parim puhkus on uni

World Peace! - see on enamat, kui ainus mõte, mida missikandidaadid produtseerida suudavad.
Mul oli au eelmisel nv-l kokku puutuda järjekordse killuga eriliste noortega - seekord koondab neid ühe tubli tulevase psühholoogi hüüule "CI" vastu karjutav "SV". Organisatsioone, mille eesmärgiks on rahu siin ilmas, on teisigi, ent selle - CISV -mõte on oma lihtsuses.. lihtsalt geniaalne. Viia kokku erinevate riikide noored ja lasta neil sõbruneda - teatud eas loodavad sõprussuhted on igikestvad. Ja siis, kui nad juba suured on, mõtlevad ehk pikemalt, ehk isegi tõrguvad või keelduvad teist riiki, kus tal sõber on, ründamast. Ja kui Sul on palju sõpru paljudes riikides, siis... world peace, man! Pluss kõik need ägedad isiksuseomadused ja sotsiaalsed oskused, mis nende ühistegevuste käigus omandatakse! Ilus ja tore nädalavahetus möödus mängides ja naerdes (tegelt ka, mängides ja naerdes!), ja see oli väga mõnus puhkus.

Pealegi õppisin ma ühes nende rahutuvidega lõpuks mafia selgeks, jeeeei. Ja mafia võib olla vägagi hull huumor :)

Spetsrespekt läheb neile inimestele, kes käivad neile liidriks ja mängujuhiks ja seltsiks - lihtsalt nii ongi, et lähed ja veedad noortega mõnusalt aega, oled eeskujuks ja oled avatud - sest vastutasuks saad meeletult positiivsust ja ka teadmisi - maailma ja iseenda kohta.

Eriti khuul oli tutvuda Mehega, Kes Sai Aru. Sai aru, mis on teglikult tähtis. Tuli töölt ära, müüs maja maha, ostis minivan´i ja nüüd püüab kahe aasta jooksul külastada kõiki, kes ta elus tähtsad on. Igaühel on lugu, ja see....on juba nagu..PÄRIS LUGU.

Vahest on nii lahe, et tekib hirm - äkki olen ma hoopis kellegi unenäos?

Ma ütlesin teile, professor, siin te juba olite.

Mul on tarvis töö jaoks uuendada tervisetõendit. Ja sellega on ilge jama.

Ütleme nii, et ma võin end vahest kehvasti tunda, ent olen leidnud viisid, tänu millele see kestab väga lühikest aega (tervenemine on alati väga lahe tripp iseendas :)). Tablakavaba elu on vägagi võimalik, ja nauditav pealegi. Ainus ravim, mida musse on manustatud, oli 2 a tagasi süst tagumikku, kui külm pea olematutesse seljalihastesse pesa tegi. Seega olen viimase enam kui kahe aasta jooksul oma perearstist suht kaugeks jäänud. Vähemalt ei ole ma ainus, lohutuseks seegi :)



Ja selle kaugeks jäämisega on ilge jama. Ma nimelt ei mäleta, kes mu perearst on. Maja tean, aga nime ega numbrit ei ole. Ja ei tule meelde ka. And that´s a kind of ilge jama I like!

Kust ma saan teada, kes mu arst on? Nüüd, mil mul teda nii vaja on.. :D Tegelikult ka, kes ta on?

Hinge hinged

Viimasel ajal märkan ma üha tihedamini, et mul on külas mõte sellest, kui hea on hingamine. Küll vabastava hingamise või mõne muu tehnika teemal, mida ma ise ei küündi valdama, küll tundub mõnel hetkel lihtsalt see ellujäämise aspektist füüsilise maailma poolelt suht primaarse tegevusena. Ikka - hinga. Vee all ujudes või mäest üles joostes või rahulikult istudes. Või et pilateses hingad külgedega. Või enne, kui mikrofoni suu juurde tõstad - hinga.   Ja et kui õigesti hingad, tuleb see hea, rahu hingus. Neid mõtteid on terve tulv. Mul on tunne, et ma varsti saan midagi rohkemat teada. Hingamisest ja hingest ja hinge hingedest  - et kui hingeldad, siis hinge hinged kriuksuvad, ent õigesti hingates avanevad Su ees täiesti uued maailmad. Loodetavasti heas mõttes hingematvad. Nagu oleks uus teadmine arusaamine ootamas, mil ma jälle valmis olen. Põnev :)

