saab ikka. alati saab.

Olin sel laupäeval väga lahedas kohas. Kalevi Spordihallis toimus võimlemisfestival "Kauni rühiga ellu", olin seal teadustaja rollis. Suurepärane moodus päeva veeta, tõesti! See sära ja energia, mida need nelisada noort ülal hoidsid, nakatas! Ja kavad olid ka väga lahedad! Eriti naljakad olid need 5a pisikesed, kes olid ära esinenud ja siis esinejate kavu saali ääres jäljendasid. Ja need, kes liikusid...teisiti, kui ma harjunud olen - nt üle turja silda, jalad üle pea, hopsti püsti, spagaati, püsti, hundiratas, kringliks kaheksasse. Need olid eriti naljakad, eriti kui nad ilmusid ette hoiatamata kaadrisse. Suht ebareaalne :)

Pärast käisin jooksmas - mitte trenni pärast, vaid lihtsalt - et puhata. Ja nägin keskealist paari, kes lõikus puu sisse oma nimetähti. Ja nägin tüdrukuid, kes, olles leidnud heinakuhja (Šnelli pargis on heinakuhi, ma ei tea miks, tegelt ka), selles püherdasid. Ja veel palju, palju ilusaid hetki kogevaid inimesi. Nautimas maratoni, pidamata aru, et kus on finiš.
Lõpuks oligi nii, et terve keha oli üks suur küsimärk - Elu, kas Sa saad veel lahedamaks minna? Sest tundub, et ..No ja siis jõudsin trepini ja olin õnnelik, et telefon pilti teeb.

mida oli söönud vasakpoolses istunud inimene?!

reaalsust painutades, eksole

Täiesti hull, kuidas mõnikord vaatad mingit situatsiooni kõrvalt ja selles osalejad esmalt ühenduvad ja seejärel lähevad üle multikategelasteks. Esimestel tööaastatel olin ma mingis pidevas reaalsusvirrvarris, mis meenutas väga Simpsoneid. Lihtsalt osad tegelased on .. ekraanilt plehku pannud. Seda juhtub ikka ja jälle ja kõigil, eksole.
Nüüd aga tuli hoopis uus tase. Kõndisin tänaval ja vastu tuli inimene. Ikka vaatan inimesele otsa, eksole. Ja sel hetkel, kui ta must möödudes naeratas, sain aru, et terve oma eelmise elu sõi ta kala. Sest ta oli delfiin. Plaks, eelmise elu lugu, plaks, tagasi tänaval kõndimas.

Täiega oleme tegelikult hiiglase unenäos. Täiega.

some marathons..

 yes, they do!

kui pärast paari tundi und lähed ja hängid grämsiga surnukal ja siis chillid mere ääres, ja kuulad-kuulad-kuulad, saad vähemalt kahest asjast aru (lihtne aru saab korraga vähe aru). Esiteks, Elu on ise üks paras maraton. Selline maraton, mis on lugudest tulvil. Teiseks, alati tuleb järgmine maraton - kui vaid tahad, igaühele oma.

No ja kolmandaks-neljandaks jne saad  üha rohkem aru, et Elu hetked ja Elukad on kingitused. Tunne ainult ära ja oska vastu võtta. Nii lihtne see ongi - maratone maika väel sprintida.

Harry, g&t please!

Nagu whou.
Paljude inimeste jaoks oli tänase päeva tähtsaim sündmus kindlasti kahe inimese armastus, mis paraku suure meediatsirkuse varju jäi. Käisin isal külas ja tema maailma kõiki uudiseid edastavas staabis nägin selles Buckinghami palee ees oleva massi seas kolme tüdrukut, kes hoidisid plakatit " Harry, Marry me!".
Kuninglikud pulmad - printsi nimi on Harry, seda ma tean - loogiline, et ütlesin papsile, et "Vaata, Harry juba kiilaneb".
Ma arvan, et tegelikult on maailmas peale minu  veel paar inimest, kes ei tea, et abiellus William. Või et milline näeb välja Harry - see ulakam ehk siis  rumalam, kuna jääb tihedamini vahele - aga need inimesed elavad arvatavasti Amazonases või Mooy-Bystybytis.

