smoko

< 

>

:)

uuooooooouuuuuuuuuuuuuu

Vahest teeme me tööjuures või vabal hetkel vaalahääli - et neid imesuuri elukaid välja kutsuda. Vahest isegi õnnestub ja siis on jälle akna taga vaal veest välja hüppamas. Vahest teeme neid lihtsalt, et üksteisele ilusaid asju öelda. Do you speak whalish?

Võtsime ühel päeval ette retke - u 160 km - Eco Beacile. Seal asub selline kergelt luksuslik puhkeküla, kus lisaks kajakisõidule - hommikujoogale - päevitamisele ja paljule muule saab paadiga vaalaskalu vaatama minna.

Eelnevail päevadel tõusnud tuul ja teadmine, et paat on äsja remondist tulnud, võttis silmadelt vaalaklapid ja võimaldas vaimul nautida ka ümbritsevat loodust. Teadmata, kas üldse pääseme pärastlõunal veele, startisime juba varakult, et mitte lasta vaba päeva raisku.

Kohale jõudnuna - puhkekülla viib maanteelt 10km punast  liivateed, millel kaks ketiga suletavad väravat, paarkümmend teeäärset ja teadmata arv põõsas luuravaid valgeid lehmi. Päris äge jõudmine igatahes.

Esimese asjana suundusime 4km matkarajale - väike bushwalk, mis tutvustas einevaid kohalikke mitmeotstarbelisi taimi. Rada oli väga sinka-vonka, nagu üks bushtrail olema peabki, ja kinkis lõpus rannas lebavatele hiigelluidetele tõustes hingematvaid vaateid. Väga-väga-väga hea retk, vaadake ise:

kullast puud!

puhka varjus jalga

rada viis üles mäkke. mitu korda.

Märke elust Maal

esimesel mäel

bungles

seda pilti tasub suumida

talutav

 Raja viimane kolmandik viis meid mööda siravat rannaliiva tagasi alguspunkti. Üksinda sellistes randades viibimine on midagi täiesti teistsugust - ma arvan, et raamatutarkus ei loe siin midagi ja iga terve mõistusega inimest valdab sellisesse situatsiooni sattununa robinsoncrusoelik soov rannaliival rõõmust karjudes alasti päiksepõletuseni edasi-tagasi joosta. Seekord jooksin hoopis üles mäkke ja sealt siis mööda käänulist mäekülge alla randa ja see oli täiesti endastväljaajavalt äge kogemus! Filmisin seda ka ja hiljem kodust kustutasin kogemata kogu krempli ära. Muideks, mälukaardiltkustutajad! Pildid taastuvad, video mitte :) Jooksin riietega, kuna kõik, mis siin kasvab, on okkaline ja põhjaeurooplase piimja ihu vastu väga kriipimis-lõikamisaldis.

Rand oli selline - järgnevad pilt teenivad puhtinformatiivset eesmärki:

jäljed liival

jäljed liival II

eine liival

Tagasi jõudsime mõnusalt rammestununa. Einestasime rannas ja ootasime tõde - kas paat tuleb ja nagu selgus, polnud väga kindel, kas me üldse kõik sinna mahumegi. See ei morjendanud, kuna see rand ja need vaated olid juba piisavalt võimsad, et võis päeva õnnestunuks lugeda. Ega te ka rohkem ei jaksa lugeda, niisiis kirjutan järgmine kord, mis edasi juhtus.

uuuuuuuoooooooooooooouuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu tähendab vaalakeeles lisaks paljule muule ka "Aitäh!"

Kii-be, kii-be, kii-be!

Ennäe, inimesed armuvad ja soovivad ühteheitmist ka siinmail püha liiduga tähistada! Restoranis töötades olen sattunud kahte pulma. Inimeste jootmise-söötmise kõrvalt jääb aega ka kodanikega suhtlemiseks ja kohaliku pulmakombestiku tundmaõppimiseks.

