vulgaaria keel

vulgaaria keelega kaasneb selline miimika

Oleme tagasi maal, kus lapsed nari ülemisel korrusel magamisest vaid und võivad näha. Samas on täiesti tavaline, et neilt vist isegi eeldatakse, et nad koos mähkmetega kalipsosid kandma hakkavad ja iseseisva lainetel liuglemise lutiimemise asemel varakult kavva võtavad.

No tahame ju meiegi surfamist selgeks saada. Oleme nüüdseks teist nädalat pesitsemas kohas, kus on võimalik seda oskust lihvida - esimese tunni sain mina ju Portugalis ja Nicole Indoneesias, seega peaks iseenesest nüüd kõik ludinal minema.

Esimese päeva lõpus tundsin ma end väga vana ja väetina.5h lainetega võitlemist, laua vastu hõõrumist/põrkumist ja päikse-tuule kastmes soolaveevanni nautimist päädis sellega, et meil mõlemil on keha sinine, marraskil ja boonusena põlesid Nicole´il silmamunad ära - see on võimalik! Haige ja friiki, aga võimalik.

Paar pilti Dr. House´i huvilistele:

Lainetega võitlemise vastu pole mul midagi - või nii ma vähemalt arvasin. Aga kui lained otsustavad a) Su eest lihtsalt ära suliseda b) Sinuni jõudes vaibuda c) Sinu ees murduda c2) pesumasinat imiteerides ümberringi  korraga murduda ja lainetada d) kahest suunast korraga tulla d2) ja põhjahoovus pühib Su kolmandasse suunda jalust, siis muutub lahe surfilaud suhtruttu vastikuks mitte just eriti koostööaltiks palgiks, mis vastu konte-liigeseid pekseldes jalge alt pidevalt minema libiseb. Ja suust tuleb välja ikka valusat roppust ja tõrva - ookeani, tuule, lainete, laua, iseenda, liiva, adru, delfiinide-pingviinide (?) jms aadressil. Muidugi, kui suu soolaveest tühi on. Harva siis :) Surfitourette´i sündroom ehk teisisõnu - vulgaaria keel. Ma üllatusin isegi paaril korral, kui palju eluhaigeid väljendeid üks soolvees pillutatud väeti inimmõistus on suuteline genereerima. 

plugged in

here we go

Lohutust ja jaksu tagasi minna annab teadmine, et ühes ilmatuma popis raamatus olevat kirjas lood, kus kõikse raskemad lapsesaamiskatsed päädivad tulevaste kangelaste sündidega. Nii on ookean pea, et igal hommikul taastõdenud, et ega lolli targaks ei peksa - jälle on nad platsis! Vahemärkusena olgu märgitud, et kordagi ei unusta ma, et ookean on boss. 

Ta lihtsalt tuletab seda koguaeg meelde. Oma ligitõmbavas lainete keeles. Ja mina vastan - tihti keeles, mis neis laineis sündinud.

Aitäh!