Teistmoodi tulemine

kevadesina

Tagasi Suurele Saarele tulles oli kõik nii, nagu ma siit lahkudes jätsin - naeratavad kaaskodanikud ja nende heatahtlikult pinnapealsed "Kuidas lähevad"; selgitava sildi ees seisev tädi, kes selgitab, mida silt selgitab; hommikune piimakohvi, mis poe külmikus pooleliitrisesse tetrapakki pakituna Sind ootamas; ääretult populaarne kõnepost ja sõnumid, mis peale piiksu tegelikult ka sinna jäetakse; vestlused võhivõõrastega - näiteks sellest, kui suur kellegi palk on. Kõik see, mis mus mu eelmisel saabumisel niipalju võõristust ja uudistust tekitas, oli kohal - aga kõik oli kuidagi tuttavlik ja turvaline. Rõõmuga ostsin kuuma kohvi asemel (mis siinmail on espressopauk + lörakas piimavahtu) paki külma piimakohvi ja luristasin selle pooleliitrise olluse teatava koduse kindlustundega näost sisse. Hostelitoas, mis oli esimesed paar päeva meestekas, olid vestlused pahatihti ülesehitatud selliselt: - nimi -> riik -> kus oled reisinud-> kaua Austraalias oled olnud -> mis tööd teed-> palju palka saad -> kus paremat palka oled saanud -> muu argine jutuvada (kaaselukate kombed ei muutunud ka pärast Nicole´i lisandumist, lugege ta blogist, kuidas modernne metroseksuaal end lantimiskõlbulikuna hoiab). 

alles in ordnung

 Üks meie esimesi plaane oli otsida endale töö. Kuna olime Perthis, siis pöördusime esmalt sealsete tööbüroode poole. Ühes öeldi kohe, et hmm, te olete vist eestlased. Olime jah ja selgus, et enne meid oli sealt kõvasti kaaspuukallistajaid läbi käinud ja pole ka ime, et kohtasin sõpra, kellega paar aastat tagasi Läänemerel purjematkal käisin, sealsamas tööbüroo järjekorras! Nädalakese jooksul, mis me Perthis veetsime, kuulsime mitmel-setmel korral eesti keelt. See eelmise korra sundreaktsioon - suu kinni ja eemaldu, kuna oled ju välismaad nautima tulnud ega soovi koduvõrku langeda - on endiselt alles, aga vähemal määral. Nüüd läheb suu ikka lukku, aga kõrvad lahti - ja kui kuuldavas jutus on natukenegi nokitavaid teri, astume ligi, et vennastuda. Tavapärase pealtkuulamispraktika tulemuste kokkuvõttena tuleb tõdeda, et eestlane on ikka liialt vaene, et pagasimaksu maksta. Ja terad on ju rasked. :)

estonets bõl zdes 

 Sel ajal, kui meile tööbüroost püüti sobivat ametit leida (paarisrakendeid kardetakse veidi, kuna ühe hobuse loobumisel kappab ka teine nelja tuule poole), tegelesin mina oma ammuse unistusega. Nimelt on siin ju pilvelõhkujad ja keegi õnnelik peab hoolt kandma, et need klaaskattega betoonjurakad kevadpäikses sillerdaksid. Ja mu ammune unistus on see õnnelik olla. Eelmisel aastal ei sattunud ma eriti linnadesse, kus ühekordsetest majadest kõrgemaid oleks leidunud. Aga Perth - ullallaaaa! Marssisin, pea kuklas, ringi ja vesistasin. Lõpuks mõtlesin, et mida siin ikka vesitada, ja astusin ühte pilvelõhkujasse sisse ja ütlesin all vastuvõtulauas, endal süda ärevusest pekslemas, et jou, ma tahan siin aknaid pesta, soovitavalt kõrgel ja väljastpoolt, eksole. Et kellega ma rääkima pean. Juhtumisi oli valvelauaonuga juttu ajamas hoone haldusonu, kes andis mulle aknapesufirmaonu kontakti. Sellest veel väärtuslikumaks pean ma neid infokilde, mis ma ta jutust meelde jätsin - näiteks, et see korv, milles aknapesija kõlgub, kannab nimetust BMU ehk Building Maintenance Unit. Hiljem kuugeldasin ja juutuubitasin end juba päris meistriks selle korvi juhtimises ja leidsin ka portsu firmasid, kuhu oma töösoovist kirjutasin. Ühte ka helistasin ja uskuge või mitte, ma värisesin rõõmust, kui mulle tagasi helistati! Sest et ma polnud sellele tööle kunagi nii lähedal olnud! 

vesistan

Otseloomulikult rääksin ma, kuidas ma lasteaedade ja koolide akendest olen aastaid välja turninud, hari ühes ja lapp teises käes; loomulikult ütlesin ma, kui väga mind kõrgustesse kisub; loomulikult ütlesin ma, et vanaema elas majas, kus kõik elanikud oli vanad (siin öeldakse elukogenud) ja kehalt liialt nõdrad, mistõttu ma aegade algusest alatesTallinna kesklinnas üürimaja aknaid küürinud olen. Ühesõnaga, rääkisin puhast tõde, aga kuubis. :) Ja nad kuulasid!

näete? näete neid seal? aaaaaaaa!

 Kuulasid ja kuulasid ja siis uurisid, et kas mul oma auto ja load on ja niimoodi ma siianmaani pilvelõhkujaaknapesijatööst unistan. :) Ja oi kurja, kui hea tunne mul oli - ma seisin sellele niiväga lähedal! Pluss see supertunne, et ma niisama kanakombel munadel ei istunud, vaid reaalselt püüdsin selles suunas, et sinna korvi saada, miskit ära teha.  Hea!

Niisiis - olen taaskord siia kohale jõudnud, aga hoopis teisiti. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Kõik, mis eelmisel korral oli uus, on nüüd kuidagi teada-tuttav ja üldse mitte niipalju peadvangutamapanev. Ehk siis, igasse kohta saab saabuda ainult üks kord - sest iga kord on erinev. Pole midagi parata, tänu me tajudele pidevas muutuses olev Aegruum sunnib igat antud hetke tervitama ja nautima :).  Tore on teada, et veel arenen :)

Aitäh!