Austraalias abielluvad inimesed armastusest - ikka mees pintsakus ja ikka naine valges kaunis tüllis. Kohal on sõbrad-sugulased, tehakse pilti, juuakse õlut ja mojitot, lastakse erinevatel roogadel heamaitsta ja ...alguses mõtlesin, et heakene küll,  meil peetakse ka vahest bankettpulmi. Aga kohalikud kinnitasid, et selline ongi üks korralik pulm:

·         laulatus rannas ja grupipilt.

·         saali saabuvad külalised ja hakkavad püstijalu melutama.

·         muusika mängib vaikselt - seesama netiraadiokanal, mis meil iga päev mängib.

·         melutamise katkestab pulmaisa, kes nimepidi tutvustab saabuvaid pruutneitsisid ühes nende kaaslastega. Aplaus.

·         tund melutamist.

·         aplausi saatel saabub pruutpaar. hakkab melutama.

kantrivendadel on statiivi küljes klaasihoidik. 

·         u tund hiljem teatab pulmaisa, et aeg on kuulata äia kõnet. kuulatakse. aplaus.

·         esineb bänd. laulab tuntud lugusid - enamus kurblikud ballaadid a la chris isaac´i wicked game. kantrivõtmes.  inimesed tantsivad. ühe tantsu ajal toimub ka avavalss.

·         pulmaisa palub tähelepanu - veel kaks kõnet.

·         jätkub kantri.

·         kella 9 ajal saab kooki.

·         kella 10 ajal kogutakse piigad, kes juba/ veel priimad, aga saadaval, kokku ja pruut viskab neile pruudikimbu. aplaus. natuke veel melutamist ja siis moodustavad külalised kätest kinni hoides koridori - natuke nagu "Kes aias". See tunnel / koridor algab tantsuplatsilt ja lõpeb välisuksel. Kisa ja ergutamise saatel lahkuvad vastne mees ja naine mööda seda rada oma iseseisvat elu elama. Hõissa.

·         veel natuke kantrit ja tantsu.

·         kell 11 on baar suletud ja inimesed lahkuvad - tänades ette ja taha, kuna pulm oli väga hästi organiseeritud ja läbi viidud. It was amazing! Very well done! Thank you so much, it was the best wedding ever!

Vot nii. On alles kombed - või siis nende puudumine. Kibe ei olnud kellelgi ja kui ma neilt mängude kohta uurisin, siis imestuti ikka väga - mängud, ja pulmas?  Teistmoodi, eksju? Samas, ehk ongi nii, et kui muidu vaikne ja tasahilju käivituv eestlane suudab pulmas esimesest taktist teisele inimesele naeratada ja suisa valjul häälel hõisata, siis toimub ka muidu avala ja lahtiselt suhtleva austraallasega samaväärne metamorfoos? Kas põhjuseks on pulmas hõljuv armumaagia, mis kõik "ära teeb"; või on siinsete elu niikuinii nii trillalallaa-trullalallaa, et mis seal peol siis enam hõisata, läheb veel naba paigast; samas kui meil näeb ilu ja rõõmu nii harva - mis Sa seal sääskedest söönuna ikka kartulivao vahel hõiskad, endal selg kange ja saabas porine - ehk siis, kui vahel harva saab, siis on ikka tarvis pikka lauda ja sülti ja mitut päeva?  Armastus on inimesele nii või naa hea, aga kinu piab ka saama ju!

1:0 meie võit.

Kibe!

kes aeglaselt sõuab..

üks õite hooletu tulevane ema

Ma olen kunagi tõdenud, et kiired ja lihtsad lahendused jäägu IT-valdkonda. Inimestevahelised suhted vajavad jätkusuutlikult toimimiseks aega, et laagerduda - juurduda. Aga sama tõdemus maksab ka inimese-arvuti vahelises suhterägastikus - pole tarvis kiirustada! Nüüd mõistan, et patsiga poiste tõdetu - pahatihti  paikneb infotehnoloogiline error ekraani ja tooli vahel - on vägagi õige. 

Käisime nimelt paadiga sõitmas - suuri vaalaskalu vaatamas - ja põõsasmaastikul seiklesime ka.

