Milford Sound

Uus-Meremaal öeldakse "sound" mitte "fjord". Aga kogu see maaliline osa Lõunasaarest, millesse need "soundid" teravalt sisse lõikavad, kannab nime..Fjordland. Mine võta siis kinni, mida nad mõtlevad. Siinkandi loodus on metsik ja suht ligipääsmatu - teravad mäed ja vana, sammaldunud ürgne vihmamets. On kaks fjordi, mida saab vähema vaevaga kaema minna - Milford Sound eeldab sinkavonkalist sõitu maalilistel mägiteedel (reisibussidel on klaasist katused, et inimesed saaks peakohal möödavilksatavat ilu nautida) ja läbi tunneli, mis läheb läbi mäe - ja teeb seda päris terava nurga all! Doubtful Soundi jõudmiseks tuleb sõita sinkavonka järveni, üle praamitada ja siis edasi sõita. Valisime selle esimese variandi ja hoidisme pöidlad pihus - aasta sajab Milfrd Soundis keskmiselt 6,813 m e e t r i t vihma ning seda peetakse maailma kõige märjemaks asustatud kohaks. Vihma sajab aastas 182 päeva, mis seadis meie reisisihtkoha maaliliste vaadete nautimise juba ette kahtluse alla. Hommikul kohale sõites avastasime oma suureks rõõmuks, et me näeme mäetippe ja sinist taevast! Ronisime paati ning ilutorm võis alata! Tõestuseks paar pilti ka:

leia pildilt kajakid

Milford Soundis on kaks püsivat koske, millele vihma korral lisanduvad sajad ajutised. Ühel hetkel ütles kapten, et "Kallid reisijad, kohe suundume paadininaga kose alla. Kes ei taha märjaks saada, tulgu sisse, kuna me lukustame ukse, et keegi seda koses olles ei avaks- ma tahan kuivaks jääda." Kõik noogutasid, kaasa arvatud need paljud kilid, kes kaugetelt idamaadelt külla olid sõitnud. Oh seda kiljumist ja kaagutamist, mis lahti läks, kui nad esimese kuupmeetri endale varvastele said ja avastasid, et uks lukus on! Ei maksa ikka iga asja peale naeratades noogutada :) 

Kui keegi sinnakanti suunudub, siis võtke see koht kindlasti kavva- ja proovige ka kajakitega minna, see variant tundus veel imelisem!

Hommikune värskendus. Need punased on kajakid.

Me saime näha ka Uus-Meremaa hülgeid, kellel on rääkida sama lugu, mis nii paljudel teistel liikidel, kes inimrassiga kokku puutunud - neid oli kunagi hästi palju, siis tulid valged ja hakkasid neid arutult ja retsilt nottima, kuniks vähesed olid alles jäänud. Alles pärast suuri jõupingutusi on selle liigi arvukus jõudnud tagasi tasemele, mis tagab nende püsimajäämise. Seda sama lugu olen reisides nii palju kuulnud, et tõepoolest - fuck off, humans. 

Maandumisrada :)

Igatahes, tore ja ilus kogemus ning suur rõõm, et ilmaga vedas!

Aitäh!

Rob Roy Glacier

Uus-Meremaa kõige armsama linnakese - mägede vahel asuva järve kaldaid paitava Wanaka - vahetus läheduses asub päevane matkarada, mis jõukohane kõigile, kes suudavad suuremates kogustes ilmailu endasse võtta. Sinna pääsemiseks tuleb sõita mööda kruusateed, läbida u 9 ford'i, võidelda lehmadega ning paar tundi mäkke rühkida. Fordiks kutsutakse siinmail seda osa sõiduteest, kus mägiojake üle jookseb ning selle käigus enamuse teematerjalist kaasa viib :)

Nagu piltidelt võite näha, on sealsed matkarajad koduks ka maailma kõige mahedamatele lehmadele ja lammastele. Uskumatu, nagu oleks Milka šokolaadi reklaami sattunud! :) 

Vahtisime nende õnnelike elukatega veidi tõtt ja siis läksime mööda jõge ülespoole, kuni asi päris kärestikuseks kiskus:

Ülemiselt pildilt juba liustik paistis- võin kohe ära öelda, et antud matkarada päris jääni ei ulatu, aga vaateid jätkus ja jätkus:

Raja "lõpus" avanes selline vaade - ilus päike küttis nii, et liustikust lahmas koskesid igasse ilmakaarde:

