ma tahan kompositsiooni!!

Piltide tegemine on mulle meeldinud umbestäpselt ligikaudu kolm aastat. Selle aja jooksul olen päris palju teada saanud. Üha rohkem saan aru, et ei tea ma ikka tuhkagi. Ja mida rohkem aeg edasi, seda enam olen avastanud, et mida vähem neid teha, seda parem. Kui varem klõpsisin nagu pöörane, siis nüüd on asi paranenud - käin kaameraga ringi nagu poolsegane. Olen avastanud, et üha rohkem tõmbavad mind igasugused jooned ja kujundid, olustikud ja tapvalt kaunid vaated. Värvid. Mustrid. Maastikud. Huvitavad nurgad.  Inimesed, aga ainult väga erilistel puhkudel - näiteks siis, kui palgeil on ehe Elurõõm või on Aeg silmanurkadest alates sügavad vaod vedanud. Mingil hetkel leidisid minuni tee igasugused fotograafias valitsevad seaduspärasused, ent nüüd olen adumas, et tahan leida seda asjapaigutamise sügavamat olemust - objektide omavahelist suhet ja mõju, perspektiivi ja kompositsiooni. "Tuleb asuda joonistamist õppima" vasardab peas. Aga seniks, kuniks ma sinnani tegelikult ka jõuan, viimaseid kaadreid Shepptownist ja Mooroopnast - nüüdseks seljataha jäänud, ent kuskile sisimasse oma jälje jätnud peatuspaikadest. 

ashedandashade

euroalusekeks

Mooroopna real estate

nomnom

shepptown´s snakes and ladders 

Nii tühi on linn ainult Suurel Reedel

ma olen siiani segaduses

last suppers

 Meil tomatitehases oli seinas väike auk, millest terendas Vabadus. Teadsime, et see päev, mil kaste enam mööda linti ei tule, pole mägede taga - hooaja lõpp oli kohe-kohe kätte jõudmas.

 Seda aimasid ka sorteerijad, kuigi nemad seda seinaauku ei näinud.

Seda, et õues külmaks kisub, teadsid ka tomatid, kuigi neil silmi pole.

Ma olen kindel, et sorteerimisliinil oli ka tööst suht kopp ees - milleks muidu ta tihti pause tegi.

 Viimase pingutusena tegime paar ülipikka tööpäeva. Tööandja kostitas meid hiigelpitsadega, et hing sees ja jõud musklis püsiks.

Ja ühel päeval tähistasime austraaliapärase grilliga, milleks on vorstilaadne toode, sai ja praesibul, itaallaste lahkumist. Hooaja lõpus pole enam kõiki abikäsi tarvis.

Nad tõesti armastavad sedasorti grillipidu. Muideks, nemad ei ütle nämm-nämm-nämm. Nom-nom-nom ütlevad hoopis, kui miskile maitsvale mõtlevad.

Paar päeva veel ja pealik pidas kõne. Ja tema naine, kes ka pealik on, pidas samuti kõne.

Ja pakuti veel sööki. Kui Sult sellisel peol küsitakse, et ´"Kas Sa kana soovid" ja Sa "Jah" ütled, lajatub taldrikule pool grillkana. Ja selles ämbris, mis laual on - seal oli kaste. Kaks ämbrit kulus! Korralik viimne söömaaeg!

Ägisesime tagasi postile - täitsa viimast korda. Natuke kurblik ja veidike hirmutav oli teada, et kohe ongi  see  kauaoodatud Vabadus käes. 

Kui masinad viimaks seiskusid, jäid meist sinna vaid kärbsed, kes sügispäikselaigus tantsu lõid. Sest meil on nüüd Vabadus. Lüüa tantsu terves Päikse säras, mitte ainult laigus! Jeeeeee!

Aitäh!

