Broome on siin ookeani kaldal laiutanud ja kuutimeenutavaid maju püstitanud alla kahe sajandi. Kunagi panid enamuses majades leiva kalmaariperse lauale käed, mis merepõhjast pärleid korjasid. Raske töö, mille peale eriti jaapanlased ja hiinlased mihklid olid, murdis konti - ligi tuhat meest, kelle näpuotsad meie vanaemade kaunite kaelade nimel vees krobeliseks ligunesid, on maetud kohalikule jaapani surnuaiale. Hiinlased puhkavad kõrvalolevas hiinlaste surnuaial.
Jah - midagi on seal teisiti. Hieroglüüfid ja värvilised kivid. Apelsinid. Draakonid ja viiruk. Samas - kõikjal valitsev rahu - selline püsiv, maapinna kohal muutumatuna rippuv ja mõnusasti hinge pugev - on sama. Nagu püüaks see tunne, kui kõik Su sees vaibub ja järele annab, öelda - ole ja ela mureta, siin on kõik võrdsed. Ja kuigi kodust kaugel, saab kõik jutud, mis hinge kogunenud, siingi aetud. Kurvakstegev, paikaloksutav, lohutav. Ja see on nii hea!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment