erosioonibossid III

"On üks tee, mis viib salajasse randa "

 Alguses arvasime, et olemegi leidnud salajase, eriti põneva ranna, ja kehitasime õlgu. Et ahah, see siis ongi - no olgu edasi. Aga siis nägime taamal kutsuvaid silte, ja asusime teele. Teekond ise oli nagu otseühendus Lapsepõlve, sinna kõige põnevamasse maailma. Tulge kaasa!

 Tee oli käänuline ja muutus üha kitsamaks - seiklesime mööda seda tublid 5 minutit (selle ajaga kõnniks Viru Keskusest Jaani kiriku burksiputkani ja jõuaks veel järtsis ka seista), ent sellises maagilisena mõjuvas paigas tundus Aeg seisvat. Mida edasi, seda enam pidime end kokku võtma - meil ka ju tuletas vanasti tare ise meelde, kui sisenedes austuse märgiks kummardada unustasid.

Vaikselt hakkab see erosiooni-jutt siin maal ebausutavana tunduma. Pigem on lugu ikka nii, nagu mõned teadjamad väidavad, et kivid elavad. Lihtsalt võtavad elamiseks kõvasti rohkem aega, kui meie. Kuidas muidu kõik need asjad välja on voolitud ja ritta seatud - näiteks järjest kitsenevad kivikäigud? Varsti tuleb veel erosioonibosside postitusi, siis hakkate ise ka kahtlema :) Või siis olen ma omadega kõik-on-võimalik-maale jõudnud :)

 Tadaaaa, äge ja ilus! Tore, et kaasa tulite!
Aitäh!

mesijuttu kah

Kes Känguru saarele minna soovib, peab mee mandrile jätma- niimoodi kaitstakse kohalikku mesilaskogukonda, mis tänu saare isoleeritusele on jäänud puutumata muid mumme tabanud tõbedest ja muredest. Kohalik mesi on kuulus ja antud saare üks tublimaid kaubaartikleid. Kohalikus meejaamas saab pilgu peale heita nende sigiv-sagivale tegevusele - näidistaru on klaasist seintega. 

Kõikse tähtsam mesilane

 Mett ei tohi üle piiri viia ka näiteks suunal Põhjaterritoorium - Lääne Austraalia, piiripunktis tuleb sellest väärtuslikust kraamist vabaneda. Tore, et mesilasi kaitstakse - ja on, mida kaitsta. Üle maailma tuleb teateid, et mesilased surevad massiliselt välja - nähtuse nimeks on CCD e Colony Collapse Disorder ja süüdlasteks arvatakse keskkonna reostatust, kliimasoojenemist, pestitsiidide kasutamist, elektro- ja magnetväljasid ning GMO. Mitmes valdkonnas taiplikuse poolest tuntud Einstein ütles kunagi, et ilma mesilasteta saab meil söök 5 aastaga otsa. Praegu saame me umbes 90% erinevatest saakidest tänu tolmlemisele.

Kaugel unistustemaal, mis rämpsukülvamises pikimat kogemust omab, on kadunud väga suur mesilaste populatsioonist - sama on juhtunud ka paljudes Euroopa maades. (Euroopas vaadatakse üha kurjemalt sakslaste Bayer CropScience poole, kelle toodetavad neonicotinoidide gruppi kuuluvad pestitsiidid sisaldavad Imidacloprid´i - poest saab seda osta Gaucho, Admire, Merit, Advantage, Confidor, Providor ja Winner´i nimeliste toodetena). See omakorda on viinud selleni, et nt Usas on mesilaste rentimine päris kõva äri, mis lisab saagi lõpphinnale u 20 %. Mesilasi veetakse rekkadega ühest riigi otsast teise, kuhu aga tellitakse (arvatakse, et stress on üks lisapõhjustest, miks asjad allamäge lähevad; samuti on metsik putukas etem tolmleja). Kui aga omad mesilased surevad, siis tuleb neid ju kuskilt sisse tuua... näiteks Austraaliast!

 Mingist hetkest muutub see tootlikuse tõstmise jurajada, et võtame taimed - viskame väetist - kasvatame suuremad - lisame veel miskit, et saaks kahjuritest lahti - saame suuremad kahjurid - lisame miskit tugevamat - muudame geene -  ja iga sammuga tõstame  hinda ning kaotame toiteväärtust - maoks, mis oma saba sööb.   Selline mulje jääb, nagu võtaks me Loodust kui miskit iseenesestmõistetavat - umbes nii, et oh, äge ja töötav asi, aga timmiks veits tuure juurde - paneme tuvile propelleri selga, siis saame kotka. Soovitan vaadata viimasest National Geographicust pilti meest, mille mesilased korjasid M&M´s tehase lähedalt.  Ja heita pilk peale siia, saab asjast selgema ja vähemlahmiva ülevaate.