Juna´s Crème Brulée

yumyumyum  

tegin kirjavea

muri ja muud koduloomad

sügispalm

Kolisin looduserüpes asuvasse karavani sügise alguses. Karavanpark asub jõekäärus, ümbritsetuna suurtest puudest ning kõige tüüpilisemast kohalikust võsast, kus öösiti teevad mingid linnud gorilla häält. Piisavalt uudne ja harjumatu, et hoida põhjala rändureid võssa pissile minemast. Faktile, et loodus igal pool sarnases rütmis tuksub, kus neli aastaaega teineteisele järgnevad, sain kinnitust ühel õhtul, kui tuled kustutasin ning silmad sulgesin. Vaikuse ja rahu asemel jõudis mu meeltesse aimdus, et suht minu kõrval krabistab miski pisike hingeke oma vaikseid krabistamisi. Hommikul oli seesama krabin esimene heli, mis mind tervitas. Reageerisin mulle omaselt - haarasin fotoka ja püüdsin uue kaaslase jäädvustada. 

meie esimene kohtumine, awww

Jahti ei hakanud ma pidama - mädanev hiir seina sees on üsna võimsa aroomibuketiga. Samuti olen kindel, et niipea, kui ma ta maha lööks, oleks uus asemel. Looduses elamise rõõmud. Ühel korral tegin siiski katse - kui Hiir mu prügikasti sisu üle vaatas, haarasin kogu krempli ja viskasin hoovis asuvasse suurde metallist konteinerisse. 30 min hiljem oli ta tagasi :) Nii me siis elasime - tema maiustas külmkapi otsas olevate tomatitega, mina müsliga. Hiire külakostiretked muutusid üha julgemaks ja mina sain teada, kus karavani seintes augud ja käigud asuvad. win-win. Nägin hiirteteemalist und ka - nimelt on õues juba nii suur sügis, et öösiti käivad maod end mu magamiskotis soojendamas. Enne kukke - koitu hiilivad nad taas kändude-puhmaste vahele. Olin sellise asjaga juba nõus, kui mulle meenus, et maod on ju hiiresööjad. Seega jäi unes diil ära. Vot nii hinge oskas hiireke pugeda.

sharing is caring

Ühel pimedal sügisõhtul, kui väljas lõõtsus tuul, kolistasid ümber karavani kassid, kes pidasid pulmapidu. Ja no see oli ikka selline klassikaline prügikastil-kogu-küla-üleval-hoidev-kassikiimakisa-pulm. Ühel hetkel hüppas see kurja häält tegev kõutsipapa karavanikatusele. Ja sel samal hetkel kargas aknalaualt hirmunud hiir mu voodisse! Ma olin eufoorias! Saate aru, aset leidis loodusloos ajalooline liikidevahelise suhtluse hetk! Ilmselgelt kasside sebimiskommetest mitteteadlik hiir pidas asetleidvat kontserti teda ohustavaks jahilkäiguks ning otsustas viimses hädas hirmu trotsides pugeda suure inimlooma kaitsvasse kaisutusse! Väeti näriline valis pärast pikka piidlemist ja vargilkäike mind oma kaitsjaks! Uskumatu! Ma heldisin sealsamas kohapeal - kui ta oleks küsinud, oleksin ma talle kasvõi oma pin-koodi öelnud! 

numstükk!!!

Umbes pool sekundit hiljem seisin magamiskotis voodi kõrval püsti ja pidasin kõige manitseval toonil kõnet liikidevahelisest sõprusest ning selle säilitamiseks ülivajalikest piiridest, millest ei ole kellelgi sobilik üle astuda.  Nooblilt näidati mulle sellepeale saba. Paar päeva hiljem oli Hiirele kamraad siginenud ja mind oli maha kantud. Tänamatu põrsas! Enam ma tomateid külmkapile ei jätnud. Arvatavasti kättemaksuks kutsusid nad mulle külla Ämblik Kolja, kes mind ühel hommikul uksevõrgul ootas.

Kolja

See kogemus oli vist Looduse viis mind aidata selguselejõudmisel. Sain aru, et olen ikka rohkem koera-inimene. 

Aitäh!

magustoidupidu

kiika kööki

"We´re having a party. Would you be so kind and join us?". Sedasi kutsuvad Taiwani tüdrukud Eesti poisse külla. Viksi ja viisaka poisina tean, et ilusat kutset tagasi ei lükata. Ma vist juba mainisin,  et Nicole´i lahkumispidu oli ühtlasi ka minu üleandmispidu. Kui peopäev lähemale tuli, sain teada, et seekord on teemaks magustoiduvõistlus.  Ehk siis - saadakse kokku, tehakse magustoidud valmis ning siis kambakesi maitstakse ja uuritakse ja antakse omapoolseid kommentaare ning vahetatakse retsepte. Nii et tegelikult ei ole päris võistlus, vaid pigem ettekääne kokkusaamiseks. Ja mul päris mitu retsepti juures, jeeei!

