Natuke üleoleva olekuga ooperi ülevaade, mille käigus saab selgeks, kui piiratud mu maailm tegelikult on.
Ma olen viimasel ajal väisanud Estoniat kolmel korral - ning saanud igal korral erineva elamuse osaliseks. Kui see iseloomustabki kultuuri või ongi kunsti mõte - kinkida erinevaid emotsioone, siis ma olen tänulik..
Esmalt sattusin ma vaatama Maskiballi, mis oli..oma süžeeliinilt kõigi seebiooperite ema. Tulin sealt tulema kindla teadmisega, et ohjah, nii see siis käibki - teeme ooperit, kostüümid ja muusika jne, ent miskit jäi puudu.
See, mis puudu jäi, selle sain ma ülivõrdes La Traviatat vaadates. See on minu, lihtsa inimese jaoks ooper, kui laval kõlab nii võimas laul, et iga viimne kui ihukarv justkui aplodeerimiseks püsti kargab ning külmavärinad piki selgroogu eurotunneli rongi mängivad. Lihtne inimene on rahul, kui laval OOPERILAULJA teeb võimsat häält langemata karjumisse. Forte, ju nou. Sealt tulin ma ära suurema erutusega, kui rokkkontsertilt. Ever. Verdi on kunn ja jutul lõpp, eksole.
Suht suurte ootustega läksin ma vaatama Armastust kolme apelsini vastu - olles täielikult vaba opperitüki kuulsast sõnalavastuse-eellasest, ootasin siiski komöödiat. Jahtisin elamust.
Esimene üllatus, ja suht meeldiv oli, et tükk on eesti keeles. Ent keelel pole tähtsust, kui laul nii sisult kui kõlalt nõrgaks jääb.
Edasi oli nii, et loo arengust ei saa rääkida, sest midagi nii venivat pole tükil ajal kogenud. Esimese vaatuse lõpus oli selline maik suus, nagu vaataks mingit sitta muusikali, mille koreograafia on seatud, õllepudel käes, stiilis "Oh, see on naljakas, paneme selle sisse". Sorry, aga vastu seina kõndimine oli naljakas Chaplini ja võibolla Benny Hilli esitluses. Ning korduv veiderdavas võtmes aegluupliikumine, mis suisa karjub "vaata, küll ma olen naljakas" mõjub, noh, pilku mahalöövalt.
Esimese vaatuse lõpus ootasin ma hirmuga, et sisse astub Koit Toome, kompott oleks täeilik olnud.
Teine vaatus oli natuke kiirem, ent waththefuck mis asi see on, mida te inimestele serveerite? Vanusegrupp 10 - 13 ehk on tänulik selle igava pasa eest, millega saal üle ujutati.
Mul on kahju näitlejatest, kes sellises lavastuses osalema peavad, kuna lavastuslik ning dramaturgiline pool jätsid mulle ikka suht algaja mulje.
Kindlasti sisaldas laval asetleidnu palju peidetud semiootikat, mida lugeda osanuna oleksin naeru kihistanud või teadjamehelikult muianud. Kindlasti ei oska ma tabada commedia dell´arte peeni nöökeid ning paralleele kaasajaga. Raudpolt, et ma arvatavasti olin seal igavledes ning endalt "Kas see ongi kunst ja on see, mida ma kogen, kultuur?" kui siga, kelle ette massikomöödia pärleid pilluti.
Üsna kindel olen ma ka selles, et Koit Toome oli väga veenev sülekoera rollis, hea grimm ja kiitus kostüümile.
Tänulik olen ka, oskan rohkem hinnata head kraami, tänud, Estonia.
Ma olen viimasel ajal väisanud Estoniat kolmel korral - ning saanud igal korral erineva elamuse osaliseks. Kui see iseloomustabki kultuuri või ongi kunsti mõte - kinkida erinevaid emotsioone, siis ma olen tänulik..
Esmalt sattusin ma vaatama Maskiballi, mis oli..oma süžeeliinilt kõigi seebiooperite ema. Tulin sealt tulema kindla teadmisega, et ohjah, nii see siis käibki - teeme ooperit, kostüümid ja muusika jne, ent miskit jäi puudu.
See, mis puudu jäi, selle sain ma ülivõrdes La Traviatat vaadates. See on minu, lihtsa inimese jaoks ooper, kui laval kõlab nii võimas laul, et iga viimne kui ihukarv justkui aplodeerimiseks püsti kargab ning külmavärinad piki selgroogu eurotunneli rongi mängivad. Lihtne inimene on rahul, kui laval OOPERILAULJA teeb võimsat häält langemata karjumisse. Forte, ju nou. Sealt tulin ma ära suurema erutusega, kui rokkkontsertilt. Ever. Verdi on kunn ja jutul lõpp, eksole.
Suht suurte ootustega läksin ma vaatama Armastust kolme apelsini vastu - olles täielikult vaba opperitüki kuulsast sõnalavastuse-eellasest, ootasin siiski komöödiat. Jahtisin elamust.
Esimene üllatus, ja suht meeldiv oli, et tükk on eesti keeles. Ent keelel pole tähtsust, kui laul nii sisult kui kõlalt nõrgaks jääb.
Edasi oli nii, et loo arengust ei saa rääkida, sest midagi nii venivat pole tükil ajal kogenud. Esimese vaatuse lõpus oli selline maik suus, nagu vaataks mingit sitta muusikali, mille koreograafia on seatud, õllepudel käes, stiilis "Oh, see on naljakas, paneme selle sisse". Sorry, aga vastu seina kõndimine oli naljakas Chaplini ja võibolla Benny Hilli esitluses. Ning korduv veiderdavas võtmes aegluupliikumine, mis suisa karjub "vaata, küll ma olen naljakas" mõjub, noh, pilku mahalöövalt.
Esimese vaatuse lõpus ootasin ma hirmuga, et sisse astub Koit Toome, kompott oleks täeilik olnud.
Teine vaatus oli natuke kiirem, ent waththefuck mis asi see on, mida te inimestele serveerite? Vanusegrupp 10 - 13 ehk on tänulik selle igava pasa eest, millega saal üle ujutati.
Mul on kahju näitlejatest, kes sellises lavastuses osalema peavad, kuna lavastuslik ning dramaturgiline pool jätsid mulle ikka suht algaja mulje.
Kindlasti sisaldas laval asetleidnu palju peidetud semiootikat, mida lugeda osanuna oleksin naeru kihistanud või teadjamehelikult muianud. Kindlasti ei oska ma tabada commedia dell´arte peeni nöökeid ning paralleele kaasajaga. Raudpolt, et ma arvatavasti olin seal igavledes ning endalt "Kas see ongi kunst ja on see, mida ma kogen, kultuur?" kui siga, kelle ette massikomöödia pärleid pilluti.
Üsna kindel olen ma ka selles, et Koit Toome oli väga veenev sülekoera rollis, hea grimm ja kiitus kostüümile.
Tänulik olen ka, oskan rohkem hinnata head kraami, tänud, Estonia.
Pildi on maalinud Juliet Kac ja see jõudis siia blogisse khuugeldamise tulemusel avanenud aadressilt riversidegallery.co.uk
No comments:
Post a Comment