20110303

kinu piab saama

Olen kahe käega poolt, et kino peab saama ja elu on midagi igavesti suurt ja toredat. Rõõmu jagub mu igasse päeva - sellist otsest ja puhast, ainsaks filtriks ma ise. Need ajad, mil pilti pidi endale meelepäraseks kruttima läbi objektiivi (üks silinder kõik), tulevad vahest meelde. Need hetked, mil krutitud sai niipalju, et enam ei olnud ilus, enam ei olnud hea ei endal ega kellelgi, kes lähiraadiuses, muutuvad ajas üha mõrkjamateks ning neis võtab maad üha selgem mõte - nii palju on vaja vaid hingel, milles on ikaldus.
Sellist kinotegemist vaadata kinos inimesest, kes on kinkinud mõlemale kinole - ühele kirkaid pärle ja teisele oma olemise ja olemuse - on väga, väga mõtlemapanev. Ütleme nii, et midagi minus seisatas ja lasi pea kurbuses norgu. Sest see film, lugu, puudutab. Väga ausalt, väga valusalt ja väga sügavalt.


No comments:

Post a Comment