Ei teagi, kas antud mure on tekitanud hirm 7 miljardi näljase suu pärast (zombie filmid), Operaator Kõps ja tema harivad teosed või fakt, et kodu ligidal Mesila tänav asub, aga mure on täitsa olemas - raha ei kõlba süüa ja toidu pärast nagu ei taha sõtta ka minna, aga mis variandid veel lauale jäävad? 

Et asjale natuke kaalu lisada, panen juurde paar mee-teemalist vanasõna, sest juba vanarahvas teadis, mis väärtasjaga tegu on, ptüikurat:

• Ku mesi um lõpnu, sis lõpkõ vaha kah
• Mesilane korjab ühe päeva, elab üheksa päeva, laisk ja pillaja teenib üheksa päeva, elab ühe päeva
• Mesilane tööjõud, sitasõnn teejõud
• Kõik ei ole mesi, mis magus on
• Kui maamesilane välles, siis on suur räim meres (minu vaieldamatu lemmik :))
• Uni on magusam kui mesi
• Ku sitasitiguga lääde, saad sita sisse, mesilasiga lääde, saad mii sisse
• Niikavva minni hää, kui mesileibä om
• Oma mesi kõige magusam, oma kali kõige kangem
• Ku' juvva tahat, om vesi ka mesi

Oijah. Aitäh.

erosioonibossid II

Kangaroo Islandi üheks suuremaks vaatamisväärsuseks on Remarkable Rocks - Austraaliale väga omaselt on tegu silmapaistvate kividega, antud juhul graniidiga, mis on ilmale valla olnud viimased 500 miljonit aastat. Päris pikk viiv, mille kõrval meie tähtsad teod ja mõtted päris tibatillukeseks muutuvad. Selle hommiku tähtsaim tegu oli varakult telk kokku panna, et päikesetõusuks kohal olla. Olime ainsad varajased linnukesed, mis andis hea võimaluse need Looduse meistriteosed parima valguse ja ringiuitavate kaaskaadrissejalutajateta  pildile püüda. 

 Kive vormiv tuul on iiliti nii vali, et vahest pühib ettevaatamatuid seiklejaid merre. Viimati (paar aastat tagasi) juhtus nii, et vettekukkunu tuli küll välja, aga kaks teda päästma läinut enam tagasi ei tulnud. Kukkuda on sealt paras maa, ja tuul oli tõesti tugev.

Kiviaja peegeldused

 Ülaloleval pildil olevat kivi peetakse üldiselt kotka noka sarnaseks - aga viimasel ajal on hakanud inimesed (eriti Eesti päritolu) väitma, et tegu on pigem elevandilaadse kivimiga. Ma kaldun kotkaleeri.

Või vormib neid kive hoopis Väike Müü?

Kui selliste kaunite kivimite läheduses elada, võib juhtuda küll, et hakkad vaimustunult erinevaid kivimeid korjama. Onju? Äge igatahes!

Aitäh!

K.I ja Lee

Meil oli Busseltonis üks tore töökaaslane, kes veetis oma puhkuse kuskil kohas nimega  Kangaroo Island. Kus Sa, austraallane, ikka mujale puhkama lähed- minna oma suurelt, kängurusid pungil saarelt kuhugi väiksemale saarele, mis... nojah, mul oli nalja kui palju. Kuna saar asub Adelaide lähistel ja sinna meil ka suund oli ning juhtumisi tolle töökaaslase ämm seal saarel ühes majas elab ja kangesti külalisi ootas, siis nüüd võime öelda, et tehtud! 

praamile tuli tagurdada - Mitsu on ilma lisakriimudeta! :)

 Känguru Saar on Austraalia suuruselt kolmas saar (aga mis Tasmaania järel teisel kohal on?:)), mida aastas umbes 200 000 inimest külastab. Saarele saab lennukiga, ujudes ja praamiga. Kuna me elame koos Mitsuga, saime osta austraalia kõige kallima praamipileti - 45 minutit ülesõitu vabastab paarisajast dollarist. Ja seda siis, kui töökaaslase ämm meile odavama (saarlase) pileti sahkerdas.

Tüüpiline saaremaastik

 Saarel Disneylandi pole, ostuparadiisi ka mitte. Aga meiesugustele samblaemblejatele pakub see koht võrratult kauni looduse näol palju. Esimese asjana jäime Lee (kolleegi ämm) juurde kõvasti hiljaks, kuna pidime korduvalt kinni pidama, et teeääres ahhetada ja ühe mäe otsa tuli ka ronida. 

Meie kauge nõbu Lee

Lee on - üllatusüllatus - kasvatusteadlane - kahekordne doktor ja kahekordne magister, kes kogub suure innuga huvitavaid erinevaid kivimeid, maalib oma kuuris öösiti ooperit kuulates maale, peab lastehoiuettevõtet, ja kõigele lisaks on tal aias puuris haruldane must suur kakaduu, kelle pidamiseks andis valitsus talle eriloa, sest tal tekkis teda tohterdades side. Lisaks käib ta päeval lasteaias kasvatamas. Ja majutab enda juures maailmarändureid, kelledelt vastutasuks kaugetest ilmanurkadest kauneid postkaarte ootab - uuemaid ja huvitavamaid hoiab ta külmkapiuksel. Tihti pahvatab ta oma jutu lõppu hingestatult "Fascinating!". Temalt õppisime ka uue austraaliakeelse väljendi - pretty specky. Väga laia silmaringi, avatud südame ja elava natuuriga persoon, igatahes! :) Ööbisime ta juures paar ööd ja päeviti kihutasime mööda saart ringi. 

Selline vesi ja ilm tulevad otse Antarktikast

Kahel õhtul, mis me Kingscote´s - saare suurimas linnas - veetsime, sätitasime end ka loojangut vaatama. 

 Ja nagu näete, oli loojang nagu kogu ülejäänud Kangaroo Island ühes selle asukatega - pretty specky!
Aitäh!

trillallaatrullallaaa

Kallid käendajad ikka teavad, kui õppelaen Eesti konto vaikselt tühjaks on imenud ja pank sellest kohe valjuhäälselt kurtva kirja postkasti saadab. Ammu pole ei nemad ega ka mina neid kirju saanud, seega käisin Eesti kontot vaatamas, et huvitav, mis toimub. Ja ennäe imet - üks pangalaen on aegamööda, ent kindlalt end ühes intressidega mu kontolt nagu puuk või kaan täis imenud ja siis salaja, vihmase öö varjus, minema roomanud. Nagu pasunakooriga alustatud - suure kisaga peetud sõda, millest pärast kaotust keegi rääkida ei taha. Ei õnnitlevat kirja käendajatele - et hingake kergemalt, maja jääb seekord alles; ei kirja minule, et aeg oleks uus laenuussike ühes intressikonksukesega alla neelata. Ei mingeid lilli, ei miskit - pangaveebist ei leidnud ma isegi sellist trofeeriiulit, kus oleks tehtud teod ja makstud laenud ritta seatud. Aga pooleliolevad "projektid" - need laiutavad seal igal nurga peal.

Hea tunne on, 

aitäh!

Erosioonibossid I

 Kui Austraalia peale põõsaste ja avaruste veel millegagi eriliselt silma torkab, siis on selleks erinevad kivimürakad. Tõeline kivipallurite ja -kuningate unistustemaa! Kivid on tavaliselt igivanad (üllatus, eksole), enamasti punaka tooniga ja kas siis graniidist või liivakivist. 

 Tänase postituse staarid - Murphy´s Hay Stacks e Murphy heinakuhjad - elavad Lõuna-Austraalias, 1,6 km kaugusel Flindersi maanteest ning on tõelised Looduse meistriteosed, mis tekkisid ca 1,5 miljardit aastat tagasi 7 kuni 10 km sügavusel maapõues ja valati ligikaudsesse vormi umbes 100 000 aastat tagasi, kui nad pinnale suvatsesid vupsata. Täiendav töö on sest ajast saati käinud - päris äge, mida tuul, päike, sademed ja paar keemilist protsessi, mida ma veel ei mõista, korda suudavad saata! Erosiooni üks tippteostest - seda kindlasti!

 Kohalik legend räägib, et kunagi ammusel ajal olla iirlasest põllumajandusspetsialist bussiga sealt lähedalt mööda sõitnud ja vaimustunult täheldanud, et ossa, kohalik põllumees on ikka korralikult maad harinud ja tänu sellele nii suured heinakuhjad suutnud toota. Põllumehe nimi oli Murphy ja sealt ka see nimi. Seda, kui palju iirlased pubides rallivad, teavad kõik - ja nii ei kahtle keegi, et just härjapõlvlase geenidega kodanik on suuteline kivimürakad heinakuhjadega sassi ajama. 