Meil oli orus ilus ja soe, ent visuaalselt saime aimu ka neist tuuleiilidest, mis mägede kohal mühavad. Üks täitsa korralik kosk pidas iilidega katkematut võitlust, mille tulemusel umbes iga 5 minuti tagant ka mäe otsast alla jõudis ehk kosk, mis tõusis taeva:

Uskumatult äge! Tagasi läksime mööda tuldud teed. Vastu tuli mitu suurte matkakottidega inimest, mis andis kinnitust, et Uus-Meremaa ilu pole niisama rajaga piiratud - seal üleval, liustikujää, koskede ja alpiiilide juures asuvad ka hütid, kuhu saab pikemaid matku teha. 

parim retsept seiklusteks :)

  

Aitäh!

Liustikel uitamas - Fox Glacier

Fox'i liustikule läksime hommikul ning tagasi baasi jõudsime pärastlõunal - ilus jäine päev! Hommikul saime ülejäänud grupiga kokku, kuulasime veidi ohutusteemalist loengut ning õppisime matkasaabastele jäänaelte paigaldamist. Edasi bussi ja sealt juba parklasse, mis asus kohas, kus paar aastat tagasi veel liustik oli. Eelmisel aastal oli olnud suur varing ning oru küljed olid kolinal selle parkla enda alla matnud. Seda oli hea teada, et mäeküljed liikuvad on - mingil hetkel hakkasime tajuma, et iga natukese aja tagant kolisevad kuskil suured rahnud mäest alla. Kuna org oli piisavalt lai, siis erilist ohutunnet see ei tekitanud - kui, siis vaid u 300m lõigul, kus oli keelatud seisma jääda. Aga see heli, mida teevad allarulluvad rahnud, on väga eriline ja jääb kuskil ürgsemas ajusopis alatiseks kaasas käima. Nigu kangutaks miskine iidne hiiglane tervel järvel jääkaant pealt. Igatahes, tagasi liustikukülastuse juurde - paari aastaga on liustik oma endisest kodust meie parklas taganenud korraliku jalutuskäigu kaugusele. 

Lisaks taandumisele kaotavad liustikud ka oma paksust

Kui see on kõhnunud liustik, siis millises suurusjärgus ta enne oli?

 Ilm oli hall, seega meie oli ka untsus meie unistus kogeda liustikusina -seda kõige ilusamat sinist, mida jäämassiivid seestpoolt näikse välja kiirgavat. Meie suureks rõõmuks lubas meie giid julgematel liustiku alla väksesse koopasse ronida, ning seal oli seda sina küllaga. Kuigi antud hetkel seal olles vasardas peas vaid üks mõte - ME OLEME SELLE KURAMUSE HIIGELLIUSTIKU SEES!!!! :)

jesssss!

Kinnituspaelad tuli soki sisse panna. Vaatasime uskumatult pealt, kuidas naise- ja viinavõtueas hiina noorsandid ei saanud sellega ka pärast mitmendat ettenäitamist hakkama.  

Kui jääkoopas uudistatud ja nalead all, suundusime ülespoole. Järgneb kuhjaga pilte, mis tehtud mitmetunnise matka jooksul. Nii muuseas palun tähelepanelikel lugeda kokku, mitut vetsu(võimalust) näete! :)

Kui olime juba korralikult mütanud, terendas kauguses kõrgem ja puhtam liustiku osa.

lõunapaus

Kirkaboss Nelu

üleminek kruusaselt jäisele

maailmakõigeägedam!!!

Silm võib pilte vaadates arvata, et selline kitsuke ja pisike paari praokesega jäänire oligi, ent tegelikkuses oli see ikka meeletu mõõde, millest me end avastasime. /Mitut vetsuvõimalust olete silmanud? (Ausõna, ma olin nii õnnelik, et ma poisslaps olen! ;). / Seda ilu ja võlu oli seal ikka korralikult - pildistasin igal sammul ja igat sammu sama agaralt, nagu marutaudis krants ammulõpnud lammast pureb. Hullunult, ühesõnaga. Vaadake, veel pilte:

Kuskilt need rahnud siia tulid...

 Saime väga ilusa ja ägeda kogemuse osaliseks ning loodetavasti tatsame varsti veel liustikukoobastes ringi.
Seda, et liustik iga päev meetri-kaks edasi "voolab" ja sellekäigus ka orgu ümber kujundab, ma ei tajunud. Aga seööeks on timelapse videod - lisan siia lingi, kust näete, kuidas see liustik eelmisel aastal 300m taganes -  klikkige siia.
Aitäh!