Hosteli vastuvõtulaual oli kiri - male models needed. Etteruttavalt pean jagama soovitust - ärge kunagi abivalmidust ja ego sassis ajage. Mina ajasin ja nii ma ilma särgita, vannimüts peas, Perthi Ilukooli katseruumis kesk kümmet tulevast ilutädi lõpetasingi. Alguses oli jah naljakas - mul ei ole eriline ahvi selg, pigem meenutavad siin-seal väljaturritavad harvad karvatuustid mõna vana marutõbist rebast, seega hullu valu ei olnud. Ihh-ihh-hii jne. Korraga harjutasid mu peal kaks tüdrukut - üks, kes pärit Uus-Meremaalt, tundus suht vilunud olevat ja teadis, kuidas operatiivselt tegutseda. Teine, nooruke suursaarlane, seevastu värises närveerides ja tekitas mus sügavat hirmu - tuleb välja, et ainult entusiasmist ei piisa, vahest on ka natuke teadmistele tuginevat kindlustunnet tarvis :)
veel ma naeratan
Kui selg puhastatud, tõusin istukile. Ja kogenum küsis, et kas ma soovin veel, - neil vaha küllaga. Ja siis see kogenematum kiljatas, et issand, kui kaunis rind, et kas tohib. Vapralt kogelesin, et raiugu pealegi. Sest eespool pole tegu rebasega, vaid pigem sellega, millel gorilla istub. Aju aimas halba, aga ego trumpas jälle üle - kuidas Sa ikka niimoodi hirmu välja näitad! Eksole. Umbes 3 minutit hiljem suutsin ainult pobiseda, et palun jätke mulle mu nibud alles. Kuradi jobu ego rsk.
PALUUUN
oht pole veel möödas
naer on kaitsereaktsioon
Ära tulin ma sealt kõvasti, kõvasti pisemana. Nagu puudel, kes on jõkke visatud - pisike niru, noh! Tegelikult ka, muidu hästiistuv särk loperdas nukralt mu õlul nagu säästukast ostetud sinimustvalge bemmi tagaaknal. Tegelt ka, käi kanni, ego! :) Ent - igast asjast tõuseb miskit head! Üks ilus tüdruk, kes alguses oli antud ettevõtmise suhtes ääääretult skeptiline, oli rõõmust sillas, nähes seda vahapidu nii lähedalt pealt. Ja nibud jäid ka alles, jeeei! Väike video ka:
Ma pole ammu nii naernud. Mina tänan:):):)
ReplyDelete