Alguses arvasin, et retseptid. Aga ei, tulevikku ennustati hoopis!

Kui ma uksest sisse astusin, sosistas mu kutsuja vandeseltslaslikult, et "You are the only boy here. You very lucky!". Nali naljaks, aga seda ma tõesti pole kunagi osanud Elult oodata, et mingil hetkel möllan kuskil nurgataguses köögis ühes 11 aasia neiuga  desserte kokku keerata! Väga õnnelik! :) Seda enam, et ma olen sellest seltskonnast siiras vaimustuses! Lõpuks olime kõik kurguni head-paremat täis ja ägisesime-sumisesime pooluniselt kes põrandal, kes diivanil. Niimoodi on väga hea aega veeta!

surrounded by flowers  :)

Peaaegu, et õnnestus rariteetne V -näpuvaba pilt saada.  

 Aitäh! Sajaga!
:)

regioonipõhine vist

Ei saa mitte vaiki targutamata olla 

close enough

:)

Operaator Kõpsi tütred

pikkuse järjekorda, võtt!

Kui Nicole CPA´s (tomatitehas) tööl hakkas käima, siis tekkis tal seal üsna ruttu punt Taiwani sõpru, kes iga ta ampsu ja liigutust suure huviga uudistasid. Aga mitte ainult - nad tegid ka muid põnevaid asju koos ja mõni ime siis, et nad üha rohkem kokku kasvasid. Kui aeg oli niikaugel, et Nicole hakkas lahkuma, pidasime maha suure peo. Seda, kui põhikoolilapseliku uudishimu ja avastamisrõõmuga nad alkoholi suhtuvad, oli üllatav näha. Näiteks huvitas neid väga, kuidas keegi purjuspäi käituma hakkab. "Have you been drunk? Was it funny? Are you good at drinking?" ja muud säärased küsimused näitasid, et tegu on neile suht saladuses püsinud ja müstilisena mõjuva tegevusega. Mis siis ikka, võtsime kätte ja tutvustasime neile tequila slammerit. Majapealt leidsime küll ainult ühe klaaspitsi, aga sellest ja pitsakarbikaantest piisas, et ... :) Kogemuse võrra on nad kindlasti rikkamad, iseasi, kas nad seda mäletavad. Oh seda Elukest :)

"your head so soooft!! Amazing!" :)

Tuli välja, et see oli ka ühtlasi minu üleandmispidu. Nicole´i lennukile pannud, istusin mina nendega edasi ühises lõunalauas, maitsesin üha kummalise maitsega võõramaa maiustusi (sest nad jagavad omavahel kõike) ja kuulasin noruspäi ähvardusi, et kui ma kiirnuudlite söömist ei lõpeta, võetakse kohemaid kaebekõne Eestisse. Nende soojus ja ebatabane viisakus on midagi enneolematult ilusat! Ma ütleks suisa, et neid oleks justkui kasvatatud teadmisega, et hing peab olema külalislahke. Aeg tiksus üha edasi ja edasi ja meist said ka üha paremad sõbrad. 

jeee!!

Ja sõpradega tehakse koos pilti! Ja kuidas veel! :) Ma arvan, et kui ma kuskil mujal maailmas hakkama ei saa, siis Taiwanis modellina kindlasti. Või fotograafina. Või fotokaakulaadijana. Sest pildistatakse kõike. Ja kõiki. Kõigega, mis salvestamiskõlbulik! Igast hetkest, näoilmest, poosist tehakse mitu võtet. Ja siis laetakse kõik pildid sinna sinivalgesse netiavarusse. Uhke! Ütlen ausalt - väljend "Printsess Diana on ajaloo enimfotografeeritud inimene" ei pea enam ammu paika! Pange ühte ruumi kümme Taiwani neiut, andke neile telefonid, iPadid ja kaamerad ning paari tunniga on võetud lugematul arvul pilte! See siis ehk selgitab ka, miks mind viimasel ajal niipaljudel piltidel näha on :)

