kuivas vihmametsas

pimepikniku algus

laine ja asti loksusid käsikäes

Ühel õhtupoolikul sahises hosteli ette auto, mida olime pikisilmi oodanud - lapsed tulid koju e. meie reisiseltskond taasühines. Rõõm oli nii suur, et pärast pimepiknikku jettyl võtsime järgmisel päeval julguse kokku ja läksime lähedalasuvasse Dorrigo vihmametsa. Ma pole kunagi vihmametsas käinud, aga vaimusilmas olen ma alati näinud sellist võimsalt vohavat looduskeskkonda, kus hämarus võidutseb ja niiskus lämmatab, ämblikud on nii suured, et püüavad oma võrkudesse ahve ja elevante, igal pool on kaanid - sipelgad ning ühegi puu koort pole näha, kuna ümber võrade on lihtsalt nii palju püütoneid keerdunud (Soome 3 pealt tuli kunagi Tarzani-sari. Öelge veel, et televiisor mõtlemist ei mõjuta!).

suht nagu meite metsas, onju?

pildil kalkun 

Vapper Hiir

Tegelikkus oli selline, et kõndisime mööda kuuekilomeetrist kitsast asfalteeritud rada. Puud olid tõesti kõrged - nii kõrged, et suuruse hoomamiseks oli vaja distantsi. Osad puud olid aga kohe sõnaotses mõttes "ära näpi"-puud! 

punkpalmileht 

Ma olen üldiselt inimene, kes suudab hinnata keskkonna võlu ja üksiku taim-isendi ilu, ent vihmamets jättis sellise korrapärase läbu mulje - igas suunas hargnevad lijaanid; ploomid ja käbid potsatavad; lehed krabisevad, tüved kuivavad, kännud mädanevad ja lilled sirguvad. Niivõrd rikas ja kirev, justkui oleks sada Elu palet ühel paletil. Et sinna vaimselt kohale jõuda ja asju paremini aduma hakata, oleks  tarvis palju pikemalt ühe koha peal viibida.

dorrigo vihmamets

Suures metsas on ikka nii, et astud müta-müta mööda teed ja kuuled, kuidas keegi Su kõrval heinas liugleb või niisama sahistab. Need tegelased on tavaliselt eemaldumiskursil ja silm nendeni ei küündi. Kes need olla võiksid - maod, võsalinnud või konnad - jääb tihti saladuseks. 

juurepuud

Päris loomatühjaks me käik vihmametsa ei jäänud - sipelgaid-kaane oli, aga püütoneid - ämblikke ma ei näinud. Kindlasti olid nad seal, kuid ma avastasin, et mul on neid suht raske märgata - ma olen lihtsalt selline konformistlik metsastuiaja, et lihtsalt nõustun keskkonnaga. Kui midagi näeb välja, nagu juurikas, siis ta ongi juurikas. Kui miski teeskleb, et on lijaan, siis ta ongi lijaan. Kui keegi tahab puukoorena näida, siis ta puukoorena mulle näibki. Ja nii edasi. Suisa ülatav oli, kui lähedalt ma olen suuteline sisalikust mööda minema. Veel üllatavam on omadus pildistada mõnda sisalikku nii ennastunustavalt, et kõrvalt mu tegevust jälgiv metskalkun märkamata jääb. Looduse yes-man! Muideks, sisalikke oli palju, madu-ussi nägime ka, linnud olid väga laheda lauluga! Sisalikud, kes pildile jäid, olid arvatavasti arvamusel, et me ei näe neid - või olid nad pargi töötajate poolt sinna paigutatud kummiloomad - täiesti liikumatud! 

retrosisalik  

 neile  sai hästi lähedale minna

väga stoilised tegelased, igatahes

Enamus siineksponeerituist jäid pildile tänu tüdrukutele, kes on veidi tähelepanelikumad ja kahtlustavamad - neile pole juurikas juurikas ega känd känd. Võsadetektiivid, noh! Ilma nendeta oleks ma arvatavasti astunud selle mao pooleks, kes üle tee tahtis minna. Läks ka, meie paar meetrit eemal puukujusid teesklemas (mina olin tamm).

Dorrigo vihmamets, nagu ma mainisin, ei olnud niiske ega lämbe. Aga see ei tähenda, et seal vett poleks ojadena voolanud - üldsegi mitte! Tee peale jäi paar koske, üks ilusam kui teine. Ja kose taha sai ka minna - ja kosetagune maailm on minu jaoks juba lapsest saati nii põnev ja teistmoodi maailm olnud, mis alati kutsub. Nii sajaga võimas (pildilolev kosk on ka kunagi võimas olnud:)  ja täiega  rahulik, et seal tahaks kohe pikemalt pesitseda. Huvitav, mis värvi värvub kosk täiskuuööl? Seestpoolt? Müstikavärvi! Oleks ju täitsa äge? Kosk on äge ja mets ja maa ja Elu kogu täiega on äge!

Äge!