Käitusin ja kaamerat käsitlesin korraliku klõpsuhulluna (vahest juhtub nii :)). Koju jõudes valisin mälukaardil kõik failid -cut - copy - delete ja enne, kui mõistsin, et oleks võinud vahepeal hoopis paste valida, olid kõik päevased jäädvustused välkmälust kadunud! Sealt ei rända nad ju arvuti prügikasti... kuhu nad lähevad? Lihtsalt .. ära? Välkmälukaotus?

Jah, arvuti ja tooli vahel oli tegutsenud rutakas idioot. Rutakas ja kohe väga nukker - umbes niisama nukker, kui oli Aino, kui kuri harakas oma kuriteo toime pani. Masendavaks emoks toodab selline asi igatahes! Aga ma ei andnud alla - ma hoolin oma piltidest rohkem, kui Aino kana oma munadest, ra!

Õnneks on kuskil olnud ka tool, millel istunud ajudega tegelane. Ja need ajud on loonud sellise ilusa asja, mida isegi minusugune aialipp kasutada oskab: ZAR!

Ühesõnaga, enamuse piltidest sain tagasi! Saate aru, nad ei läinud ära! Nad olid lihtsalt peidus! Ja nii on ka teie pildid peidus, kustutage ja otsige, palju tahate, aga ärge kaotage lootust, nad on seal olemas! Tegelt ka! Minul taastas see programm umbes 700 pilti -täiesti suva ajahetkedest, aga mida lähemale tänasele päevale, seda kavakindlamalt!  Videodest paraku enam asja ei olnud :(

Pilte jagan umbes kunagi varsti ja siis räägin ka sellest, miks ma paadis sel korral vaalahäält ei tahtnud teha ja palju muud ka! 

Aitäh - nagu sajaga!

värvikas kuju

Kui ma esmalt meie majahaldajaga kohtusin, siis rääkis ta mulle oma käsilolevast projektist - noored eri maadest pärit muusikud teevad bändi, tripivad mööda maailma jne.  Tundub tore. Trummar on saksa backpacker, kui ma õigesti mäletan. 

Nüüd ühe katuse all elades leiavad igasugused vahvad laused oma tee näiteks hommikukohvi kõrvale.

Need pildid tegime, kui Ameerikas võtteplatse käisime otsimas. 

Täna sain käsikirja parandused valmis.

Mul on tarvis 8 miljonit dollarit kokku ajada. Peab paariks päevaks Sidneysse minema.

Mulle helistas just mu vana semu Baz. Sa ju tead - Baz? Nad on DiCaprioga nädala filminud ja juba on graafikust maas. Kujutad Sa seda ette? 

Seda mikrobussi hakkame võtetel kasutama. Keremaalingud peale ja stuudio sisse. 

Kui me "Australia't" tegime.. 

Ma olen täiesti kahevahel - kas tüübil katuse all kergelt hallitab või ongi nii :)

Igatahes, maailm on eri  masti värvikaid kujusid täis. Ja see on nii tore :)

Aitäh!

PS: http://www.cnngo.com/sydney/play/great-gatsby-267257

veemaailm

Siin linnas on ilm  väga soe. Kaloripõletamisfanaatikule tähendab see, et Broome´s saab joosta küll - enne 9 hommikul või siis pärast nelja õhtul. Vahepealne aeg aga - see on siis aeg, mil normaalne inimene tahaks end liigutada (eriti, kui jooksma ei viitsi minna), on sobilik vees püherdamiseks. Palun väga, kohalik veekeskus on meie uuest elamisest 10 minutilise (plätades) jalutuskäigu kaugusel! Ja sellist juhust ei saa ju kasutamata jätta!

ohana

Kuna inimestel ei ole üksteisega suhtlemisel piiranguid, siis saab siin nii mõnegi huvitava vestluse maha pidada. Näiteks mehega, kes rääkis mulle Busseltoni ümber-jetty ujumisest, mille jaoks ta treenib. Hoolimata troopilisest kopsuinfektsioonist püüab ta oma kilometraazi basseinitreeniguil tagasi 4km peale venitada, et taaskord sellest osa võtta - tema aeg on pidevalt 64-70 min vahel. Ja otseloomulikult on ta siin puhkamas ja läheb juba kuue nädala pärast tagasi koju. Ja otseloomulikult oli tüüp 65 aastane. Lahedaid tegelasi leidub siin, iga teine rändom vana on kunagine Ironman! Uskumatu.