Nagu näete, meeldib mulle pildistada pildistamist. Muideks, see kahe näpuga võidumärgi näitamine. Ma olen tükk aega arvanud, et nad väljendavad niimoodi rõõmu ja ütlevad juurde "Kadziiiiiiiiiiiiiiiiiii!". Aga ei. Kurvastusega tuleb tõdeda, et vähemalt Taiwanis öeldakse rõõmu väljendamiseks lihtsalt ... "Jeee!". Ühest küljest, täitsa nähhsiis, aga samas - minu variant meeldis neile piisavalt, et kui me koos pildistasime, pakkusid nad ise välja, et võiks nüüd küll "Kadziiiiiiii" öelda.  Jeeeeee! :) Ja teate, mis eesmärki täidab see, kui mõlema käega põskede ees "V" tehakse? Nii paistab nägu väiksem! Või et neile meeldivad Hello Kitty vurrud! Või veel midagi, ma ka ei tea täpselt :)

"V"

Aga lugege ise kokku, mitu pilti minutis salvestatakse:

Mis ma oskan öelda? VAUUU! Elu on ilus -eriti, kui Sind ümbritsevad Operaator Kõpsi elulahedad ja ülisõbralikud tütred!
KADZIIIIIII! 

sojavetel seilates

Enne, kui ma siiamaile tulin, oli mul tänu netipiltidele-blogidele mulje, et kõigile Austraaliassetulijatele antakse piiril kaasa päris oma isiklik asiaat. See tundus ainiti loogiline, sest reisisihtpunktis on teadupärast ainult heledate lokkis juustega päevitunud surfimühkamid ja -tšikid. Ja aborigeenid ka, aga see on juba teine teema. 

Kohalejõudnuna nägin üha enam asiaate - kuna saareriik on aru saanud, et oma väikse rahvaarvuga pikal piiril pikka pidu pole ja raketisemu USA nõnda kaugel asub, siis viljeldakse siin täiel rinnal Australaasia kultuuri-ja majandusruumi suunda. Ühed asiaadid on juba elamisloaga (nt. Melbourne´i 5 st miljonist elanikust on iga viies asiaat) ja teised on packerid, nagu minagi, aga natuke teisiti - paljud neist tulevad siia, töötavad kaks aastat 70-80 h nädalas, valmistavad isklikes riisikeetjates imemaitsvat riisi, keedavad sojakastmes mune pruuniks ja tööviisa lõppedes lähevad tagasi koju. Ehk siis toetavad peresid.

Mooropna tööhostelis oli neid ka hästi palju. Ja kõik hästi sõbralikud! Nii sain peagi aru, et nad kõik ei olegi ühte nägu. Siis hakkas kõrv juba eristama, kui keegi räägib hiina või jaapani või korea keelt. Esimesed kaks on väga lihtsasti eristatavad -hiina keel on nagu tuline piiiiiiiik tulemadu, mis vormeli häält tehes läbi riisipõldude tuhisedes külatänavatel kõrguvate majade ülespoole piiluvates räästanurkades tuule ja putukad laulma paneb. Umbes nagu: "Nasatazaoooooooooooouuuuua minaaaaatzaouzungheeeeeee niiheaaaa!". Kui aga jaapanlased suu avavad, siis ilmutab end järskude rõhkude ja lühikeste silpide armee, mis keiserliku taktikepi juhtimisel üle iga mäe ja kiltmaa marsib - ja seda kõike ainult selleks, et kohale jõudes kilbialt õrn paberluik võtta ja sellega peegelsiledat järvevett paitada. Nii karm, et võib endale õrnolemist lubada. "Na tsa hoa tsa hik, hõm õrõmzõpõm otza hik, pai!". Kui korealased suu avavad, siis ei saa ma halligi aru. Ei lohet ega vormelit ega taktikeppi. Eriti rõõmustasid mind see hetk, kui ma hakkasin välimuse järgi aimama, kes kust riigist pärineb (aasias on rohkem riike, kui loetlesin, ma tean. Neil lihtsalt ei ole töö-puhkeviisadiili. Ja vietnamlased näevad omakorda veel hoopis teistsugusemad välja.)  Samas ei tasu ka väga kindel endas olla - näiteks ajasin mõne minuti paari Taiwani tüdrukuga poes juttu ja kui küsisin, et kus nad siis nüüd töötavad, tuli välja, et me töötame koos. Saa siis nüüd aru maisaaa :)

Neist igati südmalikest, soojadest, vahvatest hommikumaa lastest kirjutan veel - see postitus on nagu, noh, suusoojaks või sissejuhatuseks või nii. Sest vajab ju selgitamist, kuidas nad ikkagi kõigi reisisellide blogidesse-internettidesse satuvad ja mida põnevat nad seal teevad. Video on kuidagi selle teemaga seotud. Või kui pole, siis tervitame lihtsalt kõiki, kes Hollandist lugu oskavad pidada. waitwhat.

Aitäh!

juutuubjääb

Kunagi sai istutud duubelkassettmakk-raadio ees, näpp lindistamisnupul. Kui mõni lemmikum lugu algas, tuli aga nuppu vajutada ja lootma jääda, et et diskor loo ajal vait suudaks püsida. Niiviisi valmis terve virn lemmikviisidega kassette. Nüüd tahaks ka vahest muusikat kuulata - youtubes on peaaegu, et igale maitsele midagi, aga kuidas neid telefoni / mp3-mängijasse lindistada? Mul juhtus nimelt niimoodi, et otsisin paari lugu, mida ei piraadilahes ega kuskil mujal võrguvetes ulpimas polnud (mitte, et ma just kõige usinam seilaja oleks). Kuna kindlasti pole ma ainus, kellel sellised ilmatumasuured mured hingel on, siis jagan teilegi sellist toredat lehekülge, mis youtube´i videod paari lihtsa klikiga mp3-ks muudab.

Nüüd ma ei pea enam ette kujutama ja oma andetuse käes kannatama - George laulab täitsa reaalselt mu klappides!

Aitäh!

mustlasmuri

Enne, kui ma Eestist ära tulin, tabasin end nr 20 bussis Nõmmele sõites mõtlemast, et millegipärast on praegu siinilmas asjad nii seatud, et inimesi tehakse mustlasteks. Et ikka mees Soomes haamrit viibutaks või naine Iirimaal kana kitkuks. Sest kodumaa on inimesele liigväeti, et aias muru haljendama panna. Ja nii lõhutakse see, mis peaks sel murul pikutama, kukerpallitama ja silda viskama, see kõikse tähtsam ja tugevam - pere. Ja sööti jääb see, mis meile kindluse annab - kodu. Ja mõtlesin veel ka neile, kes kodutunnet ja pere hoida otsustanuna kompsud kaenlaalla pistsid ja tolmuks muutunud kodumulla jalgelt pühkisid. Mõtlesin, et niiehknaa saab see, kesiganes ta ka selle süsteemivända juures poleks, selle, mida plaanis - lõhutakse juured ja võetakse side, mis meid selle maaga ühendab. Ja ilma maa, kodu ja pereta pole meil enam seda müstilist väge, mis meile selle imetabase hoole ja armastuse hinge paneb.  Meilt võetakse Elujõud ja jäetakse mööda radu punktist punkti ellujäämise nimel vaaruma. Kuna minu minemise ajend oli muus, siis tundsin seda jõudu, mida kiirgab teadmine, et Sul on koht, kuhu tagasi tulla, kuhu oma rõõmu ja häda hüüda. Koht, mis toetab ja on alati olemas. 

Kodu? Kodu!

No jah, tulin tulema ja olen nüüdseks kohanud küllaga inimesi, kel kodu on olemas ja muru ka haljendab. Ent mul on pidevalt tunne, et see haljendav muru on nagu rammus silo apla vasika nina ees - nuumab küll, aga ainult keha. Liiga hea elu võtab vajaduse ronida, joosta, leiutada. Võtab vajaduse luua ja jätab kinkimata sellest tuleneva rõõmu. Rõõm näib tulevat valmis asjadest, mitte asjade valmistamisest. Lastele õpetatakse kokanduse tunnis, kuidas sügavkülmast võetud friikartulite pakki avada ja mikrolaineahjus külmunud toite soojen valmistada.  Juhtus nii, et ütlesin keskkooli lõpetanud noortele, kes kiitsid onu Aadu valitud platsipuhastusmeetodite efektiivsust, et onu Jossu saavutas ju kah palju - ja sellepeale küsiti, et kes see veel on? Kui ma sattusin situatsiooni, kus 26-aastane arhitektiharidusega noormees ei suutnud ka pärast mitut ettenäitamist konserviavajat kasutada, hakkasin ma mõtlema, et mis kuradi hea elu see Hea Elu siis ikkagist on? Kellele peale lihuniku on veel tarvis nuumatud kere, mille otsas kuppel kumiseb? 