Arumaeisaakuidas, aga tundub, et ka Perthis saadakse sellest suurepäraselt aru  :)

teknobumerang

see armas droon pidavat oma sensoritega tajuma inimese hingamist läbi betoonseina e. basically, we´re fucked.

kust seda osta saab?

hea/valus

Märtsi lõpuni on loetud päevad. Nii, nagu praegu väljas kuulutuab iga algav päev lähenevat kevadet, tunnistab ta ka tummalt talve viimseid ohkeid. Eelmine märts luges päevi ka Sinule, mu kallis sõber. Arvatavasti teadsid seda ise kuskil sisimas paremini, kui keegi teine.
Ines, valus on!  See valu tekitab sellist ilusat, harrast kurbust, et tahaks kogu maailma sülle võtta, seda kallistada ja muredest päästa. See valu tekitab tardumust. Vahel on selline tunne, et kui  kogu maailm hakkaks kohvitassina käest libisema, siis ei liigataks mus ükski närv, et seda takistada. Samas annab tunda selline protesti- ja vihalaine, et tahaks selle sama maailma puruks pigistada või vastu seina virutada - või siis lihtsalt, käed rusikas, karjuda. Hääletult karjuda, nuuksuda, lihtsalt pargis puu all seista ja pisaraid pühkimata klaasistunud pilgul kaugusse vaadata - valus on mitut moodi. Ja üsna tihti on mul siiralt hea meel selle üle, et Sa lihtsalt olemas olid. Ja siiani oled, sest selle armastusega juba on nii, et kirud-naerad-nutad-igatsed küll igat moodi, aga üle ei lähe kohe kuidagi :) Ja mul on hea meel, et selleks hetkeks saime me kõik räägitud ja et ega edasised jutudki pidamata pole jäänud. Ma tean, et lubasin mitte halada, aga Sa ju niikuinii näed ja tead. Tead ju sedagi, et Sa küll surid, ent ei lahkunud -  sestap ongi valus. Heavalus, kallis sõber. Ja see on hea, jäägugi nii. Aitäh Sulle!

Vot, mida teeb üks laul (ma võtsin ekstra Sinule mõeldes karaokeversiooni :))

we´ll carry on, võid kindel olla.

GTA San MIDGET

Justin Bieber oli alles algus....



ja SEE on alles algus, onju?



wtf nagu...ma saan aru, et mu väikevend oli juba 12-selt sõidukientusiast ja kärutas aias sierraga ringi...aga nagu mõlemas videos need autodega vinnieelikud.... GTA San Midget?

Hõissa sõbrad, on korjusepäev!

Ma pole kunagi kohanud piisavate teadmistega inimest või sattunud situatsiooni, mis oleks andnud vastuse mind juba ammust ajast piinanud küsimusele - miks on kalendrisse 12. märtsi peale "Korjusepäev" kirjutatud? Missugune riitus võis aset leida sel päeval, mis kombed ja uskumused sellega kaasnesid? Vahest suudan ma end sellest müsteeriumist vabaks võidelda, aga eks see ole kuskil tagaplaanil alati vaikselt hinge närinud. Selgitab nii mõndagi, eksole :)

Vanaemal on ka kalender. Kui ma 12.03  selle ees seisatasin, tuli kogu see teema jälle meelde. Me  proovisime üheskoos mõistatada, et mis päev see on. Tavaliselt ta teab neid vanu asju, aga sel korral ei olnud ta nõus minu pakkumisega, et korjusepäev tõi raskel paastuajal, mil viimnegi liha soolapütist otsas, inimestele veidi leevendust - märtsi keskpaigas käib päike juba nii kõrgelt, et sulatab esimesed talvel lõpnud korjused lume alt välja. Tühi kõht on ju parim kokk ja eestlane pole kunagi toidulauale sülitanud!Onju?
Aga ei. Vanaema arvas, et see on temasuguste pensionäride pidupäev, kuna nad on ise juba ühed parajad korjused.


Ja kui nüüd aus olla, siis ega BERTA´st kah väga abi polnud:


Korjusepäev - 12. märts
Seda päeva tuntakse eeskätt vanimate trükiste põhjal ja see on üks teadlastele enam huvi pakkunud pühi, mille kohta on püstitatud huvitavaid hüpoteese. On arvatud, et see on vana rahvakogunemise aeg, samuti talihari ehk talve poolitaja, mille tähendus kandus hiljem muudele kalendripäevadele. Mitmed pseudoetümoloogiad said alguse asjaolust, et eestipärastatud nime Gregorius ei tuntud ära ega osatud seostada pühakunimega. Kirikukalendris on see paavst Gregorius Suure surmapäev.

