mustlasmuri

Enne, kui ma Eestist ära tulin, tabasin end nr 20 bussis Nõmmele sõites mõtlemast, et millegipärast on praegu siinilmas asjad nii seatud, et inimesi tehakse mustlasteks. Et ikka mees Soomes haamrit viibutaks või naine Iirimaal kana kitkuks. Sest kodumaa on inimesele liigväeti, et aias muru haljendama panna. Ja nii lõhutakse see, mis peaks sel murul pikutama, kukerpallitama ja silda viskama, see kõikse tähtsam ja tugevam - pere. Ja sööti jääb see, mis meile kindluse annab - kodu. Ja mõtlesin veel ka neile, kes kodutunnet ja pere hoida otsustanuna kompsud kaenlaalla pistsid ja tolmuks muutunud kodumulla jalgelt pühkisid. Mõtlesin, et niiehknaa saab see, kesiganes ta ka selle süsteemivända juures poleks, selle, mida plaanis - lõhutakse juured ja võetakse side, mis meid selle maaga ühendab. Ja ilma maa, kodu ja pereta pole meil enam seda müstilist väge, mis meile selle imetabase hoole ja armastuse hinge paneb.  Meilt võetakse Elujõud ja jäetakse mööda radu punktist punkti ellujäämise nimel vaaruma. Kuna minu minemise ajend oli muus, siis tundsin seda jõudu, mida kiirgab teadmine, et Sul on koht, kuhu tagasi tulla, kuhu oma rõõmu ja häda hüüda. Koht, mis toetab ja on alati olemas. 

Kodu? Kodu!

No jah, tulin tulema ja olen nüüdseks kohanud küllaga inimesi, kel kodu on olemas ja muru ka haljendab. Ent mul on pidevalt tunne, et see haljendav muru on nagu rammus silo apla vasika nina ees - nuumab küll, aga ainult keha. Liiga hea elu võtab vajaduse ronida, joosta, leiutada. Võtab vajaduse luua ja jätab kinkimata sellest tuleneva rõõmu. Rõõm näib tulevat valmis asjadest, mitte asjade valmistamisest. Lastele õpetatakse kokanduse tunnis, kuidas sügavkülmast võetud friikartulite pakki avada ja mikrolaineahjus külmunud toite soojen valmistada.  Juhtus nii, et ütlesin keskkooli lõpetanud noortele, kes kiitsid onu Aadu valitud platsipuhastusmeetodite efektiivsust, et onu Jossu saavutas ju kah palju - ja sellepeale küsiti, et kes see veel on? Kui ma sattusin situatsiooni, kus 26-aastane arhitektiharidusega noormees ei suutnud ka pärast mitut ettenäitamist konserviavajat kasutada, hakkasin ma mõtlema, et mis kuradi hea elu see Hea Elu siis ikkagist on? Kellele peale lihuniku on veel tarvis nuumatud kere, mille otsas kuppel kumiseb? 

kallis, piim on otsas

Ühed jooksevad karjamaalt karjamaale ja püsivad kidurad, ent kõige kiuste elus. Teistel pole tarvis kuskile joosta ja varsti vist ei oska/jaksagi enam. Püsivad ka elus, aga mis elus? Nagu "Malevas" öeldi suurimaks võimalikuks karistuseks -hõlbuelu?  Leidlik rändaja versus rumal nuumveis? Täitsa tahaks läbi hammustada, et mis toimub.

elutuba/köök

Ma tegelikult tahtsin üldse kirjutada sellest, et ma elan nüüd karavanpargis. Nagu mustlane. Ja olen jubedamal viisil rahul. Oh seda privaatsust ja oh seda rõõmu, mida kingib kesk loodust elamine! Ja oh seda kargust ja värskust, mida kingib karge sügisöö, mis hiilib läbi seinte, et vargsi mu magamiskotis kaisutada! Tegelikult ka, mõnus on! :)

aed

 Aitäh!