"On üks tee, mis viib salajasse randa "
Alguses arvasime, et olemegi leidnud salajase, eriti põneva ranna, ja kehitasime õlgu. Et ahah, see siis ongi - no olgu edasi. Aga siis nägime taamal kutsuvaid silte, ja asusime teele. Teekond ise oli nagu otseühendus Lapsepõlve, sinna kõige põnevamasse maailma. Tulge kaasa!
Tee oli käänuline ja muutus üha kitsamaks - seiklesime mööda seda tublid 5 minutit (selle ajaga kõnniks Viru Keskusest Jaani kiriku burksiputkani ja jõuaks veel järtsis ka seista), ent sellises maagilisena mõjuvas paigas tundus Aeg seisvat. Mida edasi, seda enam pidime end kokku võtma - meil ka ju tuletas vanasti tare ise meelde, kui sisenedes austuse märgiks kummardada unustasid.
Vaikselt hakkab see erosiooni-jutt siin maal ebausutavana tunduma. Pigem on lugu ikka nii, nagu mõned teadjamad väidavad, et kivid elavad. Lihtsalt võtavad elamiseks kõvasti rohkem aega, kui meie. Kuidas muidu kõik need asjad välja on voolitud ja ritta seatud - näiteks järjest kitsenevad kivikäigud? Varsti tuleb veel erosioonibosside postitusi, siis hakkate ise ka kahtlema :) Või siis olen ma omadega kõik-on-võimalik-maale jõudnud :)
Aitäh!
No comments:
Post a Comment