Niisiis, müsteerium jätkub!

Üüüüü, Eksklusiivne Bianka

midagi Sulle, kallis lapsehuviline keskealine mees!
Enam ei pea keegi üksi olema...

:)

kraanavibra from hell

Neid inimesi on kindlasti väga palju, kes oma iga rakuga tunnevad, et majandus hakkab üha intensiivsemalt hingama. Minu rakud tunnevad seda selle järgi, et ümberkaudsetele kruntidele on ilmunud kollased kraanad, mis suruvad mingi meeletu vibraga rauast latte/liistakaid maasse. Ja andestust, aga minu rakud ja molekulid ja aatomid võnguvad mingil sellisel puudega sagedusel, mis kohe kuidagi ei ühildu selle kraanavibraga. Kui tööl hakkab paha, siis vahest lastakse koju. Aga, kurat, kuhu Sa siis lähed, kui kodus paha hakkab? Ja hakkab. Ikka väga. Niimoodi tegelikult tõstabki taastuv majandus me toonust - mis siin kevadel ikka toas passida, mine ja jaluta parem, eksole :) Võibolla ongi nii, et tegelikult on nii palju inimesi kevadet nautimas tänu neile kiunudes põrgupoole suunduvatele lattidele? (Ma millegiärast arvan, et vähemalt kolm inimest peale minu tunnevad samuti, et nende võnge on faasinihkega).

 Nobeli rahupreemia annaksin ma igatahes küll sellele tüübile, kes selle kaadervärgi välja mõtles. Sest see kingib inimestele kindlust püüelda ühe karlssonlikult lihtsa soovi poole - rahu, ainult rahu..

vibrakraana bõl zdes

Shun the non-believer! Shuuuuunnnnnn!

Täna oli väga tore päev!
Ilus ja kaunis ja selline kahetine - taevas oli kevadiselt sinav ja päike paitas, samas oli kerge miinus, tuul näpistas ja kõnniteel sai endiselt liugu lasta. Suure tõenäosusega on tuul see, kes mu hääle ära on puhunud.

veel on nokk lahti

Mul hea meel, et saime vanaemaga hääletamas käia, nagu kord ja kohus. See oli päris khuul, vanakooli inimestel on asjasse ikka teine suhtumine.  Vanasti oli teistmoodi olnud - siis sai valimistepäeval puhvetitest osta odava hinna eest kaupa, mida muidu ei olnud kalligi hinna eest saada. Lips ette, sült külma, viin härma - täna on valimised. Prole poliithegemoonia :D

Ja siis sai Nõmmel suusatada. Sel nädalal käisin ma neljal päeval suusatamas ja sain kokku 68km - veidi lühema maa läbivad tartumaratontorpeedod alla 3 tunniga, seega arenguruumi on veel küllaga.
Õpetasin ka üht sõpra suusatama - pisike harimatu eestlane minus ei saa aru, kuidas on võimalik õppida lumelauaga sõitma nii, et murdmaasuuska pole mitte kunagi alla saanud? Ähäh, ebaaus! Veidi kade ja samas ka sõbra üle rõõmus, pealegi - eks neil leedukatel olegi asjad veidi nihkes :D
 
Leedus olevat igas valimisjaoskonnas 15 jälgijat + valve, politseid tänavatel jalaga segada ning jaoskonnas ei tohi isegi telefoniga viibida. Häääääästi veidi üle pingutatud :) Nõmme Spordikeskuses oli ka valimisjaoskond ja eelneva info valguses oli eriti mõnus hääletajate vahelt jääauku joosta, lumes rulluda ja siis tagasi sauna lipata. Jälle üks pisike ja armas pingevabaduse pluss Eestile, jeeeei :D

30 sek valimisjaoskonnani

 Ja kuna hääletusele läks jutt, siis:
HÄÄLETA! - see vist tähendab seda, et annad oma hääle neljaks aastaks ära, ja jääd selleks ajaks hääleta? Et järgmise korrani ole vait? Nokk maha? Päris tihti ju on kuulda, et inimesed on oma juhte väärt / juhid on inimeste poolt valitud / meie võimalus kaasa rääkida on hääletustel - seega on see tegevus, mille vaimus see nädal möödus, mitte hääletamine, vaid hääletustamine?

