Mu peres on kaks kallist inimest, keda on alati ümbritsenud lilled. Sellised lilled, mis kasvavad potis, õitsevad ilusates värvides, ronivad mööda seinu ja muudavad ruumi miskiks botaanikaaia ja võlumaa vahepeal olevaks. Ja kui aus olla, siis eks nad ole ise ka ühed parajad õied, kes mind terve Elu on saatnud - seda kõige paremas mõttes! Õde pidas sünnipäeva vahetult pärast seda, kui me taas rännutee jalgealla võtsime. Ja vanaema oleks tähistanud nüüd, paar päeva tagasi, oma pidupäeva. Pooleteist kuu jooksul olen ma noppinud neile mõlemale suure kimbu lõhnavaid, värvikirevaid õisi - ja nüüd on aeg küps, et lilled ühes õnnesoovide ja tänuga üle anda.
Aitäh!
No comments:
Post a Comment