Aga noh, no knowledge escapes me! Seda, milline näeb välja Harry, sain ma teada täna Kukus. Õppisin seal taas jooke kallama ja mingi hetk hakkasid inimesed küsima, et kas ma tean, et ma näen välja nagu Harry. "Harry-darling, be so kind and pour me some of that sparklin´ g&t, would you?", "Harrrrrrrryyyyyy, õlut!" etc :).

Krdi massipsühhoos ma ütlen - varem joodi ilusaks, nüüd prints Harryks ra.

going soon

HAHAAAAAA, GRANTED!

sinna see kops ongi maetud

Suisa särav! See kuu - aprill - annab millegipärast põhjust helendada. Olen sel kuul saanud kahes erinevas kohas kopsust pilti teha. Esimene kord - töötõendi jaoks. Tehti üks pilt, ja selgus, et on veel vaja - liigutasin pildi hetkel vms, ikka juhtub. Tehti teinegi pilt, mis sobis. Teine kord käisin viisa jaoks tegemas. Esimest pilt üle vaadates tõdes radioloog, et mu kopsud on üle pildi ääre. (ma saan aru küll, et ujuja kopsud jne, aga ikkagi..whaaat?:)) Pani pildiraami või mis iganes see on teistpidi. LUNGCHEESE. Ja...jälle ei mahtunud mu kopsud pildile. Kolmandal korral ma loobusin hingamisest ja saime asjaga ühelepoole. reidi-o-activity count: 5 Mu aknast paistab öösiti suure tõenäosusega mingi veider kuma.

Aga need kopsuplõksud tuletasid mulle meelde, et kunagi oli võimalus päris lähedalt näha Jassi Zahharovit laval. Laulmas, või siis, noh, möirgamas kui armuvalus põdrapull. Võimas. Ja sellest ajast olen arvanud, et kunagi tehti operatsioon, mille käigus eemaldati ta kõhuõõnest kõik tegemaks kopsudele ruumi. Peab kõhust ka röntgeni tegema, et kindel olla, ehk on mul ka midagi säärast toimunud.

Ja see lugu omakorda tuletas mulle meede, kuidas me kunagi vennaga tuuletõkkeplaate uuele majale panime. Arvatavasti leidiski siis aset saatuslik hetk, mil ma oma kopsud permanentselt ülepildisuurusteks venitasin. Nimelt: makist üürgas muusika ja kui algas see lugu,

kiljatas mu vend suurest rõõmust, et "Vhouuuu, "Öölaps" on inglisekeelseks tehtud!". Ta oli tõeliselt uhke. Ja mina ahmisin oma kopsudesse õhku (väga, väga palju ahmisin :)).
Aitäh :)

hingelt ära

Nii, nagu Forrest puu kõrval Jenny haual ütles, et "You died on a Saturday morning", kummitas mind "Sa surid kevadel". Läks aasta, et ma saaks Sinu puude kõrval aru, et tegelikult on asi hoopis nii, et Sa elasid kevadeni. Veelgi tähtsam - Sa elasid. 

Aitäh,  sõbrad -  selline sai see kivi.

Elu ei saa muuta, Elu lihtsalt on. Milline, sõltub perspektiivist. Ja see on me endi teha.

Aitäh Sulle!

uskumatu!

Algamas oli loodusõpetus. Väljas oli meeletult ilus ilm. Kogu klass tegi suht mõistliku ettepaneku, et peaks tunni väljas tegema. Leppisime kokku, et võtame tunni materjali hästi konstuktiivselt ja kiiresti läbi ja jätame natukene koju ka ning siis võime välja minna ja jätkata. 2o min hiljem istusime väljas ja lugesin meile, nagu viimased poolteist kuud, minu maailma lahedaimate raamatute toppi kuuluvat teost "James ja hiigelvirsik". Täiesti üllataval kombel sattus lühikene pala, mis lõppes väga ruttu. Üllatused jätkusid - avastasime, et oleme tunni jooksul klassist kooli kõrvale skateparki liikunud. Ja- oh üllatust - ma olin kogu selle aja rula peal istunud! Ja uskumatu, mõnel lapsel oli veel kogemata rula kaasas ja mõni oli tundi rattaga tulnud! Uskumatu! Ja tunni lõpuni oli veel 15 minutit! Täiesti uskumatu lugu, eksole? Aga noh, mis parata, eks see koolielu olegi ootamatustest tulvil :)

whou

hello kitty!

will you be my everything?

