Märtsi lõpuni on loetud päevad. Nii, nagu praegu väljas kuulutuab iga algav päev lähenevat kevadet, tunnistab ta ka tummalt talve viimseid ohkeid. Eelmine märts luges päevi ka Sinule, mu kallis sõber. Arvatavasti teadsid seda ise kuskil sisimas paremini, kui keegi teine.
Ines, valus on! See valu tekitab sellist ilusat, harrast kurbust, et tahaks kogu maailma sülle võtta, seda kallistada ja muredest päästa. See valu tekitab tardumust. Vahel on selline tunne, et kui kogu maailm hakkaks kohvitassina käest libisema, siis ei liigataks mus ükski närv, et seda takistada. Samas annab tunda selline protesti- ja vihalaine, et tahaks selle sama maailma puruks pigistada või vastu seina virutada - või siis lihtsalt, käed rusikas, karjuda. Hääletult karjuda, nuuksuda, lihtsalt pargis puu all seista ja pisaraid pühkimata klaasistunud pilgul kaugusse vaadata - valus on mitut moodi. Ja üsna tihti on mul siiralt hea meel selle üle, et Sa lihtsalt olemas olid. Ja siiani oled, sest selle armastusega juba on nii, et kirud-naerad-nutad-igatsed küll igat moodi, aga üle ei lähe kohe kuidagi :) Ja mul on hea meel, et selleks hetkeks saime me kõik räägitud ja et ega edasised jutudki pidamata pole jäänud. Ma tean, et lubasin mitte halada, aga Sa ju niikuinii näed ja tead. Tead ju sedagi, et Sa küll surid, ent ei lahkunud - sestap ongi valus. Heavalus, kallis sõber. Ja see on hea, jäägugi nii. Aitäh Sulle!
Vot, mida teeb üks laul (ma võtsin ekstra Sinule mõeldes karaokeversiooni :))
we´ll carry on, võid kindel olla.
No comments:
Post a Comment