kallis, piim on otsas

Ühed jooksevad karjamaalt karjamaale ja püsivad kidurad, ent kõige kiuste elus. Teistel pole tarvis kuskile joosta ja varsti vist ei oska/jaksagi enam. Püsivad ka elus, aga mis elus? Nagu "Malevas" öeldi suurimaks võimalikuks karistuseks -hõlbuelu?  Leidlik rändaja versus rumal nuumveis? Täitsa tahaks läbi hammustada, et mis toimub.

elutuba/köök

Ma tegelikult tahtsin üldse kirjutada sellest, et ma elan nüüd karavanpargis. Nagu mustlane. Ja olen jubedamal viisil rahul. Oh seda privaatsust ja oh seda rõõmu, mida kingib kesk loodust elamine! Ja oh seda kargust ja värskust, mida kingib karge sügisöö, mis hiilib läbi seinte, et vargsi mu magamiskotis kaisutada! Tegelikult ka, mõnus on! :)

aed

 Aitäh!

And now i´m gonna have a band baby :)

Täna tuli meelde, et keegi seal kaunis sinivalges netiavaruses mainis kolme ilusat lugu, mis ükseteisest inspireerituna järgemööda sündisid. Ma ei mäleta, kes see oli, aga aitäh, et jagasid! Lugu siis selline.

 Esimest varianti on nüüdseks vist kõik kuulnud-näinud, eksole. Väga lahe!

Sellele loole järgnes see - vau! Ausõna, suu jääb lahti - siin planeedil on ikka niiiiiiiiiii uskumatult suur hulk andekust! Sajaga retsept!

Ja teine lugu viis kolmandani - pannes veel enam naeratades pead vangutama. Kuulge inimesed, vau!

Aitäh!

ajaloks

kastan võib olla ta

Ma näen läbi neti juba pikemat aega, kuidas kallid kaasmaalased lumealt piiluvaid lumikellukesi jahivad ning igast muust lähenevat kevadet kuulutavast endest häälekalt teada annavad. Kevad on tore ja ilus - isegi kui seda kipub varjutama fakt, et mõni lumetorm võib tärkava koerasitamaastikukaitseala hetkega taas valgeks värvida. Eksole. Veel kuu aega tagasi oli Eesti ja saare siinse osa vahel laiutamas 9-tunnine lõhe. Siis tuli teil kellakeeramistuhin ja kevad sulatas selle lõhe 8-tunniseks.

lehed hülgavad puid / puud sülgavad lehti

Meil aga on siin nende sündmuste ajal  end lahti rullimas sügis. Ööd on läinud jahedamaks - kõige karastavamad hetked on olnud 7-kraadised. Päevad on olnud vananaistesuvele kohased - kui sajab, siis uputab; kui puhub, siis huilgab; kui särab, siis kõrvetab. Lehed langevad ja sääsed praalivad iga nurga peal.

Ma olen õnnelik, et see tegelane sääsk ei ole

Millegipärast on kaks Maa poolkera otsustanud, et samal ajal kella keerata pole tarvilik. Seega otsustasid siinsed, et nende pikkuselt võrdsed öö ja päev ühes juurdekäiva kellakeeramisega võiks aset leida umbes nädal hiljem. Ehk siis - ligi pool aastat on kodu 9h kaugusel. Siis nädalakese 8h kaugusel. Edasi eeldasin (ma polnud ainus:)), et asi loksub tagasi 9 h peale. Ent võta näpust! Need kavalpead keeravad ju kella teisele poole, kuna neil on teine aastaaeg! Ehk siis - nüüd vahe kahanenud 7h peale! Ausõna, seda ma tõesti ei teadnud, et lõuna-ja põhjapoolkera ajameres üksteise suhtes niimoodi loksuvad! Minu väike maailm sai ühe "vau!" jagu jälle targemaks. Jeee!

Ma olen õnnelik, et need sääsed see ülemine tegelane ei ole

Aitäh!