Island, mu igavene armuke, teeb seda jälle. Ei saa kõrvast, ei saa südamest! Praegune parim kõrvapala.

Will you be my everything? :)

Dreamin’ - FELDBERG

I get all excited love
I think I need to hear some more
I think of you all the time
I still need to hear some more
I′m making up my mind right now
What you doing that for
I′m dreamin

Will you be my superstar
And drive a flashy sports car
Will you be my everything
And treat you like a real king
I′m dreamin dreamin of you
I′m dreamin I′m dreamin of you

Oh my god it′s getting late
I want to ask you on a date

I forgot to feed my cat

I′ll walk you over to your flat
Maybe I can stay a while
I′m dreamin

I just need some time to think
Do you want another drink
Will you be my everything
I′m dreamin dreamin of you
I′m dreamin I′m dreamin of you

tavalised kevadhommikud

Pikisilmi ootan seda aega, mil hommikul enne tööd oleks härmatis kadunud.

http://www.youtube.com/watch?v=F36tWWQk0YU

Igal hommikul käin vaatamas :)

suurvesi. SUUUR VESI!



jägala parima nurga alt















JIHAAAAAAAAA!!!!!
Sellist adrelaksu annab otsida!!! Sul on paat, ja selle põhjas on augud. Sul on sõbrad. Igal sõbral on mõla. Sul on kapten. Kaptenil on jõgi. Ja jõel on kärestik ja kärestikul on juga! Ja kapten annab endast kõik, et see jõgi, kärestik ja juga saaksid kasutada oma igavesest igavest õigust voolata läbi nende aukude, mis paadi põhjas on! Algus oli juba äge - kõik need oksad, mis jõe kohal on. Edasi tulid kiiremad, mäslevamad kärestikud. Riietus pidi veekindel olema, ent sel hetkel, kui me paadiga kõigest jõust Jägala juga rammisime.... kevad tuli külma dushina, kuid seda külma tajusid alles paarsada meetrit allpool, kui anti vahetult enne kivist pankkalda rammimist käsklus "pikali!" ning sõrmed enam turvaköiega koostööd ei soovinud teha.

Kõige ägedam on see, et me võtsime paadid, panime auto peale, sõitsime kose juurde tagasi ja tegime seda kõike uuesti! JAAAAAAAAAAA!
Võin rahuliku südamega öelda, et ma kaifisin seda....igat hetke ja piiska sellest!

PS. Rahul olen ma ka oma kaameraga, tundub tõesti minukindel olevat (kui väike basseiniviperdus unustada) e. my w90 kicks ass! :)
PPS. retked.ee - suurepärane!
PPPS. aitäh!

zhe best!

2 sek joani

jukka!

NOW!

Kui ma vana mees olen, tahan ma Nõmme turul lilli müüa. Sinnani (kas selline sõna on olemas?) on veel veidi aega. Seega - dreamjob?

-palju loodust
-hea seltskond
-piisavalt hubasust
-aktiivne
-näib harrastuse/hobina
-on seotud meelisharrastuse/hobiga
-arendav
-paneb naeratama, hõiskama
-mõistad, kui khuul on elu ja kaaselukad

FOUND!

lumelaua instruktor, jiiiiiihaaaaaaaaaaaaaa!
Tegelt ka, midagi nii ägedat koos nii ägeda seltskonnaga... kui ma selle pakkumise sain, siis oli eufoorialaks nii suur, et praktiliselt minestasin nr 16 bussis. Lumelauaõpetaja? Kas saab veel paremaks minna? :) Rutiin missugune, eksole:

Ärka.
Hommikusöök.
Puhka / vaata lumelauafilmi, kuna mägi avatakse alles 11.
Mäele. SÕIDA.
Lõuna.
Puhka.
Mäele. SÕIDA.
Puhka, söö, pese.
Olge koos.
Maga.

Ilma saime nende päevade jooksul täiesti seinast seina - kevadsinist taevast / lumetuisku/ päikest/ meeltut tuult/ jäätuisku/  pilvi/ kõike. Mäele läksime esimestena ja tulime viimastena. Õhtuks olime rampväsinud. Mingil hetkel 180 harjutades adud, et oled kogemata 360 teinud. Puutud kokku supernoortega. Igal hommikul teed korraks silmad lahti ja näed - päike tõuseb üle kuplite. Tabad end pidevalt mõtlemas, kui hullult palju ägedaid võimalusi on olemas. Kui äge võib elu olla - ja kui ägedad on inimesed, kes neid võimalusi kasutavad. Vanusest sõltumata. Neid jälgides saadki aru, et Elu on ellusuhtumine. Sinu hiilgeaeg? Sinu elu! Iga hetk sellest! Elu on Su hiilgeaeg, ra!

