Kui Lääne Austraaliast mööda maad itta suunduda, juhtub varsti nii, et maantee muutub kitsamaks, rekkad pikemaks ja kurvid olematuks. Meie teele jäi ette Nullabori tasandik - maailma suurim liivakivitükk. Kuskil mujal ei ole 200 000 ruutkilomeetri suurust liivakivitükki, isegi Piusa koobastes mitte. Meie mõistes on see tasandik üks lame, luideteta kõrb - kui paar suurte põõsaste vööndit välja arvata, ulatus vaade 360 kraadi nii kaugele, kui silm ulatus - horisondini. Ja me läbisime seda tasandikku mitu päeva - kuulasime "Halloo Kosmost!", et meeled veel avanenumad oleksd ja ahhetasime pärani silmi, kui suur ning lage see ilm ja maa on. Nii lame, et mongolitel oleks siin kindlasti hea ja kodune olla, lööks aga jurta püsti, lüpsaks hobust ja teeskleks, et stepis on igikestev katkematu kuuma tuulega suvi. Tavalise jänese kombel õhtuti peitupugemiseks madalat oksa otsiva metsainimesena võib selline lõputu kõrge taevas ikka mingil hetkel rusuvaks muutuda - jookse, kui palju tahad, ikka pole kuskile peitu pugeda - ei vihma, ei tuule, ei kolli, ei noole eest!
Tee on pikk ja üksik- see seob juba alateadlikult kõik teelised ühte. Kui keegi vastu tuleb, siis ikka rehmatakse käega. Kui keegi mööda sõidab, siis noogutatakse takka. Kaardil on märgitud erinevad asulad - ja need on kaartidele täitsa linnadena märgitud! Iga paarisaja kilomeetri tagant saabki neid külastada - tuleb külastada (kui just sajaliitrise paagiga ringi ei paarutata). Ja hoolimata uhketest linnasiltidest oli tõde igal pool sama - ees ootas tanklapood, motell-karavanpark ja mõnel pool ka restoran (khmm). Ja vets. Kõik. Ehk siis rekkajuhtidele paradiis ja pühapäevareisijatele põnev ning veider reaalsus, kus veelkord sai kogeda ühteseotust - inimesed olid tankurite juures kohe eriliselt jutualtid. Jutuvada ulatus alatihti tee- ja ilmaoludest elatud linnade, mahasõidetud kilomeetrite ja muu põnevani. Nagu üks suur ja sõbralik pedaalipere.
 |
| linn paistab |
 |
| linn |
 |
| linn |
Enne minekut öeldi meile,et võtke kõvasti vett kaasa. Ja ärge magama jääge, et nii igav on. Vett võtsime hulgim kaasa ja jõime tublisti. Aga igav? Mitte kordagi! - mis ühele mehele viljatu lagendik, see teisele lõputult rikkalik mänguväli, kus tuul mõttega võidu jookseb. Kõrbes jalgrattureist mööda sõita on üks väga virgutavaid kogemusi, mis paneb pikalt reaalsustajus kahtlema :) Ja kui me veel avastasime, et oleme jõudnud saare allaotsa, kus tee ookeaniga kõrvuti kulgeb - ohsassaaa ja hopsassaaa! Ookeani seda osa, mis jääb Austraalia ja Antarktika vahele, kutsutakse siinmail The Southern Ocean ehk Lõunaookeaniks. Meie ütleksime Lõuna-Jäämeri e hästi raevukas ja kuri lainemass, mis Lõuna-Austraalia rannikut järjepidevalt tuule, soolalainete, pingviinde ja vaaladega hambuliseks raamib. Ilus ka!
No comments:
Post a Comment