhelplaate ja tsementi;  hipodroomil baarman ja nõudepesija; panin üles peotelke ja ehitasin erinevaid lavasid; ning lisaks olin meie karavanpargis abiks-pesin aknaid, puhastasin vihmaveerenne, küürisin majaseinu, tüütasin hiliseid väljakirjutajaid, et kas nad jäävad kauemaks või kavatsevad juba liikuma hakata jne. Nii et päris käed rüpes ma ei istunud ja kogemusi sain kuhjaga!

õige! klaasiehtekeevitajal oli ka töö! 

Aitäh!

karavanpargi veteranid

 Meie uueks kodukohaks sai ühe spordiväljaku kõrval asuva ütlemata armsa karavanpargi ütlemata mõnus telgiplats. Muidu ringi reisides ei saa aru, mis Elu seal toimub - tuled paariks ööks ja siis suundud edasi, eksole. Meie aga jäime mitmeks kuuks - see on täitsa korralik kogus linnulaulu-päiksetõusurikkaid ärkamisi! Ajapikku hakkavad silma üha rohkem need pargi "kohalikud"  - pikemalt peatuvad naabrid - ja neist saavad need, kellega hommikul kohvitad ja õhtul koos kokkad ja kellega pikadpikadpikad jutud maha räägid. Ning need, kes korraks, paariks ööks tulevad, nemad sähvivad me tajudest vaevumärgatavalt läbi.

 Karavanpark asus kesklinnale suht ligidal ja seal valitses ääretult sõbralik ja tervitav meelelaad. Meil oli köögi kõrval väike ürdiaed, aednik käis iga päev ja kaevas uusi lillepeenraid (tegu oli tõelise õitemerega!) ja ka ülejäänud töölised olid supersõbralikud. Tavaliselt on karavanpargis nii, et võtad kas vooluga platsi või mitte. Kui vooluga, siis maksad veits rohkem ja saad oma karavnile juhtme taha lükata, nii et külmkapp, telekas ja  pump töötaksid ing moblad laetud saaksid. Vooluta - maksad vähem ja ... imed näppu. Tavaliselt on ühisköögis paar kontakti, et hädavajalikumad laadimised saaksid tehtud - kui sedagi. Ja neid, kes nt rösteril juhtme seinast tõmbavad, et oma telefon laadima panna, põrnitsetakse pahatihti altkulmu. Selline elektrivarga tunne tekib. Seda kõnekam on fakt, et meie armsas karavanpargis oli igal laual pikendusjuhe, kus korraga 5 kodanikku oma läpakatele vurtsu sisse saavad puhuda!

 Pikemalt peatujatest saime rikkmaks paljude uute sõrade võrra. Üks kiivipere, kes elasid soojal ajal telgis ja ootasid, et vihmaperiood tooks odavamad majaüürihinnad. Neil oli kaks poissi peres - üks kooliealine, nii et saime vahest koduseid töid teha ja teine, kes, nägu mudane, lutt suunurgas mähkmete välkudes mööda lehekuhjasid ja lillepeenraid seikles. Ma olen täiesti kindel, et ta ei jää mitte kunagi haigeks ja kasvab kahe(kuup)meetriseks! Paar saksa paari oli - sakslasi on siin palju - ja mõned prantslased ka. Ja väike ääretult vahva šotlane oli ka, kellega väga-väga headeks sõpradeks saime. Ta suur unistus, mille poole ta tulutult püüdles, oli Bravehearti kombel prantuse printsessi n§^^uda :D Lisaks oli ta minevikus olnud automehaanik ja narkokuller, ning nüüd keskendus internetimalele, portugali keele õpingutele ja ukulele mängimisele. Loovisiksus ühesõnaga :) Tänu temale sõin esimest korda elus haggist (täitsa hea toit!) ja õppisin oma esimesed akordid - täitsa tore oli igal õhtul enne magamajäämist telgis ukulelet tinistada! Käisime ka koos vihmametsas jooksmas ja üleüldse olime pidevalt ninapidi koos.

Musikaalsust lisas meile juurde veel üks tegelane - Ziko -kes oli rändav moosekant / puusepp. Ta teeb kõik oma pillid ise - sellised kontrabassitaolised harfid jms. Tema telgis ei elanud, tal oli suur sinine buss, milles ta nomaadmoosekandi elu elab. Elujooksul on tal kolm maja ka olnud. Ja kolm naist ka, rehkendage ise :)

Üleüldiselt olen ma märganud, et sõprus on mingi asi, mis tõmbab. Näiteks kõnnin kööki, kus on kümme lauda, iga laua taga seltskond. Ja siis hakkab pihta - tõmme - sellest inimmassist lihtsalt tõmbab mingi inimese suunas, ise sosistades - sõbersõbersõber! No ja siis lähedki ja ütled tere ja asi ants, palju toredaid seikluseid hakkab juhtuma. Samas mõnest kõnnid iga päev mööda ja lihtsalt ajad tühja juttu - no ei ole õiget tunnet.

Meie see õige tundega laud nägi õhtuti pahatihti nii välja, et lisaks üleüldisele melule rääkis Ziko oma instrumentitest või sellest, kuidas veel paar aastat tagasi linnavalitsus moosekante palju paremini kohtles; šotlane Tim mängis telefoniga üle interneti kellegagi malet ja hääldas jutu sekka portugalikeelseid väljendeid (järgmisel aastal on ta Brasiilias inka õps); elav vutientsüklopeedia, sakslane Christoph mängis oma arvutis mängu "Football Manager 2013" (järgmisel aastal mängib ta "Football Manager 2014"); sakslanna Sabrina oli hästi vaikne ja viisakas, aga tihti hakkas naerma kõige esimesena, kui kuskilt nalja hakkas tulema; imekena ornitoloogihakatis Nicoletta püüdis meie jutul vahelduva eduga mõistlikkusemõõdet sees hoida ja unistas värvilistest sulelistest; kiivipere vanem poeg püüdis koduseid töid teha, mis tema ülihajuva tähelepanu tõttu ja ta ema ja minu pingutustest hoolimata kuidagi ei õnnestunud; ja kiivipere noorem võsu vaatas kõike seda oma suurte lapsinglisilmadega pealt ja lindistas (nii, nagu kõik kõneeelses eas lapsed lindistavad - kümme makki peas linti vuristamas). Vahvavahvavahva! Paarinädalaseid pause reaalsusest tegid meie sekka veel paljud - kanada prantslastest seksihullud; prantsuse (suureks vahelduseks) ülisõbralikud tüdrukud; Belgia sõbrapaar, kellest üks lesbi, teine gei; walesi kokk oma kalli kaasaga; itaalia juurtega imepisike tsemendivalaja, kes armastas ülekõige Elu, ja oma mootorratast ka.

See on ikka sigalahe, milliste vahvate inimeste rüppe see tõmbetunne viib ja milliseid imeilusaid hetki sellest sünnib! Ja kõik need karavanpargiveteranidest sõbrad - on terveks eluks uhkelt nagu ordenid mu rinnas säramas!
Aitäh!