20130621

mesijuttu kah

Kes Känguru saarele minna soovib, peab mee mandrile jätma- niimoodi kaitstakse kohalikku mesilaskogukonda, mis tänu saare isoleeritusele on jäänud puutumata muid mumme tabanud tõbedest ja muredest. Kohalik mesi on kuulus ja antud saare üks tublimaid kaubaartikleid. Kohalikus meejaamas saab pilgu peale heita nende sigiv-sagivale tegevusele - näidistaru on klaasist seintega. 
Kõikse tähtsam mesilane
 Mett ei tohi üle piiri viia ka näiteks suunal Põhjaterritoorium - Lääne Austraalia, piiripunktis tuleb sellest väärtuslikust kraamist vabaneda. Tore, et mesilasi kaitstakse - ja on, mida kaitsta. Üle maailma tuleb teateid, et mesilased surevad massiliselt välja - nähtuse nimeks on CCD e Colony Collapse Disorder ja süüdlasteks arvatakse keskkonna reostatust, kliimasoojenemist, pestitsiidide kasutamist, elektro- ja magnetväljasid ning GMO. Mitmes valdkonnas taiplikuse poolest tuntud Einstein ütles kunagi, et ilma mesilasteta saab meil söök 5 aastaga otsa. Praegu saame me umbes 90% erinevatest saakidest tänu tolmlemisele.
Kaugel unistustemaal, mis rämpsukülvamises pikimat kogemust omab, on kadunud väga suur mesilaste populatsioonist - sama on juhtunud ka paljudes Euroopa maades. (Euroopas vaadatakse üha kurjemalt sakslaste Bayer CropScience poole, kelle toodetavad neonicotinoidide gruppi kuuluvad pestitsiidid sisaldavad Imidacloprid´i - poest saab seda osta Gaucho, Admire, Merit, Advantage, Confidor, Providor ja Winner´i nimeliste toodetena). See omakorda on viinud selleni, et nt Usas on mesilaste rentimine päris kõva äri, mis lisab saagi lõpphinnale u 20 %. Mesilasi veetakse rekkadega ühest riigi otsast teise, kuhu aga tellitakse (arvatakse, et stress on üks lisapõhjustest, miks asjad allamäge lähevad; samuti on metsik putukas etem tolmleja). Kui aga omad mesilased surevad, siis tuleb neid ju kuskilt sisse tuua... näiteks Austraaliast!
 Mingist hetkest muutub see tootlikuse tõstmise jurajada, et võtame taimed - viskame väetist - kasvatame suuremad - lisame veel miskit, et saaks kahjuritest lahti - saame suuremad kahjurid - lisame miskit tugevamat - muudame geene -  ja iga sammuga tõstame  hinda ning kaotame toiteväärtust - maoks, mis oma saba sööb.   Selline mulje jääb, nagu võtaks me Loodust kui miskit iseenesestmõistetavat - umbes nii, et oh, äge ja töötav asi, aga timmiks veits tuure juurde - paneme tuvile propelleri selga, siis saame kotka. Soovitan vaadata viimasest National Geographicust pilti meest, mille mesilased korjasid M&M´s tehase lähedalt.  Ja heita pilk peale siia, saab asjast selgema ja vähemlahmiva ülevaate.

Ei teagi, kas antud mure on tekitanud hirm 7 miljardi näljase suu pärast (zombie filmid), Operaator Kõps ja tema harivad teosed või fakt, et kodu ligidal Mesila tänav asub, aga mure on täitsa olemas - raha ei kõlba süüa ja toidu pärast nagu ei taha sõtta ka minna, aga mis variandid veel lauale jäävad? 

Et asjale natuke kaalu lisada, panen juurde paar mee-teemalist vanasõna, sest juba vanarahvas teadis, mis väärtasjaga tegu on, ptüikurat:
  • Ku mesi um lõpnu, sis lõpkõ vaha kah
  • Mesilane korjab ühe päeva, elab üheksa päeva, laisk ja pillaja teenib üheksa päeva, elab ühe päeva
  • Mesilane tööjõud, sitasõnn teejõud
  • Kõik ei ole mesi, mis magus on
  • Kui maamesilane välles, siis on suur räim meres (minu vaieldamatu lemmik :))
  • Uni on magusam kui mesi
  • Ku sitasitiguga lääde, saad sita sisse, mesilasiga lääde, saad mii sisse
  • Niikavva minni hää, kui mesileibä om
  • Oma mesi kõige magusam, oma kali kõige kangem
  • Ku' juvva tahat, om vesi ka mesi
Oijah. Aitäh.

No comments:

Post a Comment