Hanois on ohtralt järvesid-tiike. Linna keskel asub ka üks, ja ümber selle joostes avastasin ma järjekordselt, kui lahedad need inimesed siin isekeskis on!
Õhtu saabudes sigineb vaatenautijate ja kallistavate paarikeste vahele üha rohkem kiirkõndijaid/sörkijaid. Iga paari meetri tagant harjutab mõni vanem inimene tai chi´d - pühas rahus ja omaette! Ühes kohas kogunevad rohkem seltsivad inimesed - spontaanselt moodustatud ringis - alguses istudes, hiljem seistes - laulavad nad! Teiselpool järve, lauljatest otse üle vee, mängib muusika ja kodanikud harrastavad seltskonnatantsumanöövreid! Umbes teisel ringil märkasin, et järve tipus mulksub tümakas ja paar naist teevad venitusharjutusi. Kolmandal ringil oli juba paarkümmend daami kohal ja muusika valjem. Neljandal ringil olen sunnitud taaskord imestama, kuivõrd lahe see elunatuke on - ligikaudu kuuskümmend naist vihub kohaliku tümaka järgi kondenspiimakohvi ja rasvakala jääke ihust välja! Avatud tänavaaeroobikamiiting! Ma olin otsekohe sillas! See kergidiootlik naeratus, mis mul näkku tuleb, kui millegist eriti ägedast vaimustun, ei kadunud mu näolt ka hiljem sealt edasi sörkides. Hästi panid, mõnusalt venitasid ja tempot hoidsid ka! Väga mõnus, kuidas tavaline õhtujooks võõras linnas lambist kohalike emandatega vürtsitatud tänavaaeroobikaks muutub!
Järgmisel päeval olin juhuslikult samal kellaajal samades kohtades. Ja näe - kogemata oli kaamera ka kaasas! Pime oli ja hingeldasin ja pilti ei oska ka teha, nii et andke fantaasiale vabad käed:
 |
| laulurahvas alguses |
 |
| minu absoluutsed lemmikud! :) nagu näha, oli teisel õhtul paar meest ka ridadesse siginenud. |
 |
| siis, kui laulurahvas jalad alla sai |
 |
| valgeid rooose... |
Cám ơn!
No comments:
Post a Comment