Kinoga on selline natuke naljakas lugu, et kunagi ei tea, kuidas läheb - mõnikord näed väga head treilerit või vadistab sõber üliõhinal, kui hea asi linal jookseb. Lähed kohale - ja tutkit. Lõbustad end hoopis kostüümidele/kaameratööle/grimmile/stsenaariumile keskendudes.
Teinekord lähed ehku peale ja tuled välja vaikse ja väiksena, sest äratundmise-ja tunnetetulv Su sees on nii ängistavalt suur, et tahaks vihmas istuda ja läbi iseenda maailma taas heaks nutta.
Nagu Elu noh - 50/50. Või nagu Forresti ema ütles - ..nagu šokolaadikarp. Iial ei tea, mida saad. (Sestap
õpi vastu võtma ja hindama, eksole?).
Aitäh Sulle - in so many ways!
No comments:
Post a Comment