Tegelt ka, parim!

igal hommikul

esimesed!

mägi=vägi

chill

nii ongi :)

maast madalast

esimesed II

natuke..

...ja veidi rohkem, kui natuke

kuhjaga enam, kui natuke

süda on rahul/turvaline

 yeah!
ja tegelt ka, aitäh!

kinokinokino

Kino on pakkunud viimasel ajal nii palju ilusaid hetki, et ütleks kohe..aitäh neile inimestele, kes seda loovad ja neile, kes selle ilu meile kätte toovad!
Käesoleva sissekande on tinginud kaks suht erinevat filmi, mida ühendab vähemalt kaks asja. (ei meeldi koolon) Esiteks on neis tuntavalt suur soe inimlik hingus. Teiseks, need filmid kummitavad -nad  linastuvad mulle episooditi nt valgusfoori rohelist tuld oodates, bussis istudes, mustikakisselli jaoks vett keetes - nagu kutsuks uuesti vaatama.
"Undiin" meeldis mulle palju rohkematel põhjustel, kui jutustatud loost või merineitsiliku Alicija Bachleda kleidist läbi kumanud kaemusest oleks võinud oodata. Seal oli mingi käegakatsutamatult (<-kas selline sõna on olemas?) maagiline reaalsuse tunne. Nagu vaataks filmi, mis tegelikult ka on olemas või aset leidnud, ainult et kuskil teises, veidi maagilisemas paralleelmaailmas. Pluss see muusika, mis seal kõlas.. pane saali meri ja Sigur Ros ja natuke veel ja ma olen Sinu! :D Treiler on veidi hollywoodini, aga õnneks ma ei näinud seda enne kino:


"Polaarjoone sangarid" on film, mida saab süüdistada! Mul oli poole filmi peal nägu naermisest nii valus ja pea käis ringi, et vahepeal leidsin end väikest puhkepausi soovimast - et saaks jalutada ja vett juua ja puhata. Helvettin Porot, heillä on todella hyviä elokuvia! Esimest korda elus naersin ma ebamugavust tundmata  kinos täiest kõrist. HEA!


Aga keegi käib kinos ja saab hooopistükkis sügavamaid elamusi. Life is... with a twist! :)


Using Your Hearing from Strike Anywhere on Vimeo.
 

aitäh!

talve aftekas

Otsustasin, et seks korraks on talvega kõik. On olnud suurepärane ja lumerohke tali ja kõige selle toreduse auks  pean sel nädalavahetusel talve äftekat - nagu  korralikule aftekale kohane, tarbin tema viimaseid riismeid justkui kulistaks eilseid õllepõhjasid - mälestus on ilus, aga maitse juba liisub.
Täna käisin  suusatamas - ja peab ütlema, et mõnus (kõik ruttu Trummi!)! Homme teen midagi üdini kevadist ja viiendale aastajale omast ning pühapäevane plaan on teha talvele viimane pai Harju tänava uisuplatsil.

that´s it, buddy

huvikaotaja vastus

Päris tihti tuleb ette, et ma saan eputada oma ägeda elukutsega. Kui tavapärane "Ooo, nii lahe" ja "Palju teil mehi on" ning "Kuidas selle ameti peale sattusid" (vahest jäävad need eelküsimused ka küsimata) on esitatud, jõutakse paraku selleni, "Et eks nad ole tänapäeval ikka räiged jurakad / närvid on vist ikka täitsa läbi, eks? / palk on pea olematu? / kolleegid on kõik vanad/ mingit austust pole on ju nii?". See on ikka päris valus, mis mulje jätavad õpetajaametist ja tervest koolinoorsoost need üksikud negatiivsed lood, mis müüvad ja mida mõnuga meediaveergudel kajastatakse.
Tavaliselt vastan ausalt, et mul on minu jaoks üks maailma lahedamaid ameteid ja et ma naudin oma tööd täiel rinnal. See võtab teemast kogu võlu ja pedagoogika masendav maailm jäetakse sinnapaika nii ruttu, et ma tihtipeale ei jõuagi säravatest silmadest ja kreisidest mõtetest ja metsas müttamistest ja järve kaldal võimlemistest ja kogu sellest situatsioonikoomikast ja ehedast headusest ning lapselikust vitaalsusest ja oiveelkuipaljust rääkida. Sest...kes see ikka midagi uut või teistsugust tahab kuulda, hinges on ikka ju soov omad valmiskujunenud mõtted välja öelda. Või et siis on kuidagi endal kindlam, et saad noortega kokkupuutuvale inimesele kanaliseerida oma ebamugavus ja -kindlustunde. Kurbagatõsi - kanaliseerid küll, aga jätad kaldale lilled istutamata.
Nendest vestlustest (mida on ikka igal pool peetud, tänane toimus ujula saunas) jääb mulje, et nii ongi, et paar pealkirja lehes, mõni uudislugu telekas, bussis moblaträna saatel sülitatud sihvkad ja korralekutsujate perse saatmine on teinud piisavalt kujundamaks nii tänase lapse kui haridussüsteemi avalikku nägu.

Tegelikkuses oleme me vägagi sarnased, kas teate?
Sellised noh..täiesti tavalised inimesed - erilised.
 (ärgake nüüd üles)

an apple a day ..

Ma tean nüüd, kes mu arst on. Iseenesest on tõesti võimalik see välja uurida, haigekassa veebis on ilusasti kirjas, et "Oma perearsti saate kontrollida internetipangast e-teenuste alt, riigiportaalist eesti.ee  või küsida haigekassa klienditeenindusest kliendiinfonumbril 16363 (välismaalt helistades +372 669 6630)."
Peaks Eestis ka tegema küsimuste-vastuste portaali, et kui trükid otsingumootorisse "kes mu arst on", siis viskab viite sellele küsimusele (ja loodetavasti ka vastusele). Minusuguseid lolle peaks ju veel vähemalt paar tk olema ja 1182 ka kõike ei tea, pealegi, heeiiii, meil on  tasuta wifit igal pool jalaga segada (ja see toob võõrsilt eestlase tagasi koju kindlamalt kui soolakivi hobuse), onju?
Külastusprotsess oli suht tavapärane - esiteks registratuuri - mida koliti (oi, te kolite - tahate aidata? :)), sealt id-kaardi lehvitamise peale arsti ukse taha. Silt näitas, et kõik peaks juba kodus olema, aga lukukeelt ei olnud näha, seega koputasin ja saingi arsti segada. Leppisime aja kokku ja nagu ikka, kui kuskil on keskealine inimene ja noor inimene ja tehnoloogiavallast midagi uuemat, kui kettaga lauatelefon, sain ka arvuti juures tarka nägu teha ja printeril erinevaid nuppe vajutada. Ja nagu  ikka tihti, tulemuseta.
Õigel päeval tegin ma arsti suisa kurvaks, kuna mul ei ole tõesti mittekuimillegi üle kurta. Selline eluigav jobupatsient. Ja nii vahva, ta ikka täitsa kohe hoolega püüdis midagi leida. (Lõpuks leidis ka). Lõppkokkuvõttes olin ma rahul ja eks temagi oli rahul - minusuguse patsiendi ravimine on nagu magava lapse valvamine (keep that hõbeniit flowing, aight?), vahepeal olid it-vennad uuesti käinud ja printeri ja arvuti vahele juhtme vedanud ning mina sain oma paberi korda.
Tänase osa lõpetas meditsiiniteleturg. Pakuti infot ja kutsuti osa saama - võimalik on saada ikka nii palju erinevaid kaitsesüste, vaktsiine on jalaga segada! Muideks, puugilaks on praegu vist isegi alega!! VAHVA!

Õnneks ei läinud mu paberisse kirja, et mul on kuiv näonahk.

Mul on tore arst, kunagi lähen talle veel külla.

kell kolm, siin sillal

Tuleb tõdeda, et mulle üldiselt meeldib muusika :D Elava muusika puhul pole minu jaoks vähemtähtis see muusikaelanik, kes laval oma loomingut kingib - see viis, tema olek ja olemus on tihti just need elemendid, mis ehitavad minu ja muusika vahele silla.