rändom vana

 Kuna austraalia naised on kuulsad selle poolest, et toovad ilmale lestadega poisslapsi ja plikad sünnivad trikoos, siis pole ime, et nad ujumist täiesti tavaliseks liikumisviisiks peavad. Seega küsitakse päris tihti, et "Have you done competitive swimming?". Ehk siis - ega iga roolikeeraja rallisõitja pole. Iseenesest huvitav ja minu jaoks uus lähenemine, meil ikka küsitakse lihtsalt, et "Kelle trennis Sa käisid?" :)

 Muideks, vahet tehakse avavee ja basseiniujujal. Avaaveeujujad töötavad nt vetelpäästes. Ja ujuvad nagu veepallurid - pool keha veest väljas. Ka sel eelpoolmainitud võistlusel - 3,6 km! Uskumatu.

Euroopast tulnuna oli esialgu suht naljakas ujuda vasakul pool. Aga kuna ma enamsti käin ujumas päeva kõige palavamal ajal, siis olen vahest ainus basseinikasutaja. Siis saab lõpmatuseni keskel laiata. 

Bassein on ilma katuseta - pole ju tarvis! Kui Eestis peab ikka ujuma ja vaeva nägema, et lõug ei väriseks ja keha soe püsiks, siis siin tuleb pigem roidumusega võidelda. Vesi on mõnus supp ja peakohal kütab Päike.

supp

 Basseinile saab riidest katuse peale libistada - aga seda tehakse märjal hooajal. Niisiis praegu on lood nii, et kui selili oled, paned silmad kinni, sest päike on nii kuradima ere. Kui ta juba loojumas ei ole.

See eelpoolmainitud arvatav Ironman kuulub ka komiteesse. Selle komiteega korraldavad nad seda:

http://www.rottnestchannelswim.com.au/

Ma tean, uskumatu.

Aitäh!

videosüüdistus

Revideerisin oma telefoni sisu ja ennäe - videotõestus sellest, kuidas asjad siinmail liiguvad, kohe olemas! Lisaks saab kuulda, kui hästi mul võõramaa keeled suus on! No mis Sa hing veel ihkad?

Igal bussil oma lõpppeatus.

Broome on siin ookeani kaldal laiutanud ja kuutimeenutavaid maju püstitanud alla kahe sajandi. Kunagi panid enamuses majades leiva kalmaariperse lauale käed, mis merepõhjast pärleid korjasid. Raske töö, mille peale eriti jaapanlased ja hiinlased mihklid olid, murdis konti - ligi tuhat meest, kelle näpuotsad meie vanaemade kaunite kaelade nimel vees krobeliseks ligunesid, on maetud kohalikule jaapani surnuaiale. Hiinlased puhkavad kõrvalolevas hiinlaste surnuaial.

Jah - midagi on seal teisiti. Hieroglüüfid ja värvilised kivid. Apelsinid. Draakonid ja viiruk. Samas - kõikjal valitsev rahu - selline püsiv, maapinna kohal muutumatuna rippuv ja mõnusasti hinge pugev -  on sama. Nagu püüaks see tunne, kui kõik Su sees vaibub ja järele annab, öelda - ole ja ela mureta, siin on kõik võrdsed. Ja kuigi kodust kaugel, saab kõik jutud, mis hinge kogunenud, siingi aetud. Kurvakstegev, paikaloksutav, lohutav. Ja see on nii hea!

Aitäh!

elamujutuga tööpildid

seal need vaalad ujuvadki

Oleme olnud Broome´i elanikud terve ilusa kuu. Selle aja jooksul oleme oma armsa hosteli ühes sealsete karvaste-sulelistega seljataha jätnud ja uue katuse oma peakohale libistanud. Siinne suht odav ja ka mõistlikult hügieeniline elamisvariant,mis suht populaarne on, kannab nime sharehouse ja seda me ka hetkel naudime. Kokku on meid siin majas 14 ja enamus töötab Zandersis - mõne erandiga - nt mees, kes kaevandustes maapinda õhib ja tüdruk, kes kohalikus baaris muuhulgas ka märja t-särgi võistlusel kannukallajana tegutseb. Ma tean, vahva :) 

vahest kaugel, vahest lähemal

Maja - selleni jõudsime me niimoodi: esimene töökuulutus, millele siin linnas reageerisin, otsis näitlejat, kes aitaks käsikirja vormida - lugemistöö ühesõnaga. Shane, kes selle kuulutuse üles riputas, on (midagi)tegev filmimaailmas ja suurim šedööver, mille kaastegija ta olnud on, kannab Austraaliaga sama nime. Seda mainin ma, sest .. see tundub talle tähtis olevat. Kuna tööpakkumise oli meie kohtumise hetkeks juba libisenud ühe kohaliku selle, kes jaurab põõsais ja magab tänavail kätte,  pakkus ta, et prooviksin tööd leida  restoranist, kus ta tütar mänedzer (e.k hakkamasaaja?) on. Saimegi. Kuna liiga suur osa teenitavast kippus hostelis üüri peale minema, otsisime alternatiivi. 

ja ühel hommikul olid rannas delfiinid!

Ühele kaubanduskeskuse kuulutusele helistades teatas telefonis elurõõmus hääl, et jätke andmed, ehk helistab tagasi. Hääl oli sellesama tütre oma! Restoraniomanikul, kes ise Perthis elab, on siinlinnas maja. Kunagine staffhouse, mida Shane nüüd temalt rendib ja siis omakorda välja üürib. Nii me siis elamegi kuu pärast esimese tööalase kontaktiga põgusat kohtumist teamaga sama katuse all. Täitsa imeliselt vahva, kuidas argised asjad mööda inimesi liiguvad, onju?

Aitäh!

tati kiviaeg

eternal sunshine of the spotless mind

Alates sellest, kui ma nii pikaks kasvasin, et ema süles istudes nina marsaaknast välja piiluda suutis, on ümbritsev maailma kogu oma toreduses minu suunas tulvanud - pakkudes suurt avastamisrõõmu. Nii suured  üllatused kui pisikesed detailid - see on olnud puhas rõõm! Sellele rõõmule on tublisti kaasa aidanud vaimu lapselik valmidus aksepteerida nähtusi täpselt sellistena, millistena nad mulle tunduvad. Siiralt hämmastumise suur jõudja sellega kaasnev imeline tunne? Jaaaa!

Nüüdseks aga on nina vist targaks saanud, pikaks kasvanud ja piirikontrolli oma otsale seadnud. Mind üllatab veidi see, mis viisil ma praktiliselt kõike uut kohtlen ja kuidas ma sellesse suhestun - mitte käed avali ja jippii-jee, vaid natuke võõrastavalt. Kõik, mis on siinse maaga seotud, tekitab mus soovi nähtu osadeks lahti võtta, uurida ja  tagasi kokku panna. Sest selline pinnapealne nending, et jah - nii need asjad siin käivad ja sellised siin ollaksegi - ei rahulda ega paku piisavalt aluspinda asja tegeliku olemuse täielikuks mõistmiseks. Ja nii väga tahaks lõpuni mõista, aru saada. Alles siis saan rahulolevalt nohisedes noogutada ja silmad hakkavad ka särama. 

Kahtlus on hinges, et - appiappi, kas see ongi vanadus? Selleks, et midagi aksepteerida, tuleb esmalt nina sellesse toppida? Sest aju/Iseteadev Mina on nagu nina sisemus? Noorel inimesel on see vedel ja ripub ninast väljas ja sellesse on mugav uut seemet idanema pista? Vananedes aga tatt kivistub ja muutub enesega rahulolevaks ning naudib istutatu vilju? Ja võtab uue uue omaks alles siis, kui tatist sirgunu on raugenud, langenud ja uueks pinnaseks kõdunenud? 

Praegu seisuga on mu ninas vist lopsaka vihmametsa staadium, sest aluskihtidesse  langeb  uut teadmist samaväärselt päikesevalgusega - nii paar protsenti. Jubejubejube! 

Samas, natuke tore ka.

Aitäh!