Teel Idakaldale hakkas maailma kõige reaalsem kopp üha enam ette tulema - alguses vaatasime silmade särades Nullarbori suurt tühjust 600-800km päevas ja kiirgasime õnnest, nii vahva oli autoga sõita! Kerime aega paar kuud ja umbes 20 000km edasi ja leiate eest tegelase, kes igas bensujaamas peatust lunib ja siis vetsus nii kaua, et suisa ebaviisakas, seina vaatab. Igal hommikul püüdsime uue hooga edasi minna, aga umbes 200km päevas oli täiesti piisav. Kui aus olla, siis isegi 25 oleks olnud enam, kui küll! Põhjaterritooriumi metsik võsa muutus paaripäeva jooksul maailma suurimaks kopliks - nägime täiesti ehedaid 15-aastaseid kauboisid ja linnades olid vööpandlapoed. Hobuseid oli ka :)
 |
| suhkruveski |
 |
| need kitsad rööpad viivad iga põllulapi äärest veskisse |
 |
| kõrgub - 3m kanti! |
+terviseminut+
Suhkru hellitusnimi on Valge Surm. Ta ei ole just toitainerikas - valges e rafineeritud suhkrus on 0 mineraali, 0 vitamiini, 0 kiudainet. Ta on lihtsalt magus. Ja pahapahapaha! Ja sõltuvust tekitav. See ei tähenda, et suhkruasendajat peaks puutuma, need on veel hullemad, aga seda Sa tead isegi. Suhkru tarbimine suureneb järjepidevalt - ja teda leiab peaaegu kõigest, mis me poest ostame. Lisan siia ühe lingi, kus suhkrulugu maailma esitarbijate näitel ilusasti puust ja punaseks tehtud - saab näiteks teada, mitu grammi suhkrut ühest limpsipurgist on võimalik saada ja palju muudki mõtlemapanevat. Söögem rohkem mett, kallid sõbrad - nahk siledam ja karv läikivam!
+täitsa lõpp+
Meil oli sadu, sadusadu kilomeetrid tunne, nagu oleksime heade teeoludega Aasiasse sattunud. Au ja kiitus päikesele, kes selles kurvis meile just selle nurga alt kõik nii ilusaks paistis. Paar kuud hiljem samast kohast möödudes ei oleks arugi saanud, mis maagia seal igal õhtupoolikul aset leiab.
Aitäh!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment