Päris tihti tuleb ette, et ma saan eputada oma ägeda elukutsega. Kui tavapärane "Ooo, nii lahe" ja "Palju teil mehi on" ning "Kuidas selle ameti peale sattusid" (vahest jäävad need eelküsimused ka küsimata) on esitatud, jõutakse paraku selleni, "Et eks nad ole tänapäeval ikka räiged jurakad / närvid on vist ikka täitsa läbi, eks? / palk on pea olematu? / kolleegid on kõik vanad/ mingit austust pole on ju nii?". See on ikka päris valus, mis mulje jätavad õpetajaametist ja tervest koolinoorsoost need üksikud negatiivsed lood, mis müüvad ja mida mõnuga meediaveergudel kajastatakse.
Tavaliselt vastan ausalt, et mul on minu jaoks üks maailma lahedamaid ameteid ja et ma naudin oma tööd täiel rinnal. See võtab teemast kogu võlu ja pedagoogika masendav maailm jäetakse sinnapaika nii ruttu, et ma tihtipeale ei jõuagi säravatest silmadest ja kreisidest mõtetest ja metsas müttamistest ja järve kaldal võimlemistest ja kogu sellest situatsioonikoomikast ja ehedast headusest ning lapselikust vitaalsusest ja oiveelkuipaljust rääkida. Sest...kes see ikka midagi uut või teistsugust tahab kuulda, hinges on ikka ju soov omad valmiskujunenud mõtted välja öelda. Või et siis on kuidagi endal kindlam, et saad noortega kokkupuutuvale inimesele kanaliseerida oma ebamugavus ja -kindlustunde. Kurbagatõsi - kanaliseerid küll, aga jätad kaldale lilled istutamata.
Nendest vestlustest (mida on ikka igal pool peetud, tänane toimus ujula saunas) jääb mulje, et nii ongi, et paar pealkirja lehes, mõni uudislugu telekas, bussis moblaträna saatel sülitatud sihvkad ja korralekutsujate perse saatmine on teinud piisavalt kujundamaks nii tänase lapse kui haridussüsteemi avalikku nägu.
Tegelikkuses oleme me vägagi sarnased, kas teate?
Sellised noh..täiesti tavalised inimesed - erilised.
(ärgake nüüd üles)
No comments:
Post a Comment