muri ja muud koduloomad

sügispalm

Kolisin looduserüpes asuvasse karavani sügise alguses. Karavanpark asub jõekäärus, ümbritsetuna suurtest puudest ning kõige tüüpilisemast kohalikust võsast, kus öösiti teevad mingid linnud gorilla häält. Piisavalt uudne ja harjumatu, et hoida põhjala rändureid võssa pissile minemast. Faktile, et loodus igal pool sarnases rütmis tuksub, kus neli aastaaega teineteisele järgnevad, sain kinnitust ühel õhtul, kui tuled kustutasin ning silmad sulgesin. Vaikuse ja rahu asemel jõudis mu meeltesse aimdus, et suht minu kõrval krabistab miski pisike hingeke oma vaikseid krabistamisi. Hommikul oli seesama krabin esimene heli, mis mind tervitas. Reageerisin mulle omaselt - haarasin fotoka ja püüdsin uue kaaslase jäädvustada. 

meie esimene kohtumine, awww

Jahti ei hakanud ma pidama - mädanev hiir seina sees on üsna võimsa aroomibuketiga. Samuti olen kindel, et niipea, kui ma ta maha lööks, oleks uus asemel. Looduses elamise rõõmud. Ühel korral tegin siiski katse - kui Hiir mu prügikasti sisu üle vaatas, haarasin kogu krempli ja viskasin hoovis asuvasse suurde metallist konteinerisse. 30 min hiljem oli ta tagasi :) Nii me siis elasime - tema maiustas külmkapi otsas olevate tomatitega, mina müsliga. Hiire külakostiretked muutusid üha julgemaks ja mina sain teada, kus karavani seintes augud ja käigud asuvad. win-win. Nägin hiirteteemalist und ka - nimelt on õues juba nii suur sügis, et öösiti käivad maod end mu magamiskotis soojendamas. Enne kukke - koitu hiilivad nad taas kändude-puhmaste vahele. Olin sellise asjaga juba nõus, kui mulle meenus, et maod on ju hiiresööjad. Seega jäi unes diil ära. Vot nii hinge oskas hiireke pugeda.

sharing is caring

Ühel pimedal sügisõhtul, kui väljas lõõtsus tuul, kolistasid ümber karavani kassid, kes pidasid pulmapidu. Ja no see oli ikka selline klassikaline prügikastil-kogu-küla-üleval-hoidev-kassikiimakisa-pulm. Ühel hetkel hüppas see kurja häält tegev kõutsipapa karavanikatusele. Ja sel samal hetkel kargas aknalaualt hirmunud hiir mu voodisse! Ma olin eufoorias! Saate aru, aset leidis loodusloos ajalooline liikidevahelise suhtluse hetk! Ilmselgelt kasside sebimiskommetest mitteteadlik hiir pidas asetleidvat kontserti teda ohustavaks jahilkäiguks ning otsustas viimses hädas hirmu trotsides pugeda suure inimlooma kaitsvasse kaisutusse! Väeti näriline valis pärast pikka piidlemist ja vargilkäike mind oma kaitsjaks! Uskumatu! Ma heldisin sealsamas kohapeal - kui ta oleks küsinud, oleksin ma talle kasvõi oma pin-koodi öelnud! 

numstükk!!!

Umbes pool sekundit hiljem seisin magamiskotis voodi kõrval püsti ja pidasin kõige manitseval toonil kõnet liikidevahelisest sõprusest ning selle säilitamiseks ülivajalikest piiridest, millest ei ole kellelgi sobilik üle astuda.  Nooblilt näidati mulle sellepeale saba. Paar päeva hiljem oli Hiirele kamraad siginenud ja mind oli maha kantud. Tänamatu põrsas! Enam ma tomateid külmkapile ei jätnud. Arvatavasti kättemaksuks kutsusid nad mulle külla Ämblik Kolja, kes mind ühel hommikul uksevõrgul ootas.

Kolja

See kogemus oli vist Looduse viis mind aidata selguselejõudmisel. Sain aru, et olen ikka rohkem koera-inimene. 

Aitäh!