Neid inimesi on kindlasti väga palju, kes oma iga rakuga tunnevad, et majandus hakkab üha intensiivsemalt hingama. Minu rakud tunnevad seda selle järgi, et ümberkaudsetele kruntidele on ilmunud kollased kraanad, mis suruvad mingi meeletu vibraga rauast latte/liistakaid maasse. Ja andestust, aga minu rakud ja molekulid ja aatomid võnguvad mingil sellisel puudega sagedusel, mis kohe kuidagi ei ühildu selle kraanavibraga. Kui tööl hakkab paha, siis vahest lastakse koju. Aga, kurat, kuhu Sa siis lähed, kui kodus paha hakkab? Ja hakkab. Ikka väga. Niimoodi tegelikult tõstabki taastuv majandus me toonust - mis siin kevadel ikka toas passida, mine ja jaluta parem, eksole :) Võibolla ongi nii, et tegelikult on nii palju inimesi kevadet nautimas tänu neile kiunudes põrgupoole suunduvatele lattidele? (Ma millegiärast arvan, et vähemalt kolm inimest peale minu tunnevad samuti, et nende võnge on faasinihkega).
Nobeli rahupreemia annaksin ma igatahes küll sellele tüübile, kes selle kaadervärgi välja mõtles. Sest see kingib inimestele kindlust püüelda ühe karlssonlikult lihtsa soovi poole - rahu, ainult rahu..
|
vibrakraana bõl zdes |
No comments:
Post a Comment