Andke aga aega, küll siis näete, mida tuul müürile teeb, eksole :)
Aitäh!

põõsasmaastikud

"Kes ütles, et kõrbes ainult liiv on? Kõrb on see, kui on liiv ja põõsad!". Sellest lausest tunneb ära korraliku suursaarlase, kelle muidu lagedat maailmapilti rikastavad siin-seal pinnasest väljasirutuvad põõsatutid, mis kohati võtavad hiigelbrokoli kuju ja mõõtme. Nad tunduvad natuke isegi riivatuna olevat meie sahhaarataolisest kõrbenägemusest. Ning miks ka mitte - nende kõrb on ju põõsaid täispikitud hiiglaslik aiamaa, kus kängurud ja jänesed võidu jooksevad, kena ja kuulus outback ikkagi! Võiksime siis natukenegi uurimustööd teha, enne kui nende maale tuiama tuleme. Jagan nähtud põõsatutte teiega ka:

täiesti maagiline ärkamine

kõrvaltee

põõsad ja kõrbelinn. kogu linn on pildile mahtunud!

põõsasiilid

iidne ooekanipõhi.  ja need on põõsad, mitte elevandid.

Suur Austraalia laht

Ehe suursaare kõrb. Kas autot näete?

Minu nägemuses muidugi laiub kuskil ikkagi tulipunane põõsavaene suur Sahhaara, aga millegipärast hoitakse seda kiivalt saladuses. Lootus jääb!

Aitäh!

Nullarbori tasandik

 Kui Lääne Austraaliast mööda maad itta suunduda, juhtub varsti nii, et maantee muutub kitsamaks, rekkad pikemaks ja kurvid olematuks. Meie teele jäi ette Nullabori tasandik - maailma suurim liivakivitükk. Kuskil mujal ei ole 200 000 ruutkilomeetri suurust liivakivitükki, isegi Piusa koobastes mitte. Meie mõistes on see tasandik üks lame, luideteta kõrb - kui paar suurte põõsaste vööndit välja arvata, ulatus vaade 360 kraadi nii kaugele, kui silm ulatus  - horisondini. Ja me läbisime seda tasandikku mitu päeva - kuulasime "Halloo Kosmost!", et meeled veel avanenumad oleksd ja ahhetasime pärani silmi, kui suur ning lage see ilm ja maa on. Nii lame, et mongolitel oleks siin kindlasti hea ja kodune olla, lööks aga jurta püsti, lüpsaks hobust ja teeskleks, et stepis on igikestev katkematu kuuma tuulega suvi. Tavalise jänese kombel õhtuti peitupugemiseks madalat oksa otsiva metsainimesena võib selline lõputu kõrge taevas ikka mingil hetkel rusuvaks muutuda  - jookse, kui palju tahad, ikka pole kuskile peitu pugeda - ei vihma, ei tuule, ei kolli, ei noole eest! 

Tee on pikk ja üksik- see seob juba alateadlikult kõik teelised ühte. Kui keegi vastu tuleb, siis ikka rehmatakse käega. Kui keegi mööda sõidab, siis noogutatakse takka. Kaardil on märgitud erinevad asulad - ja need on kaartidele täitsa linnadena märgitud! Iga paarisaja kilomeetri tagant saabki neid külastada - tuleb külastada (kui just sajaliitrise paagiga ringi ei paarutata). Ja hoolimata uhketest linnasiltidest oli tõde igal pool sama - ees ootas tanklapood, motell-karavanpark ja mõnel pool ka restoran (khmm). Ja vets. Kõik. Ehk siis rekkajuhtidele paradiis ja pühapäevareisijatele põnev ning veider reaalsus, kus veelkord sai kogeda ühteseotust - inimesed olid tankurite juures kohe eriliselt jutualtid. Jutuvada ulatus alatihti tee- ja ilmaoludest elatud linnade, mahasõidetud kilomeetrite ja muu põnevani. Nagu üks suur ja sõbralik pedaalipere. 

linn paistab

linn

linn

Enne minekut öeldi meile,et võtke kõvasti vett kaasa. Ja ärge magama jääge, et nii igav on. Vett võtsime hulgim kaasa ja jõime tublisti. Aga igav? Mitte kordagi! - mis ühele mehele viljatu lagendik, see teisele lõputult rikkalik mänguväli, kus tuul mõttega võidu jookseb. Kõrbes jalgrattureist mööda sõita on üks väga virgutavaid kogemusi, mis paneb pikalt reaalsustajus kahtlema :)  Ja kui me veel avastasime, et oleme jõudnud saare allaotsa, kus tee ookeaniga kõrvuti kulgeb - ohsassaaa ja hopsassaaa! Ookeani seda osa, mis jääb Austraalia ja Antarktika vahele, kutsutakse siinmail The Southern Ocean ehk Lõunaookeaniks. Meie ütleksime Lõuna-Jäämeri e hästi raevukas ja kuri lainemass, mis Lõuna-Austraalia rannikut järjepidevalt tuule, soolalainete, pingviinde ja vaaladega hambuliseks raamib. Ilus ka!

Aitäh!