Hingedepäeval sai konimäng kolme aastaseks. Palju õnne, Sa väike tahmane põnn! Kolm aastat olen ma oma alateadvuses (arvatavasti igavesti) hõõguva koniga malet, peitust, paintballi, netiporri ja Hannibal Lecterit mänginud. Üha uuesti leian ma end mõtlemast, et mhmmm, kui vahva ikka oli, pulk näost ripnemas, ringi tuiata või siis kuskil nurga taga maailmaasju arutada - pulgaga on ju palju targem nägu ja ega ilma selle asjata nurgataha nigu polnudki mõtet minna - aga nurga taga toimub alati midagi põnevamat, kui nurga ees! Ning see esimese mahvi aroom, mis siiani vahest ninna tungib, kui keegi tänaval suitsu on alustanud - tahtmatult ja samas mõnuga ajan lõuad pärani ja hingan sügavalt sisse! Ja vahest kangastub sigaret läbi minevikuvine kohe eriti võimsa kangelasena - Ülemseierina. Paned ta aga vaikselt otsast tiksuma, ja näe - Aeg peatub. Või siis hoopis lendab minema, jättes seljataha vaikses varahommikus ärkava maailma. Äge tegelane, see koni! Ja siis on veel triumfihetked, mil ma mõtlen, et mida ma kunagi üldse suitsetamises nägin? Ja et nii hea, et tobitamise järgi mingisugust vajadust ei tunne. Riputan endale mõttes järjekordse ordeni rinda ja olen oma tõrvavaba kopsu ääreni uhkust täis. Ise siiralt uskudes, et jess, plats on puhas, jeee, minu võit! Täiesti siiralt, järgmise korrani :) Ikka tarvilik on meeles pidada, et ma iseenda parim sõber ja suurim vaenlane olen - sõber vaenlase pingutama sundivas ja vaenlane sõbra uinutavas kuues.
Aitäh!
No comments:
Post a Comment