Ja hääletustamine, mu pisike sõbrake, on humaanne - nimelt tasub nokk kinni hoida, sest kui nokk kinni, siis saba lahti. Ja teadagi, mis sealt saba alt tuleb.

Ahjaa, tuul ei ole enam hääleröövis kahtlusalune. Ma ju ise andsin selle ära. Vot. Kahetine tunne, nagu tänase ilmaga, on lugu ka hääletamisega  - jah, on küll pidulik ja mõttes paned lipsu ette, rinnus rõkkab ugrijoru ümiseda vanematest armastatud kallil kodumaal kasvanud ülevas meeleolus kodanik. Aga teisalt on see lips veidi liiga pingul ümber kaela ja pitsitab rahutukstegevalt.

Aga mis siis, et hõisata ei saa - mul täna tore päev. Ja ilus ka! Käpp püsti selle peale!

sockfag´s wet dream

Üldiselt eelistan turgu ükskõik millisele poele (eriti Nõmme turgu, aga see on juba teine teema).
Ainsad väga erilised poed, mis näivad minu silmis olevat enamat,  kui omanike kasuahnuse ja õndsa keskklassi  ebamaiselt suure tarbimisvajaduse rahuldamine, on 1. raamatupoed 2. matka- ja ekstreemspordipoed 3. sokipoed.

Ma tunnen end kui DiCaprio, kui ta esimest korda The Beachis SEDA randa nägi. Õhkuahmiv and soon oh so broke.

See on kogu aeg siin olnud! Ümber nurga! Kuidas nii saab olla?


help
:D

kangaroo man

Nägin täna suusarajal midagi vägevat. Minu ees sõitis üks mees. Tavaline mees. Mehel olid traksid. Beebitraksid, või nagu beebipoed ütlevad, beebi kõhukott. Ja traksides oli beebi.
Avaldasin oma siirast headmeelt sellise (esmaesinenud) vaatepildi kohta. Ja see mees tõdes rahulikult, et "Pole, tjah, ammu rajale saanud ja täna nii ilus ilm". Vot siis selline lühike vestlus, mis tekitas väga hea tunde.

Sajaga retsept selliste inimeste vastu - beebi känguru kombel kukrusse ja suusarajale!

Hidden messages from Pahupidiländ?

kinu piab saama

Olen kahe käega poolt, et kino peab saama ja elu on midagi igavesti suurt ja toredat. Rõõmu jagub mu igasse päeva - sellist otsest ja puhast, ainsaks filtriks ma ise. Need ajad, mil pilti pidi endale meelepäraseks kruttima läbi objektiivi (üks silinder kõik), tulevad vahest meelde. Need hetked, mil krutitud sai niipalju, et enam ei olnud ilus, enam ei olnud hea ei endal ega kellelgi, kes lähiraadiuses, muutuvad ajas üha mõrkjamateks ning neis võtab maad üha selgem mõte - nii palju on vaja vaid hingel, milles on ikaldus.
Sellist kinotegemist vaadata kinos inimesest, kes on kinkinud mõlemale kinole - ühele kirkaid pärle ja teisele oma olemise ja olemuse - on väga, väga mõtlemapanev. Ütleme nii, et midagi minus seisatas ja lasi pea kurbuses norgu. Sest see film, lugu, puudutab. Väga ausalt, väga valusalt ja väga sügavalt.

liigagi tuttav kukal

Õpetaja, kas Sa käisid Eesti laulu aftekal?
....Kas käisin?
No kas käisid?
Vist olin jah seal.
Jip, ma teadsin seda. Sa olid Publikus ühel pildil. Ma tundsin Su kukla järgi ära.

Kõrvalt (kattub minu mõttega):
Sa tundsid ta kukla järgi ära?
(Elutargalt) No nii see on, kui kuus aastat samas koolis käia.

:)

 Ütlesin eile direktorile, et tunnen südames suurt rõõmu kõige selle kogemuse ja elutarkuse üle, mida mul on olnud au kogeda. Ent ring on täis - eelmine aasta ma veel kahtlesin ja jäin aastaks, kuid nüüd ma tunnen - iga oma kuklakarvaga - et ma võin südamerahus edasi liikuda, kõik, mis tarvis, on hetkeks tehtud.

Ma ostan lähiajal päris suure seljakoti - nii suure, et see varjab mu kukla.

 Ja lähen vaatan, kuidas kuklapoolel on.