tati kiviaeg

eternal sunshine of the spotless mind

Alates sellest, kui ma nii pikaks kasvasin, et ema süles istudes nina marsaaknast välja piiluda suutis, on ümbritsev maailma kogu oma toreduses minu suunas tulvanud - pakkudes suurt avastamisrõõmu. Nii suured  üllatused kui pisikesed detailid - see on olnud puhas rõõm! Sellele rõõmule on tublisti kaasa aidanud vaimu lapselik valmidus aksepteerida nähtusi täpselt sellistena, millistena nad mulle tunduvad. Siiralt hämmastumise suur jõudja sellega kaasnev imeline tunne? Jaaaa!

Nüüdseks aga on nina vist targaks saanud, pikaks kasvanud ja piirikontrolli oma otsale seadnud. Mind üllatab veidi see, mis viisil ma praktiliselt kõike uut kohtlen ja kuidas ma sellesse suhestun - mitte käed avali ja jippii-jee, vaid natuke võõrastavalt. Kõik, mis on siinse maaga seotud, tekitab mus soovi nähtu osadeks lahti võtta, uurida ja  tagasi kokku panna. Sest selline pinnapealne nending, et jah - nii need asjad siin käivad ja sellised siin ollaksegi - ei rahulda ega paku piisavalt aluspinda asja tegeliku olemuse täielikuks mõistmiseks. Ja nii väga tahaks lõpuni mõista, aru saada. Alles siis saan rahulolevalt nohisedes noogutada ja silmad hakkavad ka särama. 

Kahtlus on hinges, et - appiappi, kas see ongi vanadus? Selleks, et midagi aksepteerida, tuleb esmalt nina sellesse toppida? Sest aju/Iseteadev Mina on nagu nina sisemus? Noorel inimesel on see vedel ja ripub ninast väljas ja sellesse on mugav uut seemet idanema pista? Vananedes aga tatt kivistub ja muutub enesega rahulolevaks ning naudib istutatu vilju? Ja võtab uue uue omaks alles siis, kui tatist sirgunu on raugenud, langenud ja uueks pinnaseks kõdunenud? 

Praegu seisuga on mu ninas vist lopsaka vihmametsa staadium, sest aluskihtidesse  langeb  uut teadmist samaväärselt päikesevalgusega - nii paar protsenti. Jubejubejube! 

Samas, natuke tore ka.

Aitäh!