Mõned neist on kohe väga erilised. Need kontsertid on muidugi sellised, kuhu oled lihtsalt väga õigel hetkel veel õigematel asjaoludel sattunud - nii, et need hetked helisevad meeltes iga kord, kui meenuvad.  Näiteks Efterklang  ja Grandmaster Flash. (viimane oli muidugi täiesti insane). Neid kuulad hiljem veel rohkem, kui alguses. Ja kindlasti Cafe de Concert ja that grazy mf Aksel Kolstad.Saad selle hingusega, mida see artist ja muusika endas kätkevad, sõbraks.
 Popidiot ja mõned veel. Kõik sellised pisemad, intiimsemad. Muusikaelamused suurhallis ja lauluväljakul (va Laulupidu) mõjuvad aga ... teistmoodi. Siiani Eestit väisanud mastaapsed kontsertid a la Madonna ja MJ ja Metallica on jätnud mind külmaks. Jah, tulevad, tore, aga - vat ei tõmba. Nagu Titanicu-fenomen, et oma suuruse ja populaarsusega pigem peletab eemale.
 Selliseid kontserte, millest esmakordselt kuuldes võpatad ja tead juba ette, et jaaaa, sinna ma pean minema, on kindlasti kõigil olnud. Nüüd oli siis ka minul ja see, et ma juba eelmüügist pileti ostan, on ka esmakordne.  Jeeeei, o-l-e-m-a-s!

Louis, I think it´s a beginning of a beautiful firendship

virtually insane

haahaaaaaaaaajeeeeeeeeeeeeeeeee ka sel aastal võib oma sünnipäevaga rahule jäääääääädaaaaaaaaaa!!!

nullist sajani 1 sek

Lumine mets, keka tund, sörkjooks.

- On Sind täna juba lumme lükatud?
- Ei....Eiiiiiiiiiiiiiii!!!

Sel korral oli nii hea kiirendus, et pääses mu käest plehku.

hahaaaaaaaaaaaa reaktsioonirekreatsioon

pikim distants ever

Endomondo Running Workout: "was out running 21.01 km in 1h:53m:29s using Endomondo."

I feel like Forrest - happy.

elu mõte

Elu - see on naljamäng, tütarlaps ja pehme säng.

Mammu / Võrumaa

granny abs

Mu kõhulihased on täiesti haigel tasemel valusad. Hängisime täna vanaemaga keskturul ja see teema, mida vanad nt kartulimüüjatega kütavad, on täiesti ebareaalne - aasitakse ja nöögitakse täiesti maffiatasemel, ainult silmanurgas saatanlikult naerev tuluke reedab, et kohe-kohe hakkavad kõik naerma, mitte ei haara relvade järele. Vana kool, alates kartuli päritolust ja sordinimedest....kuni selleni, et meemüüjaga eurot sarjates sajab vestlusse eiteakust sisse dressmees päevakajalise teatega Kreeka eurostloobumise otsustest ja veendunud loogikaga, et eks kroon on ühes madalate hindadega varsti tagasi. Millal vestlus Põltsamaa kartulimüüja võru murrakust meemüüja uudiseankru eesti-veneks üle läks, ma ei tabanudki, olin liighõivatud naeru allasurumisega.

Aga kaks asja on kindlad.
1. Turul tuntakse kohe ära, kes on vana turuline ja kes uustulnuk. Turudiskursust pead valdama, mõistate?
2. Selga pöörates ja kolme sammu kaugusele jõudes saadavad vanainimesed Sind endamisi muheledes nii kaunilt perse, et tekib suisa soov kohe minna :) Jälle - ei saa miski vastu vanakooli kõnepärleile (<- on selline sõna ikka olemas?).

Turult minekule sättides ujusid meile külje alla kaks meest (kuidas Sa, kallis inimene, kombineerid dressid ja tunked!?), kes pakkusid kulda - me tänasime ja teatasime uhkelt, et meil on seda niigi palju.
Ma olen kindel, et nad saatsid meid.... samal ajal, kui meie neid :)

Ega ta ju pärast turgu ei lõpetanud - terve pärastlõuna sain niimoodi naerda, et..oeh, valus.

Aga ühe elutarkuse sain ka, selle postitan suisa eraldi (ma ei mõista, kuidas ma seda varem pole kuulnud?).

vot nii - granny absiga suveks vormi!